Vähemalt valgustusajast saati on lääne kultuuriruumis peetud  teadmatust põhiliseks ühiskonna hädade põhjustajaks. Kavalad prantslased hakkasid rumaluse vastu võitlema entsüklopeedia abil. Kuna tänapäeval on võimatu olla kõikides distsipliinides orienteeruv haritlane, siis on lihtsustavast teatmeteosest saanud meie asendamatu abimees. Jääb vaid üle rõõmustada, et pärast seitsmeteistkümne aasta pikkust vaikust on ilmunud koguni kaks leksikoni, mis tutvustavad kunagist teaduste kuningat.

Tundub, et tegu oli vaikusega enne tormi: sõnastikud, eriti intrigeeriv Blackburni "Oxfordi filosoofialeksikon", on vallandanud meedias väga elava sõnasõja. Seega tõeline filosoofia-buum! Samas peitub publitsistliku käratsemise juures oht, et teosed ise jäävad tahaplaanile. Juba paistabki, et Blackburni sarjamise käigus on varju jäänud esimene originaalne eesti keeles koostatud filosoofialeksikon, Indrek Meose "Filosoofia sõnaraamat". Järgnevalt ei mediteeri me filosoofia loomuse üle, vaid vaagime sõnastike voorusi ja pahesid pidades silmas lugejat, kes filosoofiaga  alles tutvust teeb.

Taavet ja Koljat

Esmapilgul võib tunduda suisa pühadusteotusena Meose u. 600 artiklit sisaldava üllitise võrdlemine üle 2500 artikli sisaldava Oxfordi hiiuga. Siiski on kahel ilmunud leksikonil rohkem ühisjooni kui erinevusi. Esiteks on mõlemad kääbused võrreldes väljaannetega, mis suudavad ka filosoofiaproffi tõsises uurimistöös aidata. Teiseks lähenevad  mõlemad teosed filosoofiale analüütiliselt. Viimaks jäävad nad ühemehe-üritustena paratamatult äbarikeks kollektiivselt loodud teatmeteoste peres. See, et Blackburni teos neli korda mahukam on, ei ole tingimata lõplikuks argumendiks Koljati kasuks. Tõsi küll: "Blackburn" sisaldab erinevalt "Meosest" ka Ida filosoofia mõisteid, samuti on kaheldamatult inglase teosest rohkem kasu filosoofihakatisel, kes pühendub keele- või vaimufilosoofia uurimisele. Kuid tasub tähele panna, et ruumi täiteks leidub "Blackburnis" ka palju mõisteid a la kõdi, pornograafia, meioos jne. Huvitav lugemisvara, kuid filosoofiliselt mitte hädavajalik. Kui keele- ja vaimufilosoofiline tihedus välja arvata, on "Blackburn" mahu poolest täiesti võrreldav 1985. aastal välja antud "Filosoofia leksikoniga" (u. 1500 artiklit).

Ütle mulle, mida sa pead filosoofiaks…

Küllap tahab verisulis tarkusearmastaja esmalt teada, mis see filosoofia üldse on. Blackburni määratlus on kahjuks kitsalt tehniline ja koolkondlik, filosoofia on distsipliin, mis tegeleb põhiliselt keeleanalüüsiga (lk. 129). Samas puudub huvitaval kombel sõnastikust artikkel keele kohta. Kuigi ka Meose määratlus lähtub põhiliselt Russellist, on see märksa avaram: tutvustatakse erinevaid filosoofiamääratlusi, filosoofia ja teaduste vahekorda ja filosoofia valdkondi (lk. 82-84).

Filosoofia põhiprobleemid on paraku senini lahendamata. Kuigi analüütiline traditsioon on loobunud metafüüsiliste küsimuste elimineerimise programmist, praktiseerib Blackburn metafüüsika  kallal n.ö. naeruteraapiat (vt. nt. artikleid mittemiski, metafüüsika). Küllap on ta teraapilise lähenemise idee saanud Wittgensteinilt, kuid taibanud ka seda, et ilkumine on vahedam relv kui sarjamine. Seevastu Meos seletab koolipapaliku rahulikkusega lugejale lahendamatute probleemide erinevaid lahendusvariante, pelgamata pedagoogilist lihtsustamist. On tõsi, et ka "Blackburn" pole mingi naljaraamat, siin ei pajatata kohustuslikke anekdoote Thalese auku kukkumisest ega Sokratese kurjast naisest. Tegu on rafineeritud inglise huumoriga, mis võib küll olla mõistetav Oxfordi tudengi jaoks, mitte aga meie gümnaasiumiõpilase jaoks.

Koolifilosoofiast

Diskussiooni käigus on analüütilist filosoofiat nimetatud valdavaks koolifilosoofiaks, samuti oletatud, et "Blackburnist" saab hindamatu õppevahend meie koolides. Säärased pedagoogilised unelmad on väga ilusad, kahju vaid, et nad ei paranda filosoofia positsiooni meie koolis. Tegelikult on filosoofia gümnaasiumist valikaine staatuse tõttu hoopiski kadumas. Oleks naiivne loota, et isegi need koolid, kus filosoofiat mingi ime läbi veel õpetatakse, leiavad raha "Blackburni" ostmiseks (efektiivseks õppetöös kasutamiseks on vaja vähemalt ühte raamatut iga kolme õpilase jaoks). Pigem ostetakse kolm korda odavamat Meose sõnastikku — ja õigesti tehakse. Meose leksikon haakub metoodiliselt väga hästi teiste tema poolt kirjutatud õppematerjalidega. Eriti suureks vooruseks on see, et mitte üksnes isikud, vaid ka mõisted on varustatud bibliograafiliste viidetega. Pedagoogiliselt on mõistetav ka Meose sõnastiku kentsakas iseärasus: filosoofide biograafia täielik eiramine. Õpilastel on kalduvus takerduda elulugudesse, mistõttu ei jõuta probleemideni. Samuti ei saa nüüd keegi Meost süüdistada argumenteerimises ad hominem.

Kes minevikku ei mäleta…

On selge, et filosoofia ajalugu ei ole filosoofia. Samas on üldist teadmist pakkuvas teoses hädavajalik ajaloolise perspektiivi tunnetamine. On tähelepanuväärne, et mõlemas leksikonis puudub artikkel entsüklopedistid. Muide — 1985. aasta "Filosoofia leksikonis" on see sees. Lugeja, kes suudab Blackburni iroonia loori tagant mõtte kätte saada, võib julgesti ka nimetatud marksistlikku sõnastikku pruukida: kuna seal saab kogu Lääs ühe ja sama vitsaga sugeda, on suhteliselt lihtne loosungite tagant olulist informatsiooni välja lugeda. Ärgu arvatagu, nagu esindaksid kaks viimati ilmunud teatmeteost midagi kardinaalselt uut: filosoofialeksikone on meil ilmunud alates 1945. aastast alates. Just ajaloolises ja biograafilises perspektiivis on varemilmunud sageli paremad.

Eriti häirib ajaloolise-mõisteloolise terviku puudumine just "Blackburni" puhul. Toon näite: üritasin leida terrorismi määratlust. Blackburn väitis, et terrorism on "vägivalla  sihilik kasutamine, iseäranis hirmu külvamiseks poliitilistel eesmärkidel" (lk. 445). Vägivald on aga "tegevus, mis kahjustab või hävitab oma objekti" (lk. 484). Objekti mõiste puudus targast raamatust hoopis, rääkimata subjekt-objekt suhte ajaloolisest kujunemisest. Samuti puudusid mõisted poliitika ja poliitiline filosoofia. Veel hakkas silma see, et eirati tehnika mõistet (rääkimata Heideggeri Gestellist, mis ometi terminina juurdunud), ning puudusid postmodernismi klassikud Loytard ja Baudrillard.

Keelt väänavad mõisted

"Blackburni" tõlkijad on eelistanud uute võõrsõnade, mitte omatüveliste sõnade loomist. Kuigi üldine keelekorraldus liigub praegu vastassuunas, ei saa seda  otseselt pahaks panna. Eks praktika näitab, kas kompatibilism, korroboratsioon, tühhism saavad meie keeles kodusteks.       

Kuna Blackburn oma teose puudujääke niikuinii ei paranda, tooksin välja mõned märkused valikbibliograafia kohta. Hegeli puhul on tähelepanuta jäänud artikkel "Kes mõtleb abstraktselt" 1981. aasta "Sirbis ja Vasaras", de Sade'i puhul aga terve romaan "Soodoma 120 päeva", mis ilmus järjejutuna "Maajas".

Kas uued leksikonid tulekul?

Kui Meose sõnastik on vaatamata pealiskaudsusele eeskujulik õppevahend, siis Blackburni üllitise võimalik tarbijaskond jääb segaseks. Tudengid ja haritlased on vaesed (raamat maksab poes üle 400 EEK – toim.), kultuurne keskklass aga siiski filosoofiakauge. Ehk nägi Väljataga osava turundusinimesena probleemi ette ja valis nimme tõlkimiseks intrigeeriva sõnastiku, et selle ümber puhkev elevus teosele reklaami teeks ja ostjaid juurde meelitaks? Asjaliku akadeemilise teose arvustused on ju igavad.

Kuigi on raske uskuda, et koolkondlikes kaevikutes üksteise peale sülitavad eesti filosoofid üksmeelele jõuavad ja koos tõsise sõnastiku kirjutavad, loodame siiski, et meil ei tule uut eestikeelset leksikoni jälle üle kümne aasta oodata. Ehk mobiliseerivad ka kontinentaalfilosoofia pooldajad endid raskeks tõlkeürituseks?