Vaino peale sitta viskamas
Munamäel esietendub homme näitemäng “Muna
EÜE” legendaarsest EÜE Intsikurmu kokkutulekust. See toimus
6.-8. augustini 1982 ehk kakskümmend viis aastat tagasi.
Taasiseseisvuse ettekuulutajaks saanud fosforiidisõja üks
peatükk etendus täpselt 20 aasta eest – 1987. aasta 31.
juulist 2. augustini Varblas, EÜE kokkutulekul.
Ma
osalesin aktiivselt mõlemal. 1982 Essu, 1987 Eisma rühma liikmena.
Need on kõige legendaarsemad, müüdi mõõtu
kokkutulekud, mida minu põlvkond EÜEs koges. Need olid kõige
vastalisemad, kõige ühiskonnakriitilisemad, kõige
hulljulgemad, kõige vaimukamad, kõige teravmeelsemad,
kõige nõukogudevaenulikumad, kõige patriootilisemad (heas
mõttes).
Nõukogude võim kartis neid. Aisopose
keel, kohaspetsiifiline allegooria, iroonia, satiir, grotesk ning absurd
põimusid taidluskavades niivõrd ühte, et hulljulgeid
mõistulugusid vaadates tundis okupatsioonivõim ennast justkui
alasti. Need kavad ei olnud sugugi ainult meelsuse väljendus, vaid
need panid ka noorusele omaselt proovile lubatu/keelatu piire, vastalisuse
piire, tsensuuri piire. Hirmuhigi seljal tundnud võim tasus sellega, et
ei julgenud taidlusevõitjaid välja kuulutada (nagu 1982. aastal,
kui žürii edetabelis puudusid esimesed neli kohta) või andis
peafavoriidile viienda koha (1987. aastal).
Sada
vakka tatratangu
1987. aastal ennustasid vastukajad favoriidiks
ülekaalukalt Virumaa regiooni Eisma rühma kava, mis oli
võitnud juba oma regiooni taidluse.
Aga milles oli siis
Priit Pärna karikatuurist inspireeritud näitemängu “Sitta
kah ehk sada vakka tatratangu” sisu? Et talupoeg täitis
mõisahärra käsku ja laotas sõnniku vainule. Tegelasteks
kaks matsi, vallavanem, parun ja Valdeko Vende. Sealjuures pani ühe
tegelase repliik “Lähme Vaino peale sitta viskama” publiku
vaimustusest huilgama. Kuna Virumaa regioonis valitses maleva alguses
kokkulepitud stiilina etno ja rahvuslik liikumine, kandis ka meie stiliseeritud
rahvarõivais seltskond “Eisma Priitahtliku Karskusühingu
Näitetrupi” nime. Lauluvõistlusel kõlanud laulud
“Eisma sitalaul” ja “Tatratang”, kus kõneldi
uraanist ja fosforiidist ning kellestki Vaino Šarlist ja Sauli Brunnist,
muutusid hoobilt hittideks.
Vana malevahunt Mart Raik arvab
Munamäe etenduse kavalehel, et “õige (EÜE – toim)
lõpp oli Intsikurmus”. Eksid, relvavend. Intsikurmu oli Varbla
kokkutuleku hiilgav eelmäng, õppetund ja eeskuju. Kui poleks olnud
Intsikurmut, poleks järgnenud Varblat. Pean Varbla kokkutulekut EÜE
iseseisva vaimu ja isamaalisuse kõige jõulisemaks
manifestatsiooniks, mida 1980. aastad malevaliinis pakkusid. Komsomoliretoorika
ei läinud siis enam kellelegi korda, “Nägin unes
Leninit!” ei hüüdnud lavalt enam keegi. Räägiti
asjast.
“Õlg toetub nüüd
Virumaale,” sõnastab Tiit Pruuli aktuaalselt kujundliku
vahepealkirja oma kokkuvõtvas artiklis EÜE 20. kokkutulekust
bürokraatlikult kohmaka nimega ajalehes Noorte Hääl Eesti
Üliõpilaste Ehitusmalevas (14. VIII). Ja ta jätkab aprillis
ülikooli aulas Hando Runneli peetud kuulsa fosforiidiaktuse kõne
tsiteerimisega: “Väga ilus on laskuda P2O5 tasemele ja
kõnelda väga peenetest asjadest. Aga on otsustavaid hetki, kus me
toetume tavaõigusele.
Kas meil on õigus armastada oma
isamaad ja nimetada seda kõige lihtsamat dokume
nti: mina olen see kodanik, see on minu isamaa ja ma pean seda kaitsma ja
sellest rääkima?” Ja Pruuli jätkab: “Veendumus oma
õigustes ja kindlustunne läbis Virumaa regiooni programmi. Ent mis
jäi sõelale Virumaalt? Kaks rühma eelkõige –
Eisma ja Alliku. Esimese laul ning viimase taidluskava pälvisid oma
žanreis peapreemiad.” Kuulsin hiljem keskstaabi kuluaarides, et
peapreemia laulu eest anti Eisma rühmale justkui lohutusauhinnana
taidluskava sisulise diskvalifitseerimise pärast, ja et ka laulule nii
kõrge koha andmist pelgasid mõned komsomoliametnikud. Sorry,
Alliku mehed ja naised, oma laps on ihule ikka kõige lähem ka 20
aastat hiljem!
Venestamissümbol Karl Vaino oli EKP Keskkomitee
esimene sekretär. Aga – Vainopea oli ka külanimi, Eismast
ainult kuraditosin kilomeetrit Tallinna poole. Seda külanime kirjutati ka
Vainupea. Sel külal oli kaks erinevat nimetulpa.
Sikk, Wirumees ja supergrupp
Kohe
pärast taidlusvõistluse lõppu tuli meie juurde
žüriiliige Hans H. Luik, kratsis kukalt ja ütles: “Mehed,
keerasite vindi natuke üle. Liiga vara tulite välja. Aga hästi
panite.” Esimest lauset kordas Luik ka hiljem, tulemuste teatavaks
tegemisel, ja ma mõtlesin seda kuulates, mida pidi tema, 1982. aastal
vastalise kava eest räigelt pähe saanud Muhu rühma
komandör, neid sõnu lausudes küll sisimas tundma.
Et olime kohutavalt löödud, ei peaks lisamagi.
Kuid,
usun, et 1982. aastal poleks jälle taoliste sõnadega laule nagu
meie oma võitjateks kuulutatud. Niivõrd oli ENSV tsensuur
liberaalsemaks muutunud, et sallis naeruvääristavaid laule
parteiladviku aadressil.
Sanktsioonid ei jäänud muidugi
tulemata – oli ju alles suvi 1987, mitte suvi 1988. ELKNÜ KK
sekretär Toivo Sikk kurtis malevalehes, et Eisma rühma kavas esines
kahemõttelisusi. Mina kui rühmakomandör ja Reino Rass
komissarina pidime käima Siku juures vaibal ehk Virumaa regioonikomissari
Aivar Riisalu tabavail sõnul “lahjal kohvil”. Et aga sm
Sikule “sikku teha”, tassisime talle külakostiks kaasa
Vainopea teeviida. Karl Vaino nimi ei tulnud vestluse jooksul kordagi üle
sm Siku huulte. President Rüütel annetas Toivo Sikule aga ordeni.
Eisma rühma rahvuslikku programmi kuulus taidluskava ja laulude
kõrval ka ajaleht Wirumees. Minu teada on see ainus trükitud
samizdat-malevaleht. Avaldasime kaks numbrit, lisaks “Suure
Fosforiidiristsõna”. Absurdseid uudiseid, malevaparoodiaid ja
eestiaegset reklaami sisaldavat Wirumeest laoti Valguses ning paljundati Kunda
Tsemenditehase kserograafil tiraažiga 25-70.
Lehe eksemplarid
sattusid ka kohalikku julgeolekusse, mille tagajärjel tsemenditehase
partorg meid omakorda välja kutsus. Kuid talle leht meeldis ja mingeid
jamasid ei järgnenudki.
Tänu Varblas saavutatud
populaarsusele ja kaotuskibeduse kiuste algas peagi aga parajatest egodest
koosneva “Eisma Priitahtliku Karskusühingu Näitetrupi”
boheemlik gastroll mööda Virumaa kultuurimaju ja suvelavasid,
kulmineerudes Võsu rannapäevadel Arvo Laidi ja Paul Poomi
saatebändina. Häbeneda polnud midagi, Eisma “Barber-sokk
kvartetis” mängisid-laulsid Raul Sööt, Jaan-Eik Tulve,
Peeter Kaber, Janno Kell, Heli Reiman, Sirje Rass ja partisanist
multiinstrumentalist Selvadore Rähni. Täpsustuseks – laulda ja
etelda oskas kogu rühm, vajadusel isegi spordilootus Paavo Kangur. Et
Eisma oli maleva kohta supergrupp, arvan ma ka tagantjärele; ja taidlejaid
tasakaalustasid omakorda sellised töönarkomaanid nagu
Peeter Vennikas, Urmas Hiie, Priit Maide, Ivo Tarnaste, Kai Regi.
Fosforiidi vastu Leningradis
Kirsiks Eisma
rahvusromantilise maailmaparandusjanu ja eestlasliku edevuse tordil said
oma fosforiidisärgid minu käega kirjutatud tekstiga “Fosforiit?
Mitte siit!”. (Teatavasti oli just tol suvel kaevandustevastase hoiaku
väljendusena moodi tulnud särkidel kiri “Fosforiit –
tänan ei”.) Särke kandes esinesime nii Kunda kultuurimajas
ehitajate päeval kui ka Leningradis korraldatud rongkäigus. Nimelt
hääletas augustis pool Eisma rühmast ehk umbes kümme
inimest argirutiini eest põgenedes nädalavahetuseks Leningradi, kus
meie veerandtunnine hanereas kõndimine Nevski prospektil äratas
juhuslikult mööda jalutavate USA ja Taani ajakirjanike uudishimu.
Andsime siis neile käigupealt välkintervjuusid Eestist ja
fosforiidist, poseerides fotograafidele. Lugupeetud Juhan Aare, kas olete
nendest aktsioonidest midagi varem kuulnud? Ehk midagi täienduseks
Ajaloomuuseumi näitusele?
Ma ei tea, et järgnevatel
EÜE kokkutulekutel oleks veel mõnda taidluskava räigelt
tsenseeritud, ja see on ka igati loogiline – nõukogude aeg hakkas
ümber saama ja vabariigi taastulek oli rohkem kui õhus. 1988. aasta
juunis organiseeritud I Eesti Sõltumatule Noortefoorumile pean Varbla
kokkutulekut isegi teatavaks eellooks. Mässu vaim sai tegelikkuseks. Vaino
põgenes Moskvasse.
Kuid nii palju häid laule, kui andis
1982. aasta Intsikurmu kokkutulek, on üle löömata pretsedent.
“Me vaenlased on verised”, “Oo, mu arm”, “Ta
tuleb, ta tuleb”, “Ma kaminatoast võtan keebi”,
“Naised süüa keedavad”, “Aitab meile
allveelaevast”, “Ao Naisuke”, “Olen loomult
optimist”, “200 rubla, that’s my EÜE”, “Oo,
mu arm”, “Pidžaama hubane ja pruun”, “EÜE
betoneerib Eestimaad”, “Käib tuumasõda, ikka kostab
tango” – puhas klassika.
Emmaste rühm laulis 1987.
aasta suvel aga, et “meie juubelil on nii, puudub laualt vein ja viin,
aga pidu ei jää sellepärast seisma...”. No küll
puhusite hambasse, mehed.