Tartu ülikooli kliinikumi juhatuse liige Margus
Ulst toetusfondi loomisest.
Tallinna lastehaigla toetusfondi
kodulehe avab foto, mis võiks olla tehtud Kroonika fotograafi poolt. 1.
juunil, toetusfondi iga-aastasel tänupäeval jäädvustatud
ülesvõttel on üks prominent teise kõrval – valges
kostüümis Evelin Ilves, värvika lillekimbuga
PR-ärimees Janek Mäggi, hallis seelikus Tallinna abilinnapea Merike
Martinson...
Kõik tunduvad olevat veidike krampis,
otsekui oleks foto tehtud matustel või kirikus, ainult fondi
nõukogu esimees Janek Mäggi on mõistatusliku naeratusega
pilgu endale sülle suunanud.
Mida ta küll mõelda
võiks?
Võibolla näiteks: “Saime jälle
kõvasti raha.”
Aastal 1993. asutatud lastehaigla
toetusfond saab kaastundlikelt annetajatelt toetusi ja annetusi iga aasta
aina enam. Kui 15 aasta jooksul on teenitud 40 miljonit, siis mullu koguti
kokku üle kuue miljoni krooni.
“Miks on
vaja küsida abi kaaskodanikelt, kui on olemas riik ja haigekassa?”
küsib toetusfondi lehekülg oma abipalumise põhjuste osas ise.
Ja vastab samas: “Haigla põhiravikulud haigekassa
katabki, kuid seni ei ole jätkunud raha vajalike kallihinnaliste ravimite
ja aparatuuri muretsemiseks, haigla remondiks ning personali
täiendõppeks.”
On see aga päriselt
nii? Tallinna lastehaiglal läks mullu nii hästi, et üle
jäi 11 miljonit – haigla majandusaasta aruannet auditeerinud
audiitorid nimetavad seda sõna otseses mõtes kasumiks.
Miks ei võinuks nii kasumlik haigla – mille toetusfond
kogub parajasti raha “imehea opilaua” ostmiseks – osta endale
ise imehead opilauda, või kas või kaht või kolme?
“Minul on seda natukene raske kommenteerida,” vastab
Tallinna lastehaigla toetusfondi juht Inna Kramer.
Fondil tulemit 6,2 miljonit krooni
Imehea opilaud,
millel kirurgid lubavad imesid teha, on tegelikult juba soetatud
– hetkel pannakse seda haiglasse üles. Esimesi lapsi
hakatakse laual lõikama nädala pärast. Ka mullu
kulus lastehaigla toetusfondi raha kümnetele headele ettevõtmistele
- meditsiiniaparatuuri, koolitusi ja ravimeid osteti Lastehaiglale rohkem kui
kolme miljoni krooni eest.
Aga nagu eduka
ettevõtte puhul
ikka, jäädi sealjuures veel tugevasse
“plussi”. Enam kui kaks miljonit jäi fondil tulemiks ehk
laiali jagamata. Majandusaruanne paljastab, et lastehaigla toetusfondil
on eelmistel perioodidel akumuleeritud tulemit 6, 2 miljonit krooni
ja varasid kokku 10, 7 miljonit eest. Umbes 3,1 miljoni krooni eest oli
fondil erinevaid väärtpabereid, enamasti võlakirju ja
fondiosakuid.
Nõukogu esimees Janek Mäggi
põhjendab, et annetusraha investeerima kohutab fondi
vähemalt kümne protsendi ulatuses seadus.
Kui
aga pärida, miks fond kas või mullu “tulemiks”
jäänud kahe miljoni eest opilauda osta ei võinud, vaid
pidi selleks korraldama uue hingekriipiva kampaania, ei paista Mäggi
arugi saavat, kuidas nii üldse küsimust püstitada võib.
Isegi kahvliklõbin (sest Mäggi
annab telefoniintervjuu lõunaajal) vaikib korraks. “Me tahame
kogu aeg koguda maksimaalselt palju raha,” selgitab ta sii
s otsekui lihtsameelsele.
Veel rõhutab Mäggi, et fondi
raha ei lähe haiglale sugugi automaatselt. Saamiseks peab haigla kirjutama
projekti, mille fond siis võib rahuldada. Teoreetiliselt võivat
fond Mäggi sõnul toetada ka projekte, mis on sootuks
Lastehaigla-välised, kuid lõppude lõpuks minevat kogu raha
siiski haiglale.
Kunagi kindlasti.
“...oli
usaldust tekitav ja kutsus toetama...”
Lastehaigla
toetusfondi juhtiv Inna Kramer räägib asjalikult ja
ratsionaalselt, nagu ärinaine. Fondi tegevuskulud pole tema
sõnul “kindlasti üle 20 protsendi”: “Üle 30
protsendi me neid kunagi ei aja,” rõhutab ta.
Väga kasulik on saada tasuta teenuseid: “Kui palume reklaamipinda,
siis me saame selle, midagi maksma ei pea. Aga plakatite trükkimise eest
peame maksma, seda tehakse Poolas.”
Palgaraha maksmisest ei
pääse küll üle ega
ümber – möödunud aastal oli fondi palgal
täiskohaga juhataja ning osalise kohaga raamatupidaja ja
assistent ning kokku teenisid nad aastas ligi 550 000 krooni.
Kui suur osa poolest miljonist läheb fondijuhi enda palgaks, Inna Kramer
täpsustada ei soovi, eelistades jääda daamilikult
salapäraseks: “Eesti keskmist palka saan ma igal juhul.”
Detailitäpsust leiab see-eest lastehaigla toetusfondi
aastaaruannetest. “Kui 2006 ei laekunud TF ühtegi pärandust ja
ülisuurt annetust väliseestlastelt, siis 2007 tegid fondi ammused
toetajad Inna ja Aadu Randpalu 1 217 790 krooni suuruse annetuse,”
kiidetakse mulluses aruandes näiteks.
Ka paistab fond
olevat rõõmus, et lõppenud on ebaõnnestunud
koostöö Vembu-Tembumaaga, mis andis alust kibestunud sissekandeks
2006. aasta aruandes: “Kuigi juba 2005 juhtisime lastepargi
Tembu-Vembumaa (kirjaviis muutmata – EE) juhtkonna tähelepanu
perepäeva mitte kõige paremale kuupäevale (3. september) ja
palusime võimalust korraldada perepäev augusti alguses, siis
kahjuks seda ei võimaldatud ka tänavu. [-] Perepäeval kogunes
51 715 krooni toetust, mis kahjuks jääb alla eelmise aasta
sissetulekule.”
Tähelepanu on pööratud
prominentsete inimeste kaasamise olulisusele. “Kampaanias osalenud neli
tuntud inimest – Jaagup Kreem, Eedo Raide, Anne Reemann ja Liisi Koikson
– ütlesid välja mõtte: “Selleks, et aidata haigeid
lapsi ei pea olema arst; piisab ka annetusest...” Selline
pöördumine oli usaldust tekitav ja kutsus toetama.”
Samuti selgub, et miski pole olulisem õigest ajastusest.
“Katsetasime kampaania korraldamist detsembris esimest korda ja peab
ütlema, et see oli väga edukas. Planeerime 2007. aastal pikendada
detsembris korraldatava kampaania perioodi.”
Praegu liiguvad
lastefondis mõtted uute annetuste palumiste osas.
“Võiksime teha selliseid projekte, et aidata natuke rohkem haigeid
puuetega lapsi,” pajatab Inna Kramer. “Oleme rääkinud
just vastsündinute osakonnas enneaegsete vastsündinute
uuringust.”
11 miljonilist kasumit plaanib lastehaigla Krameri
sõnul hakata kasutama loodava vaimse tervise keskuse juures.
Preemia kasumliku aasta eest
Nii nagu enamik
eestlasi, on Tallinna lastehaigla juht Mall-Ann Riikjärv praegu puhkusel.
Ekspressi telefonikõne tabab teda seega
“täiesti teisel lainel”.
Audiitori
järeldusotsuse järgi teenis SA Tallinna Lastehaigla läinud
aastal 11 147 902 krooni
kasumit. Kas seda raha ei oleks saanud kasutada selleks, et paremini lapsi
ravida, küsib Ekspress.
“See on aastalõpu tulem
ja me väga suures osas kasutasime seda raha käesoleva aasta esimeses
kvartalis, kui palgad tõusma pidid,” vastab Riikjärv.
“Meil on muidugi praegu veidike kergem võrreldes selle
ajaga, kui toimus haigla renoveerimine, aga ma ei saa kuidagi nõustuda,
et me oleme teeninud väga suurt kasumit.”
Kui
palju palgad tõusid?
“Teate, ma ei saa teile
vastata, mul ei ole kõik numbrid peas.”
On see
teie meelest ilus – paluda ahastavate kuulutustega raha, kui haigla on
tegelikult plussis?
“Te ütlete, et väljas
on ahastavad kuulutused, aga minu meelest on see ikka päris tagasihoidlik
kuulutus. Võib-olla peaks küsima, et miks üldse tuli Eestisse
heategevus, miks ta üldse on maailmas levinud.” Ja Riikjärve
jutus hakkavad kohe kõlama väljendid nagu “need, kes vajavad
toetust ja abi”, “need, kes on kõige
nõrgemad.”
Heategevus heategevuseks, kuid aasta
lõpus pole midagi toredamat preemiast.
Riikjärv
möönab, et kasumliku aasta eest said Tallinna lastehaigla juhid mullu
tulemustasu:
“Juhatuse liikmete preemia otsustab haigla
nõukogu ja kui majandusaasta aruanne oli koostatud ja nõukogule
ette kantud, siis, jah, nõukogu otsustas, et määrab juhatuse
liikmetele preemia.”
“Ausalt öeldes ei suuda ma praegu isegi
meenutada seda summat. Ei suudagi meenutada, aga mingi
ülemääraselt suur see ei olnud.”
Preemiat said
eduka töö eest ka rahakorjajad ehk Tallinna lastehaigla toetusfondi
juhatus. Seda möönab nõukogu esimees Janek Mäggi.
Kui suure summaga juhatust täpselt premeeriti, on aga temagi
unustanud.
Kliinikum: kopeerisime dukat
mudelit
Tallinna lastehaigla kõrval korjab haigete
laste märgusõnaga juba mõnda aega raha ka üks teine
edukas Eesti haigla – Tartu ülikooli kliinikum. Ja kliinikumil
läks koguni 15 korda paremini kui lastehaiglal – nemad
lõpetasid 2007. aasta 161 miljoni krooni suuruse kasumiga.
Juhatuse liige Margus Ulst möönab, et idee oma toetusfondi
asutamiseks said nad Tallinna konkurendilt: “Tallinna lastehaigla tuleks
ju ka omadega toime, aga kui me nägime, kui edukalt nemad suudavad
annetusi genereerida – fundraising on see vist inglise keeles –
siis loomulikult me kordasime seda, kopeerisime seda mudelit.”
Ja kuidas annetusi praegu tuleb?
“Kindlasti
on aastas härdushetki, kui annetusi tuleb rohkem, näiteks
jõulude ajal,” räägib Ulst kiirelt. “Ega me pole
oma põhitegevust annetustele üles ehitanud, aga kui neid tehakse,
siis tuhat tänu selle eest.”
Kas on eetiline
paluda abi, kui teenisite ise 161 miljonit kasumit?
“See 161 miljonit on optiline illusioon, see ei ole kasum selle
tavalises mõttes! 40 miljonit saime me naistekliinikumi
müügist ja nüüd tuleb raha investeerida uue maja ehitamisse
(olgu öeldud, et 11,8 miljonit tulemit sai Kliinikum ka 2006. aastal ja
8,8 miljonit 2005. aastal - aut).
Heategevusega kogutud raha
läheb lastega seotud ravi ja projektide jaoks, mida me
tõenäoliselt muidu ei suudaks finantseerida.”
Kas laste ravi on selline valdkond, mis muidu pole kliinikumi jaoks
prioriteet? Selline asi, millega tegeletakse siis, kui kaastund
likud inimesed raha annavad?
“See on nüüd
muidugi demagoogia!” Ulst vaikib hetke, tundub, et ärritunult.
Ja lisab: “Ütleme nii, et rahal ei ole nime. Ükskõik,
mismoodi me raha ka kasutame, see kõik on otstarbekalt kasutatud.”
Mõmmiku raha seisab pangas
Sellel haleda näoga kaisukarul, kes, tilguti veenis,
välireklaamidel praegu inimestelt väikest rahatilka palub, on nimi.
Kliinikumi lastefondi juht Merike Kaunissaare kutsub teda Mõmmikuks.
Mõmmik on lastefondile raha koguda aidanud juba pikka aega,
poseerides varem näiteks kampaanias “Aita meil hingata”.
“Toredasti läheb, püsiannetajaid tuleb, näen
kontode peal kogu aeg uusi inimesi,” räägib Kaunissaare.
“See on ju täiesti tore viis, inimesele ei ole see koormav ja
aastaga tuleb väga ilus summa.”
Aga mida on selle
kogutud rahaga tehtud?
“Mitmesuguseid asju on tehtud
saanud. Käesoleval aastal ei olegi me püsiannetustega saanud veel
midagi teha, aga talvel oli meil ihtüoosikampaania ja nüüd oleme
hakanud ihtüoosihaigetele lastele ravimeid kinni maksma.
Jõulutunneli raha seisab ka konto peal, ootab operatsioonilaua
ostmist. Seda on kahe miljoni ringis. Meil on ka investeeringud, on tehtud
üleöödeposiit BIGis, kaubeldud intress natuke
paremaks.”
Praegu palute te raha konkreetselt laste
taastusravi parandamiseks. Mida selle rahaga on tehtud?
“Seda konkreetset rahatilka pole veel taastusravi jaoks kasutatud. Aga
me plaanime tasuda niisuguseid taastusravi protseduure, mida veel ei tasuta,
tahame rääkida sellest, et taastusravi ei ole piisavalt hästi
korraldatud. Kui teeme nõukoguga kokkuvõtted, siis nõukogu
otsustab, mismoodi raha kasutada. Mina töötan selleks, et raha sisse
tuleks.”
Vahemärkus: Kliinikumi Lastefondi
aastaaruannetest selgub, et mõnikord ootavad kogutud summad kulutamist
üle aasta.
Välja maksmata annetuste ja toetuste real oli
2006. aasta lõpus näiteks ligi 160 000 krooni 2005. aastal
kogutud “Jõulutunneli” raha.
2007. aasta
lõpus oli aasta varem kogutud “Jõulutunneli”
rahast alles juba üle 260 000 krooni. Aruandeaasta tulem – ehk
väljaminekute ja sissetulekute vahe – on 2006. aastal olnud üle
560 000 krooni ja 2007. aastal üle 400 000 krooni.
Kas teile isiklikult ei tundu kummaline, et 161 miljonit
teeninud haigla üldse annetusi palub?
“Riiklik
süsteem püüab parimat ja meie siin kõrval
püüame teda ka aidata.” Kaunissaar ütleb seda toonil, mis
kõlab tõesti siiralt.
Kas haigla, kliinikum,
peaks üldse olema ettevõte, mis kasumit teenib?
“Kliinikum ei pea olema ettevõte, mis teenib kasumit.”
Sest me ju kõik teame, mismoodi kasumit teenitakse
– kulusid vähendades.
“Ma ütlen teile
veelkord, et mina olen erialalt disainer, õppinud teiseks erialaks
meediat. Ma ei oska kommenteerida kliinikumi kasumipoliitikat.”
* * *
Kindlasti ei soovi keegi käesoleva artikliga
öelda, nagu oleks meditsiinile raha annetamine halb mõte. Nii
Tallinna lastehaigla toetusfond kui kliinikumi lastefond on ostnud annetusraha
eest kümneid vajalikke esemeid, aerosooligenetaatoreid, ultraheliaparaate
ja infusioonipumpasid.
Ent küsida võiks, kas toetusfond ikka
peab jätma suure osa härdate inimeste annetusraha iga aasta
“tulem
iks”?
Kas on eetiline panna üles uusi pisarat silmanurka
toovaid plakateid, kui fondi arvel seisab miljoneid kroone?
Annetajate jaoks aga on küsimus, kuidas anda – kas neile, kes
tegelikult kõige enam vajavad või neile, kes on õppinud
küsima kõige haledamal moel?
“Juhataja osales
projektikirjutamise koolitusel,” öeldakse 2006. aasta Tartu
Ülikooli Kliinikumi lastefondi majandusaasta aruandes.
Ja tulevikuplaanide kohta märgitakse kiretult: “Kavas on
tööle rakendada osalise töökoormusega turundusjuht.”