29.05.2009, 00:00
Väikesed rõõmud on suured
Pühapäeval panime kartuli maha. Sellele eelneval päeval
ladistanud vihma tõttu muretses vanaema küll, et “maa on
sealt sõstrapõõsaste poolt ikka väga märg, aga
no kui tuult teeb, siis saab vahest maha”. Tegi ja sai.
Räägitakse, et Saaremaal olevat seemnekartul üleüldse otsa
saanud – nii agaralt on eestlane jälle hakanud söögiks ja
müügiks ise juurikaid kasvatama. Vere kutse või selle teise,
mida praegu napilt käes on – vähemalt ei jää maa
sööti. Kui on olemas oma maalapp, tundub praegustes kitsastes oludes
kergemeelne see tühjaks jätta.
Ma ei ole päris
maalaps, ei ole ärganud kukega ega lehma lüpsnud, erinevalt
õest pole näinud ka ilma peata ringi jooksvat kana. Linnalaps olen
ma aga veel vähem. Kuulun nende hulka, kelle lapsepõlvest
märkimisväärne osa möödus rohides, kastes,
kõblates, riisudes, kobestades ja kapsataimi lilla veega loputades.
Vanaema suures majapidamises viljapuude ja -põõsaste ning kopsaka
peenramaaga oli tegemist küll ja veel. Nutune oli mu nägu, kui selle
asemel, et puhata ja mängida, tuli minna vanaema juurde porgandeid
harvendama (vastselt tärganud porgand, muide, näeb lapse silmale
välja täpselt samasugune nagu suvaline umbrohi).
Seda
väärtuslikumad tunduvad aga need tegevused ja oskused praegu.
Heinategu ja kartulivõtt poole suguvõsa osalusel on elamus, mida
raha eest ei saa. Värskelt niidetud heina järgi lõhnavast
lapsepõlvest ei oska arvatavasti suur osa tänapäeva lastest
isegi unistada. Jah, ajad on teised, aga siiski – oma
kätega millestki vajalikust osavõtmine on nüüd,
tagantjärele vaadates nii oluline ja nüüdseks tõeliselt
armsaks saanud osa suurekskasvamisest. Ja see koostegemise rõõm
ning selle tulemus, mis on nii käegakatsutav, kui veel olla saab! Mu isa
räägib sageli töökasvatusest: teatud distsipliin, rutiin ja
lapse aja kas või osaline sisustamine mõtestatud tegevusega
jätab vähem ruumi hängimiseks (mõõdukas
hängimine on kahtlemata sama vajalik). Lakas heinte sees magamise
rahvusromantilisest hõngust ma parem siinkohal ei räägi...
Praegu korteris elava ja kontoris töötava poollinnainimesena
ei tundu miski ahvatlevam kui sõita vabal hetkel vanematekoju, kus aed
on lilli täis ja aianurgas ruumi porgandile, kapsale, kurgile. Ma olen
õnnega koos, sest minu lauale jõuavad juurikad ema ja vanaema
peenramaalt, külmkapis on kogu aasta mahetill ja purgis mahepeedist
borš, vanemate aias kasvava põõsa otsas on kõige
magusamad tikrid, vanaema juures tiigi veerel kõige mahlasem rabarber.
Aiapidaja rõõmud ja mured sõltuvad vähe
kärpekrokodillide tegevusest, kelle kõrval tigu, liiliakukk,
lehetäi ja kapsauss on köki-möki. Ema silmad säravad, kui
ta kavala näoga näitab mulle hoolikalt niiske riidetüki vahele
peidetud herneid, mis sel aastal “ikka väga hästi idanema
läksid” ning mis nüüd ja kohe maha tuleb panna. Ta on
argipäeval samuti kontoriinimene, kelle käed aga lumeminekust uue
lume tulemiseni reedavad sellele, kes oskab vaadata, tema tõelise
kire ja kutsumuse. Isegi puuriida järkjärgulise paisumise
tõttu kolm (või oli see neli) korda ümber istutatud
mustsõstrapõõsas on tänu tema rohelisele
sõrmele ellu jäänud. Suur oli ema rõõm isa
ehitatud komposti kogumiseks mõeldud kasti üle (“et oleks
ikka ilus ka”). Kes ütles, et
õnneks on palju vaja.
Ajal, mil ajalehed on koos
ülejäänud majandusega raskustes ja püüavad sabast
kinni saada igal tellimisest loobumise mõtteid mõlgutaval
kliendil, pidavat Maalehel vähem kehvasti minema. Selle lehe lugejat
iseloomustavad teadjad sõnaga aeglane – eks maaelu kipub ka
selline olema, kus kiiresti ja hoobilt tulemust ei tule. Aeglane on lojaalsem,
paiksem ja närvid tema otsmikul tõmblevad vähem, kui
üldse. Rahvusringhääling pakub juba ammusest ajast
nädalavahetuse hommikutel nii raadios kui ka teles maaelu- ja
aiandussaateid, millele jätkub nii kuulajaid kui vaatajaid. Kuulun isegi
nende sekka, omamata siga või silohoidlat. Neid on niisama ka hea
kuulata, töötuskindlustusmakse ja Tähismaade vahele. Seal
räägivad inimesed, kes Elu24 uudistesse ei mahu, need, kes teevad
kohupiima ja porgandimoosi, mis kõigile maitseb, kelle aias on mesitarud
ja kelle lauta sünnivad varakevadel lambatalled.
Ja no tee mis
sa tahad, aga isegi ikaldusaastal näeb põllumees kuidagi
rõõsk ja rõõmus välja, kehvast kartuliaastast
rääkides on tema nokkmütsi alla peidetud nägu ikka jumekas
ning võõrsõnade puterdamisest prii jutt selge ja sisukas.