Vaikiv suvi: kuidas toimetajahärrad liistule tõmmati
Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri riigipööre 1934. aasta 12. märtsil ei toonud otsekohe kaasa vormilisi ajakirjanduspiiranguid. Sulgemisele läksid vaid vabadussõjalaste lehed, teistele toimetajatele anti suusõnaline korraldus “piiri pidada”.
15. aprillil kogunenud Eesti Ajakirjanike Liidu peakoosolek ei pidanud ajakirjandusvabaduse küsimust päevakorrapunkti vääriliseks. Lehtedele tundus, et võrreldes Jaan Tõnissoni valitsuse 1933. aastal rakendatud eeltsensuuriga on olukord muutunud isegi paremuse suunas.
Tasapisi sigines aga rahulolematus infosuluga ning parlamendi ja erakondade puudumisest tingitud poliitiliste teemade põuaga. Päevaleht avaldas juulikuus mitu kirjutist Lätis kehtivast eeltsensuurist ning ajakirjanduspiirangutest Saksamaal, justkui hoiatades Tallinna sama eest. “Ajakirjandus on jäänud tummaks,” nentis leht suve lõpus. “Ajakirjandus käsitab turismi, nimede muutmise ja mitmesuguseid tehnilisi küsimusi, kuna puhtpoliitilised probleemid kipuvad hoopis kaduma sealt.” P>
Pätsi valitsus ei kehtestanudki klassikalist punase pliiatsi eeltsensuuri, kuid nägi selle asemel ette kõvad karistused mis tahes “sobimatu” infokatke eest ajalehtedes. Juba sügiseks loodi ajalehti kontrolliv ja suunav propagandatalitus ning detsembris andis siseminister Kaarel Eenpalu määruse, mis keelas Eesti Vabariigile ja selle kodurahule ja ühistahtele kahjulike teadete avaldamise, nõudis riigijuhtide tegevuse kirjeldamist võimalikult jaatavas vormis ning kohustas lehti avaldama võimude poolt saadetavaid ametlikke teadaandeid, seletusi ja kirjeldusi.
Eravestlustes peatoimetajatega lubas Eenpalu vastutasuks garanteerida, et uusi suuri lehti Eestisse juurde ei tule.
Karskusjutt tõi juurdluse
Ühena esimestest sai uut ajakirjanduskorda omal nahal tunda mitte eestlasest ajakirjanik, vaid välismaine korrespontent. Juba 8. juunil sai Briti ajalehe The Daily Express kirjasaatja Theodor Neumann sisekaitseülemalt 60 päeva vangistust “täiesti väljamõeldud, ärevusttekitavate ja riigi välissuhteid rikkuvate” teadate avaldamise eest välismaa ajakirjanduses. Karistusele järgnes keeld viibida Tallinnas ja Harju maakonnas.
Augustikuu Eesti Naises ilmunud Helmi Mäelo kirjutisest “Rahvale olgu viin kättesaadav…!” sai samuti uue korra juurdlusalune. Mäelo artikkel kurjustas uue viinamüügi korra üle, mis lubas “viina müüa igas poes ja metsatukas. Kõrts on toodud igale ukse ette ja surutud perekonda”.
Tartu prefekt nägi artiklis sisekaitseülema sundmääruse rikkumist ning alustas juurdlust, kuulates üle nii autori kui ka ajakirja peatoimetaja Helmi Põllu. Juurdlus lõppes viimaks siiski karistuseta. Mõni aasta hiljem sai samalaadse menetluse kaela Viljandi ajaleht Sakala Pühapäev, kes kritiseeris viinapoe rajamist lasteaia asemele Kantreküla linnaosas. Toona kaebas ajalehe peale Viljandi kuulus linnapea August Maramaa isiklikult, esitades lisaks ka maksuinspektsiooni tõendi, et viina tarbijad on korduvalt juhtinud tähelepanu viinapoe puudumisele Kantreküla linnaosas.
Ülemjuhataja veiniballil
1935. aastal kirjutas Vaba Maa süütu jutukese Keila-Joast valitsusliikmete suvituskohana, kirjeldades sealset eluolu ning mainides kava rajada rannale lennuväli. Ehkki lehe päevauudiste osakonna juhataja Harald Vellner selgitas poliitilisele politseile, et artikli eesmärk oli kajastada metsiku pargi ümberkujundamist kultuurseks ning et toimetus peab oma kohuseks “informeerida lugejaskonda positiivsest ülesehitavast tööst kõige riigielu aladel”, sai lehe vastutav toimetaja Tõnis Tomp artikli eest 500 krooni trahvi, mis hiljem küll tühistati.
Küll aga sai Rahvalehe vastutav toimetaja Olev Soots aasta hiljem 200 krooni trahvi hooletusvea eest, mis paigutas kindral Laidoneri ja tema abikaasa Estonias peetud Prantsuse veiniballi külaliste loetellu. See polnud lehe ainus “patt”.
“Rahvaleht on astunud üle korrast, mis antud ette minu ja informatsioonitalituse juhataja Kaarlimäe korraldustega kuritegevuse kirjelduste mahutamise kohta,” kirjutas siseminister sisekaitse ülema ülesannetes Kaarel Eenpalu oma resolutsiooni. “Ja seda on ta teinud oma lehe huvides korduvalt. Sellest siis ka meeldetuletus karistamise näol, kõnelemata lehe suurest ettevaatamatusest, et ta on viinud ülemjuhataja veiniballile, kui teda tegelikult seal ei olnudki, ega ta ei pidanud enesele sündsakski seal olla.”
Päevaleht ja Vaba Maa said võimudelt pahandada ka riigijuhtide kõnede kärpimise, liiga väikeses kirjas avaldamise ning vähetähtsamatele lehekülgedele paigutamise eest.
Riivatud kuulutused
1935. aastal pidi Uudislehe vastutav toimetaja Aleksander Peterson politseiuurijale selgitama, kuidas jõudis trükki kuulutus: “Üksik vanem härra! Kui sa oled erak ja naistepõlgur, palun võta endale sõbraks-seltsiliseks samasug. noormees. Tahan täita iga su soovi. “Noor sõber”.” Toimetaja sai kuulutuse eest 30 krooni trahvi.
Päevalehe peatoimetaja Harald Tammer pidi võimudele selgitama samalaadset kuulutust: “Intelligentne haritud noormees soovib tutvust sadistlike kaldusvustega aktiivse naisega. Kirjad (soovitav fotoga) slt. “Sobiv partner” all.”
Kriminaalpolitseil õnnestus kinni nabida ka selle kuulutuse lehteandja, kelleks osutus Lembit-Oskar Lukas. Mees seletas, et ei otsinud kuulutusega endale seksuaalpartnereid, vaid soovis lihtsalt uurida, kui palju leidub Tallinnas naissadiste. Ta saanud kolm vastust.
1937. aastal avaldas Vaba Maa lühiteate ühe vaimuliku poja arreteerimisest, kes oli vägistanud 17aastase keskkoolitüdruku. Tegemist oli Tallinna Kaarli koguduse õpetaja Friedrich Stockholmi usuüliõpilasest pojaga. Lehe toimetajal Tompil tuli maksta 150 krooni trahvi, sest Tallinn-Harju kriminaalkomissar oli spetsiaalselt hoiatanud ajalehti pastoripoja tegude kirjeldamise eest.
1939. aastal sai nädalaleht Tallinna Post pragada aga liigse innu eest võimude endi soovidele vastutulemisel. Tallinna kriminaalpolitsei oli lehele väljendanud soovi ühe sarimõrvari-kuulujutu ümberlükkamiseks. Meelelahutusliku stiiliga ajaleht aga valis selleks luulevormi ning trükkis ära pilkevärsi, mis tekitas poliitilises politseis rahutust: “Ta matsutanud/ ilast suud/ ja puhtaks närind/ lapse luud./ Ükshaaval soolikate sees/ on sorinud veel/ sama mees.
Lehed kinni
Kolme ajalehe puhul ei lepitud enam trahvide väljakirjutamisega, vaid otsustati nende lõpliku vaikimapaneku kasuks. Neist kõige tuntum oli raskustes Postimehe sekvestri alla panemine 1935. aastal. Kuid Tallinna mõjukale lehele Vaba Maa said vormiliselt saatuslikuks hoopis Gori välispoliitilised karikatuurid.
“Pilkepildid välisriikide riigipeade ja riigi tegelaste kohta on täiesti lubamatud,” kirjutas välisminister Friedrich Akel siseminister Eenpalule 1938. aastal. “Samuti tuleb hoiduda pahakspanevatest kirjutistest välisriikide, eriti meie suurte naabrite aadressil."
Akel rõhutas, et näiteks Saksamaa ajakirjanduses polnud alates 1935. aastast ilmunud ühtki karikatuuri või ebasõbralikku kirjutist Eesti kohta, kuid viimases Vaba Maas ilmus Saksamaast suisa neli pilapilti korraga.
“Peab ainult endale seadma küsimust, mis tunnetega näeksime meie sarnast karikatuuri meie Riigipea ja silmapaistvate riigitegelaste kohta Saksa, Soome või Läti ajalehtedes,” kuulutas välisminister. Tegelikult pelgaski Päts paaniliselt enese karikeerimist välismaal.
Siseminister Eenpalu pani Vaba Maa kinni. Sammu sügavam põhjus ei seisnenud kindlasti vaid karikatuurides, vaid lehe üldises vaimus. Nii oli Vaba Maa ilmutanud riigivolikogu kandidaadi Oskar Gustavsoni kirja, millega propagandateenistus rahul polnud, ning kritiseerinud Läti välisministrit Muntersit, kes tunnustas Abessiinia vallutamist Itaalia poolt.
Kinni pandi ka endiste sotsialistide Rahva Sõna, kes nimetas Eesti riigikorda “fashismitsevaks rahvusluseks, mis erineb pärisfashismist vaid leebema fassaadi poolest".
“Ah, vist ei või…”
Ajalehed pidid propagandanööri mööda käima ka välissõnumite avaldamisel. Eriti sõjasündmuste kajastamisel ootas riik, et ajalehed loobuksid loomuomasest kalduvusest paigutada aktuaalsemad uudised silmapaistvamale kohale. Välisminister Ants Piip soovitas välisuudised jätta tagaplaanile ning selle asemel t e h a sündmusteks kodumaised teemad.
Saksamaa juudivastaste sammude ja nende kommentaaride kohta tohtis avaldada ainult neid kirjutisi, mis saabusid ETA vahendusel. Seejuures tuli hoiduda “sensatsioonilistest” pealkirjadest.
Rahva Sõna peatoimetaja Erich Joonas sai 50 krooni trahvi selle eest, et avaldas Praha lehest Sozialdemokrat tõlgitud artikli Mussolini väimehe kullast. 1939. aastal kutsuti Päevaleht peaminister Eenpalu algatusel korrale selle eest, et see tõlkis Taani ajalehest Politken kirjutise Saksa riigikantselei uuest hoonest, pealkirjaga “Soomuslaevataoline Hitleri loss”.
Sama aasta 28. detsembris soovis Päevalehe toimetaja Evald– Abram Jalaka anda telefonitsi Kaunasesse edasi teadet Vaindloo saare pommitamisest Soome lennukite poolt. Kuid telefonikõnede kontrollija katkestas ühenduse ning soovitas Jalakal rääkida vaid Soome tunnusmärkidega lennukitest. Seda ajakirjanik tegigi, kuid kui ta jõudis oma jutuga Soome lennukitelt Eestisse visatud lendlehtedeni, katkes ühendus taas.
“Ah, vist ei või, noh hääd aega,” lõpetas ajakirjanik oma reportaaži.
Artikkel on koostatud Riigiarhiivi fondides leiduva materjali põhjal.
