VALDUR MIKITA METSIKUD LOOD: Karu kihvade vahel
Kui prantsuse kirjanik Richard Millet mõne aasta eest Eestisse sattus, tunnistas ta avameelselt, et teda tõi siia romantiline igatsus kuulata huntide ulgumist. Teda valdas kinnismõte, et kui ta ühel meeldejääval õhtul metsa vahel bussist maha astub, püüab tema kõrv pimedusest kinni kauge hundikarja ulu. Tõsi, hundid jäid Millet’il seekord kuulmata, kuid paganlikku, kauget ja salapärast kohtas ta Eestis küllaga. Sellest sündis tänavu eesti keeles ilmunud reisiraamat "Märkmeid Eestist".
Hundid-karud kadusid suuremast osast Mandri-Euroopast umbes sajakonna aasta eest. Prantsusmaal lasti viimane hunt 1937. aastal. Suurkiskjate kadumisega haihtus vähehaaval ka hundi- ja karuhirm – sellest sai hoopis suur eksootika. Kui veel sajandi eest oli kangelane see, kes metsas karuga võitles, siis nüüd on kangelane see, kes karu eest ära jookseb. Trehvamine karuga meenutab pigem lotovõitu: 99,99% tsiviliseeritud inimestest ei kohta elu jooksul ühtegi looduses elavat suurkiskjat.
Teatud mööndustega võib öelda, et huntide-karude asuala piir tähistab Euraasia mandril ka metsiku looduse piiri. Eesti asub Euraasia mandri metsikuma osa lõunaservas. Kui hunte jagub piisavalt veel lätlastelegi, siis karu on lõunanaabrite juures juba tõeline haruldus. Kas on asi Läti rahvuseepose "Karutapja" psühholoogilises mõjus või milleski muus, ent Lätis elab vaid kümmekond karu. Võrdluseks: meil on neid 600 ringis. Eesti karud on juba iidsest ajast vene karudega läbi käinud, Peipsi taga elutseb neid samuti ohtrasti.
Maarjamaalt pole hundid ja karud kunagi lahkunud. 20. sajandi algupoolel kahanes karude leviala meil küll ohtlikult väikeseks, kuid pärast sõda taastus nende arvukus kiiresti. Sellest tulenevalt võime öelda, et Eestis on alati elanud inimesi, kes on kandnud oma kehal üht vanimat ja auväärsemat tätoveeringut – karukihvade jälgi. Ka tänapäeval võiks Eestis olla umbes kümmekond inimest, kes karu lõugade vahele on sattunud. Ekspress otsis kaks neist üles.
Jätkub homses Ekspressis
