Ma ei ole päris maalaps, ei ole ärganud kukega ega lehma lüpsnud, erinevalt õest pole näinud ka ilma peata ringi jooksvat kana. Linnalaps olen ma aga veel vähem. Kuulun nende hulka, kelle lapsepõlvest märkimisväärne osa möödus rohides, kastes, kõblates, riisudes, kobestades ja kapsataimi lilla veega loputades. Vanaema suures majapidamises viljapuude ja -põõsaste ning kopsaka peenramaaga oli tegemist küll ja veel. Nutune oli mu nägu, kui selle asemel, et puhata ja mängida, tuli minna vanaema juurde porgandeid harvendama (vastselt tärganud porgand, muide, näeb lapse silmale välja täpselt samasugune nagu suvaline umbrohi).


Seda väärtuslikumad tunduvad aga need tegevused ja oskused praegu. Heinategu ja kartulivõtt poole suguvõsa osalusel on elamus, mida raha eest ei saa. Värskelt niidetud heina järgi lõhnavast lapsepõlvest ei oska arvatavasti suur osa tänapäeva lastest isegi ­unistada. Jah, ajad on teised, aga siiski – oma ­kätega mil­lestki vajalikust osavõtmine on nüüd, tagantjärele vaadates nii oluline ja nüüdseks tõeliselt armsaks saanud osa suurekskasvamisest. Ja see koostegemise rõõm ning selle tulemus, mis on nii käegakatsutav, kui veel olla saab! Mu isa räägib sageli töökasvatusest: teatud distsipliin, rutiin ja lapse aja kas või ­osaline sisustamine mõtestatud tegevusega jätab vähem ruumi hängimiseks (mõõdukas hängimine on kahtlemata sama vajalik). Lakas heinte sees magamise rahvusromantilisest hõngust ma parem siinkohal ei räägi...


Praegu korteris elava ja kontoris töötava poollinnainimesena ei tundu miski ahvatlevam kui sõita vabal hetkel vanematekoju, kus aed on lilli täis ja aianurgas ruumi porgandile, kapsale, kurgile. Ma olen õnnega koos, sest minu lauale jõuavad juurikad ema ja vanaema peenramaalt, külmkapis on kogu aasta mahetill ja purgis mahepeedist borš, vanemate aias kasvava põõsa otsas on kõige magusamad tikrid, vanaema juures tiigi veerel kõige mahlasem rabarber.


Aiapidaja rõõmud ja mured sõltuvad vähe kärpekrokodillide tegevusest, kelle kõrval tigu, liiliakukk, lehetäi ja kapsauss on köki-möki. Ema silmad säravad, kui ta kavala näoga näitab mulle hoolikalt niiske riidetüki vahele peidetud herneid, mis sel aastal “ikka väga hästi idanema läksid” ning mis nüüd ja kohe maha tuleb panna. Ta on argipäeval samuti kontoriinimene, kelle käed aga lumeminekust uue lume ­tulemiseni reedavad sellele, kes oskab vaadata, tema tõelise kire ja kutsumuse. Isegi puuriida järkjärgulise paisumise tõttu kolm (või oli see neli) korda ümber istutatud mustsõstrapõõsas on tänu tema rohelisele sõrmele ellu jäänud. Suur oli ema rõõm isa ehitatud komposti kogumiseks mõeldud kasti üle (“et oleks ikka ilus ka”). Kes ütles, et õnneks on palju vaja.


Ajal, mil ajalehed on koos ülejäänud majandusega raskustes ja püüavad sabast kinni saada igal tellimisest loobumise mõtteid mõlgutaval kliendil, pidavat Maalehel vähem kehvasti minema. Selle lehe lugejat iseloomustavad teadjad sõnaga aeglane – eks maaelu kipub ka selline olema, kus kiiresti ja hoobilt tulemust ei tule. Aeglane on lojaalsem, paiksem ja närvid tema otsmikul tõmblevad vähem, kui üldse. Rahvusringhääling pakub juba ammusest ajast nädalavahetuse hommikutel nii raadios kui ka teles maaelu- ja aiandussaateid, millele jätkub nii kuulajaid kui vaatajaid. Kuulun isegi nende sekka, omamata siga või silohoidlat. Neid on niisama ka hea kuulata, töötuskindlustusmakse ja Tähismaade vahele. Seal räägivad inimesed, kes Elu24 uudistesse ei mahu, need, kes teevad kohupiima ja porgandimoosi, mis kõigile maitseb, kelle aias on mesitarud ja kelle lauta sünnivad varakevadel lambatalled.


Ja no tee mis sa tahad, aga isegi ikaldusaastal näeb põllumees kuidagi rõõsk ja rõõmus välja, kehvast kartuliaastast rääkides on tema nokkmütsi alla peidetud nägu ikka jumekas ning võõrsõnade puterdamisest prii jutt selge ja sisukas.