Kogu selle kihina taustal on Litmanen ise jäänud suuresti mõistatuseks. Teda ei ole kunagi nähtud ööklubides laamendamas nagu vormelitäht Kimi Räikköneni. Ta ei ole linna peal kakelnud nagu vutimees Aleksei Jeremenko jr. Ta ei paaruta isegi autoga ringi nagu hokimängija Teemu Selänne.

Ajakirjanikud on jälitanud Litmaneni nagu haid. Märkmikku pole ometi jäänud muud kui põhjalikud analüüsid Amsterdami Ajaxi ründemängust ja mõttearendused ajaloo parimate keskmängijate teemal. Paarkümmend korda Litmaneni usutlenud Soome reporter tunnistab, et tal puudub vähimgi ettekujutus, milline on Jari Litmanen inimesena.

"Litmanen on maailma jalgpalli Greta Garbo," teatab reporter.

Oli kuni teisipäevani, kui Eestist tuli teade, et Litmanen saab isaks. Lapse ema on tippmodell Ly Jürgenson. Vaikiv võlur üllatas jälle.

1995. aasta sügisel ilmus Hannu Teideri teos noorest vutitähest "Kultakenkä" ("Kuldkingake"), mis on seni ainus Litmanenist kirjutatud raamat.

Teider kavatses kirjutada muheda loo väikesest poisist ja suurest unistusest. Emaarmastus ühelt poolt, isa eeskuju teiselt... kuni tuli Litmanen, punane pastakas näpus.

Teider pidi leppima sellega, millega on pidanud leppima sajad teised biograafid: Litmanen tahab eraasjad endale hoida. Eraasjade hulka kuuluvad Litmaneni jaoks perekond, sõbrad, naised, raha ja tunded. Kõik väljaspool jalgpalli.

Üks Soome spordiajakirjanik viibis talvel pressikonverentsil, kus räägiti Litmaneni siirdumisest Rostocki Hansasse.

"Ajakirjanikud küsisid, kas Litti kolib Saksamaale üksi või koos perega. Litmanen vastas, et ta kolib Saksamaale Rostocki päästma."

Telefonitöö paljastab, et sama seina vastu on põrganud teisedki. Ka need, kes nimetavad end Litmaneni kamraadideks, ei tunne teda õigupoolest.

"Üks lahedamaid kutte, keda ma tean. Suur krutskimees, silm välgub kogu aeg. Aga ega ma ei ütle, et ma teda tunnen, ega keegi ei tunne teda sajaprotsendiliselt." (Seltsimees.)

"Intervjuus Litti alustab alati iga vastust "no jaa". Ükskord saime kaubamajas kokku. Litti rääkis muidu täitsa sama juttu, ainult et nüüd ei öelnud kuskil "no jaa"." (Spordiajakirjanik.)

"Jari tšillib küll sama ägedalt kui teised ja läheb peolt edasi ka, aga ta ei räägi endast mitte kui midagi. Eks ta ole ettevaatlik või häbelik - selline omamoodi tüüp." (Seltskonnareporter.)

"See pilt, nagu ta oleks mingi vaikne nohik ja kõik need jutud metsatöllist - see on puha vale. Õiges seltskonnas ta jahvatab nagu tatraveski, peamiselt muidugi jalgpallist. Litti on äärmiselt andekas ja saladustega inimene." (Treener.)

Litmaneni usaldusmees Harri Kampman räägib, et Litmanen tahab hoida avalikkuse eest varjul kõike, mis võiks segada põhilist: keskendumist jalgpallile. Seetõttu ta ei räägigi eraelust ega poseeri aluspesufotodel.

Filmitähe välimusega Litmanen võiks olla Soome David Beckham, kelle 25 miljoni eurosest aastasissetulekust suurema osa annavad reklaamilepingud - ja enamiku kuulsusest jalgpalliväline tegevus. Ainult et ta ei taha.

"See ei istu Jari isiksusele, Jari teeb ainult neid asju, mille puhul ta saab olla tema ise," ütleb Kampman. "Ja eks ta ole ju mänguga raha ka teeninud piisavalt."

Litmanen pole isaks saamise uudist avalikult kommenteerinud, seetõttu ei taha ka Kampman teadet kinnitada.

"Aga üldiselt võib muidugi öelda, et sellised asjad on ju see elu rõõmsam pool."

Litmanen on põnev, sest juba ainuüksi tema olemasolu tundub uskumatu. Mis ime läbi sündis siia põlismetsade keskele inimene, kes loeb mängu ja liigutab palli nagu brasiillane? See on sama imelik kui geeniuse sünd töllmokkade perekonda.

Ka Soome jalgpallis leidub raudseid kaitsemängijaid ja keskväljakul töörügajaid, aga tõelised jalgpallijumalad on ründajate selja taga oma siidpeeneid sööte jagavad võlurid nagu Diego Maradona, Zinadine Zidane - või Jari Litmanen.

Jalgpalli müüdid räägivad just neist meestest. Neil on silmad selja taga ja raal peas, nemad muudavad spordi kunstiks, nemad on oma ala Mozartid ja Einsteinid.

Vahest just seetõttu ei peeta Litmaneni vaikimist lapsepõlves kõnehäiret põdenud inimese sõnaahtruseks, vaid mõistatuslikkuseks, mille varjul on peidus igasuguseid saladusi.

Aga kui Litmeneni saladus on see, et saladust polegi? On ainult pall. Palliga on Litmanen erakordne, ilma pallita aga kõige tavalisem Lahti poiss.

Ja ükski tavaline inimene ei taha enesele sellist kuulsust nagu näiteks selle nädala ajalehes 7 päivää ilmunud Ly Jürgensoni armulugude loetelu pealkirjaga "Rikkad mehed ja kummalised suhteprobleemid".

Ajalehe peatoimetaja Eeva-Helena Jokitaipale sõnul püüdis leht saada kommentaari nii Lylt kui ka Jarilt, aga tulutult. Tema arvates on Litmaneni pikk karjäär hea näide sellest, et ka tuntud inimene võib hoida oma eraasjad endale, kui ta seda ikka väga tahab. "Soomes on tõepoolest võimalik jääda tabamatuks. Vähemasti Jaril on see õnnestunud, kuigi jah, tegu on tõesti üsna suure erandiga." 

Litmaneni karjääri tipphetkest on juba 10 aastat. Aastal 1995 tõi Ajaxi number 10 oma meeskonnale meistriliiga võidu.

Aasta hiljem oli Ajax jälle finaalis. Pärast seda on soomlastel olnud üheksa aastat finaalivaheaega, mille lõpetab alles Liverpoolis mängiv Sami Hyypiä nädala pärast finaalmatšis.

Hiilgav karjäär läheneb paratamatult lõpule. Litmanen on võitnud palju, aga üks unistus paistab jäävat täitmata. Kui just Holland juuni algul MM-eelmängudes välja ei kuku, võib Soome seegi kord maha matta oma lootused suurte hulgas kaasa võistelda.

Litmanenil ei õnnestunud päästa kukkumisest ka Rostocki Hansat, ent siiski mängis ta seal kevadel nii hästi, et sügisel võib  talle suure tõenäosusega tööd pakkuda juba uus klubi.

Sel juhul tulevad muidugi uus pressikonverents ja uued ajakirjanikud ja uued küsimused. "Kuidas Lyl läheb, kuidas lapse tervis on, kuidas mähkmete vahetamine õnnestub?"

Ärge muretsege, Litmanen ei peta meie ootusi: "No jaa, ma tulin siia jalgpalli mängima."