Vägivaldse minevikuga sotsiaaltöötaja

Ajalugu arvestades on jõuluime, et päkapikud inimestele kommi toovad.

Kui aastalõpupimedusse mattunud Eesti kodudes hakkab kusagilt lastetoa kandist vaikset krabistamist kostma, võivad magusast unest poolvirgununud õndsa ohkega teist külge keerata. Sest kes see sahistaja muu olla võib kui Päkapikk, kes taas laste susse kommidega täitma tulnud.

Too väike, käbe ja hästikammitud habemega vanamees ei eksi iialgi, toimetades esmalt Merivälja ja Rocca al Mare häärberitesse ära Callebauti ja Teuscheri trühvlid ning sibades siis tulistvalu madalamate majade poole, et ka Kalevi kommivabriku toodang ja õunaubinad sussininadesse saaks paigutatud.

Päkapiku tulematajäämist võib selgitada üksnes halbade lumeolude, kurja koera või generatsioonidevaheliste pingetega perekonnas, kuid ikkagi varjutab päkapikkude tegemisi hämaruseloor.

Mis on nende ladinakeelne liiginimi? Kui suur on keskmise päkapiku tüvepikkus ilma mütsita (küllap võrdne keskmise päkaga ehk 25– 30 cm)? Kuidas õnnestub neil sisse saada ka neisse kõigisse hiljuti soojustatud majadesse, kus klaasvillaga kinni topitud viimne kui auk ja vuugivahe? Ning mis kummaline humanitaarne tung neid igal aastal kusagil novembri lõpus ülepea liikuma ajab?