Vähem on endiselt rohkem

Tavaliselt sisearhitektid endi kodusid eriti esitlema ei kipu. Professionaalil, kes igapäevatöös majade ja korterite siselahenduste projekteerimisega tegeleb, on enamasti selleks ajaks, kui järg oma eluruumideni jõuab, energia otsas. Aga mõni sisearhitekt siiski paotab uudishimulikele pilkudele ust, tõdeb rõõmuga Agneta Land, kes pääses Tapio Anttila SIO (Soome sisearhitektide liidu liige) kodus ringi vaatama.

Mehe kolmeliikmeline pere elab Lahti kesklinnas, 1951. aastal ehitatud korrusmajas. Korter, mis algul oli kolmetoaline, sai mõni aasta tagasi laiendust ühetoalise naaberkorteri kujul, mis pererahval õnnestus olemasolevale juurde osta. Viiekümnendatest pärit korteri põhiplaan ei ole ruumide omavahelise proportsiooni ja paigutuse koha pealt just kõige lihtsam variant, mida kolmeliikmelise pere vajadustega kohandada.

Seda suurem väljakutse on see sisearhitektile – kuidas lahendada ruumiskeem, paigutada mööbel ning valida materjalid, et luua kolmele elanikule funktsionaalne ja esteetiline keskkond. Unustamata seejuures lugupidamist üle poole sajandi vanuse hoone suhtes.

Planeering muudeti avaramaks

Köögi ja lapsetoa aknad avanevad korteris hoovi poole. Elu-, söögi- ja vanemate magamistoa aknad avanevad tänava poole. Huvitava arhitektuurse elemendina troonib elutoa ja esiku vahel sammas, mis lisab korterile art-déco’likku hõngu.

Suuremaks põhiplaaniliseks muudatuseks algupärasega võrreldes oli esikuseinte eemaldamine, elu- ja söögitoa vahelise ava laiendamine ning ukseava tegemine söögi- ja magamistoa vahelisse seina.

Praegune magamistuba oli enne eraldi ühetoaline korter. Magamistoa kõrvale on pererahval plaan teha ka saun.

Napp, aga täpne valik

Meeldiv on, et viimistlusmaterjalidega ei ole vaadeldavas interjööris liialdatud. Sama viimistlus eri tubades loob rahuliku ja tervikliku koosluse. Oluline on ka viimistlustööde kvaliteet, mida siin hoomab igal sammul. Nüansirikkust lisab õlivärvi kasutamine esiku lae ja tugisamba viimistlemisel. Helesinine õlivärv esiku laes peegeldab lambikuplit nagu veepind ja loob tegelikust kõrgema ruumimulje. See võte on inspireeritud Soome Riigikogu kohviku laest.

Algupärane tammeparkett, mis juba korterisse kolimise aegu põrandaid kattis, lihviti ja lakiti mitmekordselt. Nüüd tõuseb see kenasti valgete seinapindade taustal esile. Klaasist lükanduksele, mis diskreetselt elutuba söögitoast eraldab, sekundeerivad sarnase vormiga paneelkardinad akende ees. Detailid – elektrilülitid, kapinupud ja ukselingid – viitavad maja ehitusajastule. Kõik, mis furnituurist oli algupärane, taastatav ja kasutuskorras, jäi omale kohale. Kujunduslikult tänuväärne on ka taaskasutusel olevate, kolmekümnendatest ja viiekümnendatest pärit valgustite kasutamine, need moodustavad modernistliku mööbliga kena komplekti.

Omadisainitud tooted ja prototüübid

Mööbel on suuremas osas korteriperemehe Tapio Anttila tootenäiteid, sekka mõned taaskasutusel olevad esemed. Nahkse kattega diivanirühm, tugitoolid ja diivanilaud elutoas on sarjast Place.

Ratastel olev abilaud pärineb On-nimelisest mööblisarjast. Harry Bertoia Diamond-toolid päästeti aastaid tagasi prügikoormast.

Seina ääres on näha õhuline lahendus audiotehnika paigutamiseks – värvitud mdf-plaadist paneelile, mis ümbritsetud alumiiniumliistuga, kinnitub kõik vajalik. Paneel ise on kinnitatud seina külge ja toetub põrandal kergele metalljalale.

Magamistoas voodi peatsis on puupaneel Kuvio, mis toob ruumi hubasust ja haakub magamistoa “pehme” meeleoluga. Mööbliesemetest püüab pilku pabernöörist prototüüpide seeria – ratastel tool, pink ja nagi.

Kokkuvõtteks võib öelda, et vaadeldavas interjööris on funktsioon tasakaalus esteetikaga. Siin ei häiri miski ega riiva silma, vaid on mõnus taust olemi sele ning tegevusele. Kõlab lihtsalt, ometigi kohtab sellist asja üpris harva.

MK