Sellel reedel lubasid mahavõtmise pooldajad korraldada piketi. Kutsuti ka peaminister Andrus Ansipit. Delfis ringles jutt: kas tuleb Dozor, Klenski või võtab partei ISE midagi ette? Paraku küsib Konstitutsioonilise Partei vanematekogu esimees, see tähendab Maardu linnapea Georgi Bõstrov nädal enne piketti: "Ah mingi pikett tuleb või?"

Temal ei ole praegu aega suurteks poliitilisteks vaidlusteks. Temal käib laat. Ukraina traditsioonide kohaselt. Juba viies aasta järjest.

 

"Kohitsen ära!"

Kohe linna sissesõidu juures "kasvab" elektriline palm. Päeval lihtsalt kasvab. Aga öösel veel helendab salapärases rohelises valguses. Näitab linna saabuvatele külalistele rohelist tuld.

Kohe pärast palmi on silt: "Hoiame traditsioone ja kultuuri järeltulevatele põlvedele". Tsitaadi autor - Georgi Bõstrov. Millist kultuuri ja kelle traditsioone silmas peetakse? Silt hoiab selle diskreetselt enda teada.

See-eest saab selle mõte selgeks laadal.

"Ma esitlen teile Anna Veskit!" teadustab Maša, Sorotšinski aastalaada kontserdiprogrammi juht. Ja selles konkreetses linnas ei pane ANJA Veski oma uut nime pahaks. Tänan, et veel Anja Melnitsaks ei nimetata. Peaaegu kõik Anja laulud - kui "Jätke võtmed väljapoole" ja veel paar-kolm välja arvata - kõlasid sellel kontserdil vene keeles.

Veski on venelastele juba ammu kõige armastatum Eesti laulja. Vana aasta lõpus, kui venelased sõidavad Tallinnasse tähistama Eesti jõule, on Veskil massiliselt tellimusi. Populaarne on ta ka Maardus. Mulluse aastalaada ajal ulatas Bõstrov talle oma käega Maardu aukülalise aukirja.

Nüüdki, lõpetanud lava taga kiirustades intervjuu, tõttab Bõstrov lavale, käes roosid ja järjekordne aukiri. Kusagil 1990. aastate keskel ulatas Moskva linnapea Bõstrovile isiklikult "linnapea mütsi". Bõstrov kannab mütsi küll, kuigi seekord ta seda pähe ei pannud. See-eest on tal ees sinine muumitrollidega lips.

Lahke vene hing. Eriti, kui on võtnud. Anne Veski esinemise ajal pandi lauljanna jalgade ette lilli ja kompvekke. Karpide kaupa. Linnapea aga kinkis Annale tasuta reisid Eestist Kiievisse ja Eestist Pihkvasse. Anna karjus mikrofoni "Hurraa!" Ilmselt ootas ta seda reisi. Ja pärast lubas tulla kümnendale Sorotšinski aastalaadale.

"Eee, oodake! Meie laat saab järgmisel aastal alles kuueseks!" vaidleb linnapea vastu.

"Aga meil arvestus käib ju viisaastakute kaupa," vastab Anna.

Laval toimuvat vestlust segab röökiv inimhulk. "Veel, Anna!" Selle kisa peale läheb Bõstrov endast välja.

"Fanatid, lõpetage karjumine! Annan üle, siis karjuge!"

Kolmekordse haridusega (tõsi, kõik omandatud kaugõppes) linnapea ei ole jõuliste väljenditega kitsi. Juba esmaspäeval istub Bõstrov oma linnapeakabinetis. Mis sellest, et tal on puhkus. Töö ei lase Georgil puhata.. Heliseb telefon. Teisel pool toru otsas vene keelt r&a mp;a uml;äkiv viisakas eesti hääl ei saa veel juttu lõpetada, kui linnapea vastab "Kohitsen ära! Tuleb teha nii, nagu ma ütlesin!" Paneb toru hargile - ja naerab ise oma tulisust. "Ma olen - otsusekindel ja järsk... mõnikord."

 

"Ostsin laadalt pumba Rutšejek"

Kellel ei juhtuks. Kuid lülitudes fanattidelt Veskile linnapea rahunes ja suudles Anjat iidse vene kombe (loe: Nõukogude liidrite traditsiooni) kohaselt matsuvalt põsele.

"Mis vene pärusmaa?" ei ole linnapea nõus. "Tõesti, meie elanikest on 84 protsenti venekeelsed. Kuid venekeelne ei tähenda veel venelast. Meie linnas elab 43 rahvust."

Ja laadale tuldi kohale ka Venemaalt, Lätist, Valgevenest. Ei märganud, aga linnapea ütles, et külalisi oli ka USAst. Mingil moel oskas ta kokku arvestada, et tema linna kogunesid "kahe miljardi inimese esindajad", see tähendab riikidest, mille rahvastiku koguarv on kaks miljardit.

"Mis te arvate, miks meie laat pidevalt laieneb?" küsib Maardu linnapea ja vastab ise: "Aga sellepärast, et üha rohkem ärimehi tahab siin oma kaubaputkat püsti panna." Maardu linn ei ole suur, sellepärast vist loetakse siin putkaomanikku juba bisnesmeniks. Kui sul on juba kaks putkat - tähendab, oled suur bisnesmen.

Müügil on purgikaaned. Milleks? Noh, talveks on vaja ju kurgid-tomatid kaane alla saada. Siit võid osta kitsevillast sokid. Müüakse viina Pervak, mille reklaamlause kõlab "Et seisaks igas majas". Linnapea ise rõõmustas ennast järgmiste ostudega: pirn, 20 vaarikaistikut, pump Rutšejek aiamaale, kaks kilo kompvekke naisele Ljusjale, salvei ja kaks kotikest astelpaju.

Nüüd on pealaval vaheaeg. Vaheajal karjub plaadilt üle terve Maardu Verka Serdjutška - kuulus Ukraina laulja, transvestiit (tegelikult mees, kes esineb laval rinnaka naisterahvana). Ükski kaine venelane ei salli teda silmaotsaski, aga kui joob, hakkab koledasti armastama. Serdjutška honorarid (30 000 dollarit) on juba ammu suuremad kui Alla Pugatšova omad. Maardusse oli "kutsutud" üksnes Serdjutška plaat, üles astus aga mõnevõrra odavam bänd - Nancy. "Moskvast!" nagu teatas uhkusega Bõstrov. Moskvalased laulsid venelaste lemmikut "? ? ???å? äšó?óž. Õ??ü ?å ?ž??ž, ?? öå?óž.."

Lisaks kontserdile ja laadale toimusid ka spordivõistlused. Erilise au sees on võistlus, kes suudab kõige kauem saunas istuda.

 

"Ma jooksen alati esimesena sauna"

"Meil Maardus on olemas isegi saunaliste liit. Maardus on juba peetud ka saunatamise meistrivõistlused. Võitsid valgevenelased. Pidasid 20 minutit vastu," räägib Bõstrov. "Aga mina lähen sauna esimesena, et ülejäänud ei kardaks. Ükskord viisin isegi Veski sauna." Seekord linnapea saunas ei käinud - oli muuga hõivatud. Tuli jälgida, mis laval toimub.

Isegi Ida-Virumaal ja isegi kaevurite päeval toimuvad üritused kahes keeles: eesti ja vene. Maardus kostis lavalt venekeelne jutt, millesse segunes aeg-ajalt ukraina sõnu. Linnapea näitab: näete, siin on minu kõne väljatrükk, vene keeles ja eesti keeles. Aga eestikeelset ilmselt ei läinud vaja.

Esimese päeva kulmina tsioo niks kujunes Miss Maardu konkurss. Nagu lavalt teatas aastalaada juht ja korraldaja Nikolai Švets, valiti žüriisse need, kellel oli õnnestunud kaineks jääda. Maardu linnapead igatahes žüriis ei olnud. Tema seletus on lihtne: tema määras ennast esindama abilinnapea Endel Ruhti.

Missi austavale nimetusele pretendeeris kuus tüdrukut, kelle vanust otsustati mitte teatavaks teha. Sest naisterahva vanust - isegi kui tegemist on noore neiuga - ei ole viisakas küsida. Ebaviisakas olnuks küsida ka strateegilisi mõõte, ja sellepärast ei esinenud tüdrukud ka trikoodes. Intervjuus märkis üks tüdrukutest, et tema unistus on "ehitada helget tulevikku".

Aga Miss Maardu auhinnad olid hoopis kopsakamad kui Miss Estonia omad. Võistluse võitja sai televiisori.

Samal ajal kõndis lava taga näitleja Oleg Rogatšov - sinikaga. Selle sinika, kakluse ja kiirabiga oli nädal varem lõppenud Vene Teatri esietendus.

1964 ehitas Georgi Bõstrov 3. kategooria sarrustaja-betoneerijana Maardus keemiakombinaadile fosfaadijahutorni, 1968. töötas siinsamas väävelhappetsehhis, aga 1980ndatel oli majandusjuht Kohtla-Järvel ja siirdus sealt Tallinnasse, kus töötas sadamas koos Kanajeviga. Oma elust jutustab linnapea meelsasti. Kui soovite, annab teile raamatu iseendast koos oma autogrammiga. Tasuta! Raamatus on mitte ainult linnapea elulugu, vaid ka fotod allkirjadega nagu "Linnapea telefoniga", "Linnapea suusatamas"... "Naaber tuli külla" (fotol on Bõstrov ja Savisaar).

Vahepeal käisid jutud, justkui ei oleks Bõstrovi ja Savisaare sõprus lihtsalt niisama ja justkui ei oleks Bõstrov võtnud enda juurde Maardusse lihtsalt niisama tööle keskerakondlikku nõunikku Max Kauri - vaid ikka selleks, et saada Keskerakonda astumata kohta Riigikogus. Paraku ei saanud - ja Max Kaur jäi tööst ilma. Kuid ei linnapea ega Kaur neid kuuldusi ei kinnita.

Oma viimases intervjuus ajalehele Molodjož Estonii ütleb Max Kaur: "Soovin energilisele Georgi Bõstrovile edu linna arendamisel ja valimistel."

Maardu linnapea vastab: "Kaur tuligi ainult ajutiselt. Tollel hetkel ei olnud Keskerakond võimul. Ja nad otsisid endale kusagil kohta. Aga tema plusside kohta võin öelda seda: ta ei hiline kunagi tööle. Ja ta ei lähe töölt kunagi enne tööpäeva lõppu ära."

 

"Ansip, vali teine tee!"

Mida tuleb anda venelastele, et nad sind armastaksid? Usku, see tähendab kirikut. Sellepärast on Lasnamäel seoses eelseisvate valimistega kerkinud üles kiriku ehitamise küsimus. Ja just sellepärast ehitaski Bõstrov Maardusse kõigepealt kiriku. Kõige nähtavamale kohale. Aga 1990. aastate lõpus juhtus ime. Liikus kuuldus, et kirikus hakkas üks ikoonidest helendama, see tähendab, et oli enne must, aga äkki nägi välja nagu restaureeritud. Ja seda ilma inimese sekkumiseta! Järelikult on Maardu - õnnistatud koht.

Õnnistatud kohas ripub aukohal tänuavaldus Lužkovile materiaalse abi eest.

Aga väljas seisab aukohal mälestusmärk "Igavene au 1941-44 hukkunutele". Kuigi Tallinna kesklinnas olevat monumenti linnapea siia tuua ei taha.

"Pean kujunenud olukorda fašistide salasepitsuseks. Ja üldse, minu meelest on kogu see võitlus mälestusmärkidega haige. Ratas ütles õigesti: "Mind see mälestusmärk ei sega." Ja kui Ansipit segab, las valib teise tee."