Väikese jalajäljega trükikoda

Seitseteist aastat tagasi alustasime sõbraga Tartu Lastekunstikoolist saadud teadmisi kasutades siiditrükiga. Trükkisime oma lemmikbändi The Cure ja Robert Smithi piltidega särke, kahes eksemplaris, omamata mingitki aimu autorikaitsest või ärist.

Edasi tundus loomulik laenata raha, soetada esimesed graafikaarvutid ning asutada oma disainifirma Tartu südalinnas. Veidi hiljem ostsime esimese trükimasina. Töötasime päevad ja ööd. Teenisime raha ja läksime maailma avastama. Ühel hetkel sai ring täis, raha otsa ja tuli naasta ning jälle tööle hakata.

Klientidest puudust polnud. Täna võin vist öelda, et võlgnen tänu meie “rohelise arengu” eest ka oma algusaastate klientidele, kellest paljud on meile tänaseni truuks jäänud. Sealhulgas Tartu Ülikool, ELF, Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus. Huvitavat materjali käis läbi palju ning trükiste koostajate ja tellijatega mõtteid vahetades sündis idee arendada loodussõbralikku trükiteenust. Esimene katsetus (2001) lõppes samal päeval. Üritasime oma hirmkallist trükimasinast läbi ajada Räpina paberivabrikus vanapaberist toodetud paberit. Õnnetus läks maksma terve kuu käibe jagu trükimasina varuosi ja tööseisaku. Selgus, et tolle taastoodetud paberi pind ei sobi ebaühtluse tõttu trükimasinatesse. Me ei loobunud.

Vastutulelikult tarnijalt õnnestus välja kaubelda väike partii looduslikku trükivärvi. Ka see katsetus lõppes ebaõnnestunult, sest tellijad ei olnud nõus tulemusega, et trükised määrisid veel kaks kuud pärast valmimist. Loomulik.

2002 suutis enamik konkurente trükkida hea kvaliteediga. Ainus, milles võisteldi, oli hind. Selles rallis osalemine ei tundunud kuigi atraktiivne ja oli selge, et on vaja eristuda.

Valisime “rohelise” tee.  See klappis isiklikku maailmapilti, tõotas eneseharimist ja põnevust.

Ostsime Emajõe ääres vana pumbamaja ja renoveerisime selle loodussõbralike materjalidega oma ettevõtte koduks. Tehnoloogilisi teadmisi neelates soetasime järgmiseks kuivatusahjuga trükimasina, mis võimaldas trükkida ka looduslike värvidega.

Esimene taastoodetud paber, millele masinaid lõhkumata trükkisime, oli Cyclus. Olime paberimüüjale tõsiseks nuhtluseks ja pidime ostma suurte koguste kaupa, sest peale meie siis sellele ostjaid Eestis polnud. Täna kasutab seda paberit enamik keskkonnateadlikest firmadest. Eesti esimene keskkonnasõbralik trükiteenus oli loodud, registreerisime kaubamärgiks Roheline Trükis.

Ühel hetkel tekkis vajadus selgitada, kui palju meie igapäevane tegevus keskkonda mõjutab.

Täna vahest pole palju neid, kes ei tea midagi ökoloogilisest jalajäljest. Maailmas olla vähemalt neli miljardit inimest liiga palju, et praeguse tempo ja elustiili juures maakera püsima jääks. Hakkasime koostama keskkonnaaruannet ökoloogilise jalajälje meetodil. Arvan, et seda peaksid tegema kõik ettevõtted. Hoitaks kokku hulk ressursse ja oldaks kokkuvõttes efektiivsemad. Aruanne aitab vahet teha olulisel ja ebaolulisel.

Tekkisid ideed edasiseks arenguks. Just sel ajal avanesid ühest Norra fondist suured toetusrahad sedalaadi projektidele. Koostasime Urmo Lehtveeri (ELF) ja Tõnu Mauringuga (TÜ Tehnoloogiainstituut) energiatõhusa tootmishoone mudeli projekti, mille ülalpidamiseks kuluvad ressursid vastaksid passiivmaja standardile. Leidsime partneri Norrast. Tulemusena pidi valmima vabalt kasutatav ülimalt energiatõhusa tö&o uml;stushoone standardprojekt koos kõigi lisadega, Jaan Tatika unistuste projekt. Pidasime nõu, kirjutasime projekti, raiskasime tohutult aega. Paraku meie töö rahastajate heakskiitu ei saanud.

Vahepeal olime kasvanud, Roheline Trükis arenes seitsmepenikoormasaabastega ja esimese siinse trükikojana saime keskkonnasõbralikkust kinnitava FSC sertifikaadi. Emajõe ääres oli jäänud kitsaks. Projekti kirjutamisel saadud ideed sügelesid tagataskus. Leidsime rakenduse rendihoone kujul Tartu külje all. Ka sellele karbile oli võimalik energiatõhusad süsteemid külge pookida.

Meie uuel trükimajal on kolm tuulegeneraatorit, mis tuulise ilmaga toodavad maja “puhkeseisundis” töötavate seadmete jaoks piisavalt energiat. Purjetajana olen istunud päevi mere ääres tuult oodates ja tean, et tuuletuse puhul on tavaliselt tegemist kõrgrõhkkonnaga.

Kõige külmemal ajal, kui Eesti energiatarve on suurim, kaasneb kõrgrõhkkonna tõttu tuulevaikus. Tähendab, et nendeks päevadeks peab tagama täielikult alternatiivse varustatuse.

Toodame lisaks tuuleenergiale päikesepaneelidega sooja vett ning kasutame tootmisruumide niisutamiseks vihmavett. Kuna inimene veedab suure osa ärkveloleku ajast tööl, peab see koht olema mõnus ja hubane. Loodussõbralikud materjalid ja tehnoloogiad on inspireerivad ka töökeskkonnas. Mind painab küsimus, miks töötab väga palju inimesi endiselt kõledas tehiskeskkonnas ning seda talub.

Hirm, et töötajad ei lähe keskkonnasäästliku mõtteviisiga kaasa, ei ole ühegi tööandja puhul põhjendatud. Kontoris prügi sorteerimine muutub kiiresti loomulikuks ja kandub edasi ka väljapoole töökeskkonda. Meie meeskond on juba viis aastat käinud metsa istutamas ning sellest on kujunenud mõnus traditsioon. Kui varem saime igal aastal istutatud alla tuhande puu, siis tänavu tegime suure hüppe, istutades päevaga maha neli tuhat kuuseistikut.

Täna töötab meie ettevõttes ligi nelikümmend inimest. Meie kvaliteet ja hinnatase on vähemalt sama head kui konkurentidel. Kindlasti üks põhjusi, miks kliendid meie juurde ikka ja jälle tagasi tulevad, on lisandväärtuses, mida teadlik valik keskkonnasäästlikkuse suunas neile annab. Rasmus Pedanik esitas ühes oma hiljutises arvamusloos küsimuse: “Kes ei tahaks töötada ettevõttes, kus hoolitakse kõige tähtsamast?” Meie töötajad tahavad.

Juhani Peedimaa on Ecoprint ASi omanik.