Vaikivatest skulptuuridest

Olümpiamängud Pekingis toimuvad kõige kiuste ja n-ö täispaketiga. Keegi ei jää koju. Mis siis, et selle sihi saavutamise nimel muutus poliitikute jutt aja jooksul üha totramaks ja küünilisemaks. Meiegi olümpiaboss Mart Siimann näiteks teatas, et “ka sportimine on inimõigus”, ilmselt ise päriselt adumata, kui rõve see loogika siinses kontekstis on. Aga tegelikult huvitab mind praegu hoopis üks teine asi – kus on sportlased ise? Miks nad ei räägi?

Paljud juba irvitavad. Sportlased on muidugi trennis, just nagu nad “olid trennis siis, kui mõistust jagati”. See arusaam lollist sportlasest on muidugi jama, üks Euroopa kultuurile omasest keha ja vaimu konfliktist võrsunud klišee. Aga ikkagi on sportlaste reaktsioonid erinevatele reaalpoliitilistele sigadustele olnud läbi aegade kuidagi kidurad. Ning kui nüüd, enne Pekingit, ajakirjanikud ikka tõesti Tiibetile või Darfurile viidates peale pressivad, siis ütlevad mõned neist, et jah, paha lugu küll, aga las poliitikud otsustavad. Ma ei taha moraali lugeda, kaugel sellest. Aga mõnevõrra hämmastunud olen sedasorti printsiibitusest nii ühtlaselt laial rindel küll. Hiina võimude vägivald pole ju tavapoliitika (mis spordist idee järgi teadagi lahus) – see on inimlik tragöödia. Kes keelab suud lahti teha?

Üks võimalik selgitus vaatleb sporti kui sõja sublimatsiooni ning just nagu sõdurid ei vaidlusta kõrgemalt tulnud käske, ei tee seda ka sportlased. Ja kõik sõjalised kangelaslood on ikkagi käskude täitmise lood. Aga siin on üks aspekt veel. Sportlaste tähendus on viimase mõnekümne aastaga radikaalselt muutunud. Üha vähem on nad traditsioonilises mõttes kangelased ja üha enam popstaarid. Laiema avalikkuse jaoks vahendab meedia sportlase alati kui skulptuuri, kui apolloonilise staatika. Loeb tardunud võiduekstaas ja kaotuseäng, loeb lihaste graatsiline mäng ja higi läige nahal. Vaadake näiteks, kuidas Nike omal ajal Michael Jordanit disainis...

Ja siin pole hea-kurja skaalal erilist tähtsust. Sellistel ikoonidel polegi põhjust midagi öelda. Seesama Jordan võttis ligikaudu viis aastat tagasi oma lahkumismängu puhul vastu Ameerika lipu parasjagu kestva Iraagi sõja arhitektilt, kaitseminister Rumsfeldilt. Jordan igatahes ei kavatsenud oma karjääri lõpuhetki protestiga ära rikkuda ja kes saaks seda talle ette heita?

Kuid ajalool on pakkuda ka üks vastukaaluline näide. Aprillis 41 aastat tagasi keeldus poksi maailmameister Muhammad Ali minemast Vietnami sõtta. “They never called me nigger,” ütles ta põhjenduseks. Ta jäi ilma tiitlist, tulid kohus ja vangla ja siis pisut hiljem ka loo õnnelik lõpp.

Ali juhtum on erand ja see kõik oli ammu – ajal, mil sportlaste lood olid veel kangelaslood. 41 aastat pole juubel ega midagi. Aga nii tausta avardamise huvides võtkem seda sündmust täna korrakski respektiga meenutada.