Laulusolistina jätkav Raide taidlejast õpilane, vabakutseline kirjamees ja kontsertide korraldaja Toomas Kuter tuletab publikule sentimentaalselt meelde, et tasub olla õnnelik iga alanud päeva üle, sest ei või ju teada, kuidas see lõpeb.

Raide on oma õpilaste suhtes kriitiline ega hellita eriti.

"Vaadake seda Kuterit, kuidas ta "Isamajakest" laulis," kommenteerib ta hiljem. "Ma mõtlesin, et ma lähen hulluks. See venitamine ja venitamine ja otsa ei saa… Tema tahab kunstnik olla. Andekas noormees, aga võiks rohkem õppida ja endaga tööd teha."

Saali puupüsti täitvast publikust on valdav osa ikka päris vanad inimesed, kuid sekka on ka keskealisi ja noori. Kontsert kestab kuueni õhtul, kõva kolm tundi seega. Kõlab nii klassikalist kammerlaulu, igihaljast Valgret, operetiglamuuri kui magusaid šlaagreid. Meeleolu on camp, aga pidulik.

Lõpetuseks esitavad Kuter ja Raide duetina hittlaulu "Halloo, Dolly" samanimelisest muusikalist. Kabareelikult vigurdava liikumisega ja puha. Õnnitlejaid on nii palju, et tiibklaver mattub lillemere alla. Keegi nimetab Raidet tunnustavalt vapraks kalaks (tähtkuju järgi), kuid Therese vaidleb vastu, eelistades ennast pigem kukega võrrelda, sest kogu elu on talle kireda meeldinud.  

Staarkülalisteks on galal Margarita Voites ja Taisto Noor, kellele Therese Raide konservatooriumiõpingute ajal kontsertmeistriks olnud. Pärast kontserti läheb pisukeseks vaidluseks Voitese ja Raide vahel. Voites väidab, et tema küll ei ole olnud Raide õpilane. Et kontsertmeister ja lauluõpetaja on ikka kaks ise asja.

Raide on seda meelt, et ei peaks neil nii väga vahet tegema. "Ah, Voites on viimasel ajal lihtsalt uhkeks läinud. Arvab vist, et tal pole üldse õpetajat vaja olnud," seletab Raide. "Kolmandal või neljandal kursusel laulis ta nagu tita, mul on need lindid olemas. Äkki on nüüd kade, et ma olen ka ise uuesti laulma hakanud. "

Raide klaverisaatjana ja Voites laulusolistina on viljakat koostööd teinud kümnete aastate vältel, ühiselt on esinema jõutud ka kaugele Küprosele.  

Uurin Thereselt, kas muusikamaailmas on olnud palju intriige igal ajastul. Juubilar vastab jaatavalt. Kunagine Estonia superstaar Milvi Laid, kes Theresele teatriteed juba 1930ndatel soovitas, jutustanud kord, et keegi õel rivaal poetanud garderoobis ta  suka sisse žiletitera. Et Laid ennast riietudes vigastaks ja etendus ära jääks. Teravad intriigid seega.

Lapsepõlves raadiosaadete kaudu nii lauluhääle kui klaverimänguga avalikkuse ette astunud Therese Raide lõpetas Tallinnas konservatooriumi pianistina kahel korral – saksa okupatsiooni ajal ja aastal 1956, kuna sakslaste ajal välja antud diplom nõukogude tingimustes ei kehtinud. Ka saksa ajal laulis Therese sagedasti raadios. Muidugi saksa šlaagreid, mis on tänaseni tema repertuaaris aukohal.

Estonia operetisolistina tegutses Therese Raide neli aastat. Teatrijuht Ants Lauter lasi ta 1948ndal lahti, heites ette läänelikku esinemislaadi, mis ei sobi nõukogude operetti. Arvatavasti oli see poliitiliste võimude käsk, kuna Raide kehastatud peaosi "Silvas" ja "Montmartre’i kannikeses" pidasid asjatundjad tollal hiilgavaiks. "Montmartre’i kannikeses" oli ta Georg Otsa esimeseks lavapartneriks. Aastal 2000 tegi  Raide menukalt kaasa Moskvas Otsa 80. sünniaastapäevale pühendatud kontserdil.     

Estonia teatrile järgnenud kolmkümmend aastat Tallinna Riikliku Konservatooriumi kontsertmeistri ja klaveriõppejõuna olid turvalised. Lisaks tööle proffidega on Raide andnud laulukoolitust suurele hulgale asjahuvilistele. Elupõlise saleda daami panus pedagoogina on priske. 

"Proffidega töötada on muidugi huvitavam ja enese jaoks arendavam, mõnel asjaarmastajal näiteks pole rütmitunnet, kuigi hääl võib ilus olla. Aga muidugi on rõõmus meel, kui ka taidlejatega midagi head välja tuleb," võrdleb Raide. Avalikkuse ees hakkas Raide taas aktiivsemalt laulma 1980ndate lõpul, seda suuresti just tänu oma isetegevuslastest õpilaste õhutusele. Viimasel ajal on talle tekkinud austajaid ka märkimisväärselt nooremate homoseksuaalide seas.      

Praeguseni saab Therese Raide esinemiskutseid enamasti vähemalt kord kuus, õpilastega ja omaette. Pensionäride klubilistel koosviibimistel, muu hulgas karnevalidel, kehastab grand old lady enda improviseeritud sketšides nii isepäist Pipi Pikksukka kui pahelist Eurolitsi.

Eurolitsi karakteri kujutamiseks sai Therese inspiratsiooni tasuliste sekstelefonide telereklaamist, kus väidetakse, et "küsida võib kõike". Minikleidis ja pikkades kinnastes Therese ilmumine piduõhtule tekitas eakaaslastes positiivset elevust.

Tõmme lavale on Raide jaoks senini loomulik, mitte mingisugune sundus. "See on minu hapnik. Elan sellest rõõmust. Annan endast, kuid saan topelt tagasi. Õhtul pärast kontserti olen küll väsinud, kuid järgmisel päeval tunnen, et homme võiks uuesti alustada," selgitab ta. Väikese mööndusena oli rütmikat elu armastav Therese mõne aasta eest siiski sunnitud loobuma bridžist, kuna see kirglik mäng mõjunud südamele liiga ägedalt.          

Järgmisel päeval pärast äsjast juubelikontserti helistab Theresele saalis minestanud vanahärra ja teatab, et on juba toibunud. Kõik on okei, elu ja looming lähevad edasi.          

Therese Raide

Sündinud 19. veebruaril 1921.

Klaveriõpingud 1939–1943 ja 1951–1956 Tallinna konservatooriumis.

Estonia teatri operetisolist 1944–1948.

Kontsertmeister Tallinna Riiklikus Konservatooriumis 1951–1977.

Üldklaveriõppejõud sealsamas 1977–1979.

Pedagoogina töötanud Tallinna Ehitajate Klubis ja Kirovi-nimelises kalurikolhoosis.

Praegu tegutseb vabakutselise pianisti ja lauljana.