13.09.2007, 00:00
Vana kossumees Abeljanov veab betooni
Veel 25 aastat tagasi pani Rašid Abeljanovi (54) nõtke ja tabav haakvise Kalevi spordihalli publiku vaimustusest huilgama. Nüüd sõidab mees betooniautoga Eesti ehitustandritel ja on ka rahul.
Ehitusplats Tabasalu lähistel. Kunagine Kalevi
korvpallitiimi tugitala Rašid Abeljonov tagurdab oma betoonimasina
vähehaaval lähemale kohale, kus ehitusmehed parajasti põrandat
valavad. Saanud masina paika, tuleb ta rahulikult autost välja, vajutab
nuppu, tõmbab väikest kangikest. Ja hall betoonimass roomab
mööda renni masinast välja.
“Siin pole midagi keerulist. Paari korraga oli mul asi selge,” räägib ta. Fotograaf Vallo jäädvustab rahulikult toimetava Abeljanovi iga liigutuse.
Ehitusmehed takseerivad seda šõud veidi ebalevalt. Nagu oleksid nad mingi tähtsa asja tunnistajaks, aga ei saa aru, millise.
“Kes see on, keda sa siin pildistad?” küsib üks noor ehitaja.
“No seda meest peaksid sa ikka teadma,” vastab fotograaf Vallo salapära säilitades.
“Tead, ega need noored mehed mind ei tea. Nemad pole mind ju mängimas näinud. Aga 35–40- ja 50aastased küll,” räägib betoonimasinamees Abeljanov asjalikult.
Ikka ja jälle on olnud nii, et tullakse tema juurde. Vaadatakse kahtlevalt otsa. Öeldakse küsival toonil kaks märksõna – korvpall? Kalev? – ning siis, suurest äratundmisrõõmust, hüütakse:
“Aaa....Abeljanov!”
“Nii et jah! Siis saad aru, et omal ajal olid Kalevi mängijad tegijad. See oli ikka tõsine staatus.
Nagu rahvakunstnik,” mõtiskleb Abeljanov.
Sõber soovitas betooniautot
Endise kossumehega saame kokku, kui ta on oma betooniautoga poolel teel kuhugi Mähe kanti. Edasi sõidame koos.
“Praegu ehitatakse igale poole. Ja hästi ehitatakse,” räägib Abeljanov, kui oma masina uute majakarpide vahele keerab. “Vahel vaatad, et no ei saa siin mingeid maju olla, aga näed, palun, majad kerkivad.”
Abeljanov istub betooniauto roolis nagu muiste. Nagu polekski...
Oot, kui pikk siis?
“Kaks null kolm,” teatab mees ise.
Kui mängis, oli ju kaks null kuus, meenub.
“Ah, seda öeldi teiste hirmutamiseks,” muheleb Abeljanov.
Selge. Ühesõnaga, kuigi kasvu on tal üle kahe meetri, istub ta oma betooniauto roolis ja näib, et tunneb seal ennast mõnusalt. Meelekohtadelt on juuksed pisut hallisegused, aga muidu – Abeljanov mis Abeljanov. Kusjuures väga heas füüsilises vormis.
Tegelikult ei ole ta betoonimasina peal olnud teab kui pikka aega. Veebruarist. Enne oli laste
kehalise kasvatuse õpetaja ja treener.
“Sellega oli nii,” alustab ta, “et treeneripalk on ju tead isegi mis. Üks mu sõber ütles, et Eestis on betooniautode defitsiit. Ehitatakse palju autosid, aga mis betooni ette veaksid – netu. See on koht, kus on võimalik normaalselt teenida.”
No ja ostiski (täpsemalt liisis) vana kossumees betoonimasina. Firma Betoonimeister juhataja Kalle Suitslepp, tõsine korvpallifanatt, aitas uude maailma sisse elada. Toetas, näitas, selgitas.
See on põhjus, miks Abeljanov just selle firma logod masinale lasi kleepida ning selle firma betooni veab. “Kollektiiv on ka väga sõbralik.”
Juttu sekkub mobiiltelefon. Helistab betoonitehase dispetšer. Selle maja omanik, mille ehitusele Abeljanov betooni veab, on omakorda juba tehasesse helistanud ja pärinud, miks betoon kohal pole. Ehitusmehed on juba ammu valmis, ootavad. Iga minut ju maksab.
Rašid selgitab rahulikul bassihäälel, et Järvevana t eel oli ju see kuramuse ummik. 20 minutit seisis. Kus sa seal lähed. Aga kohe-kohe peaks jõudma. Ärgu dispetšer muretsegu.
Tallinn meeldis rohkem kui Moskva
Abeljanov on Taškendist pärit tatarlane. Tähendab, Krimmi tatarlane. Tema vanaemal oli Krimmis Jevpatorias kesklinnas kena maja, kus, kui sakslased suure sõja ajal Jevpatoria oma valdusse võtsid, elas linna komandant.
See oli pärast sõda muidugi mugav argument, et vanaema esimese ešeloniga Usbekimaale küüditada.
Rašid, niisiis, sündis Taškendis. Ühel heal päeval, kui ta oli 14, tuli trollis tema juurde keegi võõras. Kutsus trenni. Korvpallitrenni. Rašid läkski, kuigi ei uskunud, et talle meeldib. Taškent on siiski pigem jalgpallilinn. Aga meeldis. Kohe väga.
Andekast ja pikka kasvu Abeljanovist sai varsti omavanuste seas tõsine tegija. Noorte vanuses Liidu koondise mees.
Koondisega sattus noor mängumees Võrru spordilaagrisse.
Ja varsti oli Rašid meie treenerite ja asjameeste huviorbiidis.
Tuntud treener Heino Lill oli see, kes ta n-ö ametlikult Taškendist Kalevisse kutsus. See oli 1974. aastal.
“Eks mulle tehti pakkumisi ka mujalt. Moskvast näiteks. Aga mulle tegelikult ei meeldi suured linnad. Või kuidas võtta. Leningrad, tänane Peterburi, oleks mulle ju tegelikult meeldinud, aga tead, seal ei pakutud mingeid tingimusi,” räägib Abeljanov. “Öeldi lihtsalt, et tule. Eks paista, kus elama hakkad. Eestis aga pakuti kohe korterit.”
Abeljanov räägib vägagi korralikku eesti keelt. Ootamatult korralikku. Kuigi, jah, mõne keerulisema mõttekäigu selgitamiseks läheb vene keelele üle. “Tead, ma olin 12 aastat Ungaris. Ma valdan ungari keelt sama hästi kui vene keelt. Aga kui ma räägin eesti keelt, kipub ungari keel seda segama. Need on kuidagi sama meloodiaga. Sõnad kõlavad sarnaselt ja lähevad pidevalt sassi. Näiteks inglise keelele pole mul mingi kunst üle minna. Vabalt lülitan end ümber. Ükski teine keel ei sega.”
Juhuse tahtel Ungarisse
Et siis 12 aastat Ungaris. Miks just Ungaris? “Juhus.”
1989. aastal kevadel toimus Tallinnas traditsiooniline rahvusvaheline Maiturniir. Samal ajal toimusid ka Tallinna sõpruslinna Szolnoki päevad. Juhuslikult sattusid ungarlased turniiri vaatama. Nende seas oli ka Szolnoki kossumeeskonna treener. Abeljanov oli seks ajaks n-ö tuhmuv täht, kelle paremad mängud olid jäänud minevikku.
Vaatas see Ungari treener turniiri ning tuli hiljem ligi: “Ütles mulle otse, et ta saab aru küll, et ega ma nüüd hiilgavas vormis pole, aga Ungaris võiksin mängida muretult veel paar hooaega.”
Kalevi treener Salumets ei olnud ka eriti vastu, kui Abeljanov minema kippus.
Tal oli seks ajaks kutsutud Kalevisse uus staar Sergei Babenko. “Salumets veel ütles mulle, et olgu ma aasta pärast tagasi , et siis võiksin olla talle abiks keskmängijate treenimisel,” räägib Abeljanov.
Aga aasta pärast olid keerulised ajad. NSV Liit kippus lagunema, kogu senine süsteem samuti.
Nii jäigi Abeljanov pikemaks ajaks Ungarisse. Aitas seni tagasihoidlikult esinenud Szolnoki linna meeskonna Ungari meistriks. Hiljem töötas sealsamas treenerina.
Mingil hetkel oli aga selge, et madjarid muulastest treenereid enam ei vaja.
Abeljanov tunnistab, et tegelikult meeldib talle Ungari endiselt. Soe, mõnus, lõbus...
Et sinna jääda, oleks pidanud leidma mingi t&o tild e;sisema äriotsa. Aga selleks polnud piisavalt raha. Tähendab, väikestviisi ta isegi ajas oma bisnist – vahendas Ungari toidukraami Venemaale, Eestisse. “Aga ega ma pole ka mingi eriline ärimehe tüüp. Selleks tuleb sündida,” ütleb ta nüüd elutargalt.
Igal juhul tuli ta Ungarist tagasi. Üritas ja proovis siin-seal treeneritööd.
Süda kuulub korvpallile
Mähe kandist tagasi jõudes võtab Abeljanov tehasest järjekordse betoonikoorma, et sellega siis Tabasallu sõita.
Kas see töö igav pole?
“Miks igav! Iga kord sõidad erinevatele objektidele. Uued ehitused, uued ehitajad. Vaatad, suhtled. Vahel tuleb ette, et riidled ehitajatega,” räägib Abeljanov.
“Muidugi, mu süda kuulub korvpallile. Mulle meeldib korvpall. Meeldib treeneritöö. Aga need treenerite palgad... Mul on vaja peret toita.”
Rašidil on kaks täiskasvanud last ja üks nelja-aastane pisitütar. Vanematest lastest lõpetas poeg just tänavu Peterburis õigusinstituudi. Ta on mereseadustele spetsialiseerunud jurist.
Nüüd vaatab, kus oma teadmistele rakendust leida. Temast oleks isa hinnangul võinud saada ka tubli korvpallur. “Kasvu tal on ja jõudu samuti,” hindab Rašid. “Aga paraku murdis ta noorena jalgpalli mängides jalaluu. Täiesti puruks. Pärast seda oli pikk paranemine ja vigastusest taastumine. Mängumeest temast enam ei saanudki. Kes see ütleb, miks see just nii pidi minema. Ju siis pidi,” arutleb Abeljanov.
Aga vana kossumehe vanem tütar lõpetas Pariisis ülikooli, töötab nüüd Londonis disainerina ja on eluga väga rahul.
Enne kui Abeljanov oma betoonimasina ehitusplatsilt ära keerab, vaatame vanu mustvalgeid pilte, millel on hetked Kalevi meeste heitlustest.
Enden, Sõber, Žulanov, Laur... Viktorov.
“No eks ma saan kõigiga normaalselt läbi. Saame kokku, räägime. Vitja Viktoroviga on aga siiani kõige lähedasemad suhted,” räägib vana kalevlane.
“Näe,” jääb Abeljanovi pilk pidama ühel pildil. Seal seisab Vilniuse Statyba raudvara Rimas Giskis. “Ta töötas aastaid Hiinas, ma tean. Ja siin, näe, Tjubin. Leningradi Spartakist. Tjubiniga olime koos Ungaris. Tema oli seal ikka superstaar. Tal oli väga-väga hea viskekäsi. Jumalast antud.”
Abeljanov räägib, et tal on olnud õnne mängida koos suurepäraste Eesti korvpalluritega ja mitme tugeva treeneriisiksuse käe all. “Kullam oli siis just loobumas, kui ma tulin. August Sokk oli karm, aga õiglane. Tõeline fanatt. Suitsetas muidugi jube palju. Ja teinekord, kui me kaotasime, jõi üksi terve purgitäie lahustuvat kohvi ära. Analüüsis mängu. Heino Lill oli ja on samuti täielik fanaatik.”
“Tead, Jaak Lipso õpetas mulle, kuidas haaki visata. Käis peale nagu uni, et õpi aga selgeks,” meenutab Abeljanov.
Ja-jaa. Mäletame-mäletame. Abeljanovi haak. Klassika.
Oli siis raske õppida?
“Ei no tegelikult polnud raske õppida. Raske oli uskuda, et sellest asja saab. Aga näed, sai.
Pärast kõik NSV Liidu meeskonnad nutsid selle minu haagi pärast,” muheleb Abeljanov.
***
Aga, mis tunne on neid vanu pilte vaadata? “Ei tea. Et see kõik oli väga ammu ja et küll siis oli ikkagi huvitav aeg.”
Kui unistada, mis oleks saanud siis, kui Abeljanov oleks sündinud näiteks kakskümmend aastat hiljem? Tal, peaaegu Liidu koondise mehel, oleksid olnud ju hoopis teised võimalused korvpallurikarjääri teha. Mõelda, mis raha makstakse tänapäeval siinsamas Eesti liigas mängivatele meestele...
“Et, jah, võib-olla ma siis selle betooniautoga ei sõidaks,” muheleb vana kossumees. “Või kes teab. Eks igaühel ole oma aeg elamiseks. Mul pole häda midagi.”
“Siin pole midagi keerulist. Paari korraga oli mul asi selge,” räägib ta. Fotograaf Vallo jäädvustab rahulikult toimetava Abeljanovi iga liigutuse.
Ehitusmehed takseerivad seda šõud veidi ebalevalt. Nagu oleksid nad mingi tähtsa asja tunnistajaks, aga ei saa aru, millise.
“Kes see on, keda sa siin pildistad?” küsib üks noor ehitaja.
“No seda meest peaksid sa ikka teadma,” vastab fotograaf Vallo salapära säilitades.
“Tead, ega need noored mehed mind ei tea. Nemad pole mind ju mängimas näinud. Aga 35–40- ja 50aastased küll,” räägib betoonimasinamees Abeljanov asjalikult.
Ikka ja jälle on olnud nii, et tullakse tema juurde. Vaadatakse kahtlevalt otsa. Öeldakse küsival toonil kaks märksõna – korvpall? Kalev? – ning siis, suurest äratundmisrõõmust, hüütakse:
“Aaa....Abeljanov!”
“Nii et jah! Siis saad aru, et omal ajal olid Kalevi mängijad tegijad. See oli ikka tõsine staatus.
Nagu rahvakunstnik,” mõtiskleb Abeljanov.
Sõber soovitas betooniautot
Endise kossumehega saame kokku, kui ta on oma betooniautoga poolel teel kuhugi Mähe kanti. Edasi sõidame koos.
“Praegu ehitatakse igale poole. Ja hästi ehitatakse,” räägib Abeljanov, kui oma masina uute majakarpide vahele keerab. “Vahel vaatad, et no ei saa siin mingeid maju olla, aga näed, palun, majad kerkivad.”
Abeljanov istub betooniauto roolis nagu muiste. Nagu polekski...
Oot, kui pikk siis?
“Kaks null kolm,” teatab mees ise.
Kui mängis, oli ju kaks null kuus, meenub.
“Ah, seda öeldi teiste hirmutamiseks,” muheleb Abeljanov.
Selge. Ühesõnaga, kuigi kasvu on tal üle kahe meetri, istub ta oma betooniauto roolis ja näib, et tunneb seal ennast mõnusalt. Meelekohtadelt on juuksed pisut hallisegused, aga muidu – Abeljanov mis Abeljanov. Kusjuures väga heas füüsilises vormis.
Tegelikult ei ole ta betoonimasina peal olnud teab kui pikka aega. Veebruarist. Enne oli laste
kehalise kasvatuse õpetaja ja treener.
“Sellega oli nii,” alustab ta, “et treeneripalk on ju tead isegi mis. Üks mu sõber ütles, et Eestis on betooniautode defitsiit. Ehitatakse palju autosid, aga mis betooni ette veaksid – netu. See on koht, kus on võimalik normaalselt teenida.”
No ja ostiski (täpsemalt liisis) vana kossumees betoonimasina. Firma Betoonimeister juhataja Kalle Suitslepp, tõsine korvpallifanatt, aitas uude maailma sisse elada. Toetas, näitas, selgitas.
See on põhjus, miks Abeljanov just selle firma logod masinale lasi kleepida ning selle firma betooni veab. “Kollektiiv on ka väga sõbralik.”
Juttu sekkub mobiiltelefon. Helistab betoonitehase dispetšer. Selle maja omanik, mille ehitusele Abeljanov betooni veab, on omakorda juba tehasesse helistanud ja pärinud, miks betoon kohal pole. Ehitusmehed on juba ammu valmis, ootavad. Iga minut ju maksab.
Rašid selgitab rahulikul bassihäälel, et Järvevana t eel oli ju see kuramuse ummik. 20 minutit seisis. Kus sa seal lähed. Aga kohe-kohe peaks jõudma. Ärgu dispetšer muretsegu.
Tallinn meeldis rohkem kui Moskva
Abeljanov on Taškendist pärit tatarlane. Tähendab, Krimmi tatarlane. Tema vanaemal oli Krimmis Jevpatorias kesklinnas kena maja, kus, kui sakslased suure sõja ajal Jevpatoria oma valdusse võtsid, elas linna komandant.
See oli pärast sõda muidugi mugav argument, et vanaema esimese ešeloniga Usbekimaale küüditada.
Rašid, niisiis, sündis Taškendis. Ühel heal päeval, kui ta oli 14, tuli trollis tema juurde keegi võõras. Kutsus trenni. Korvpallitrenni. Rašid läkski, kuigi ei uskunud, et talle meeldib. Taškent on siiski pigem jalgpallilinn. Aga meeldis. Kohe väga.
Andekast ja pikka kasvu Abeljanovist sai varsti omavanuste seas tõsine tegija. Noorte vanuses Liidu koondise mees.
Koondisega sattus noor mängumees Võrru spordilaagrisse.
Ja varsti oli Rašid meie treenerite ja asjameeste huviorbiidis.
Tuntud treener Heino Lill oli see, kes ta n-ö ametlikult Taškendist Kalevisse kutsus. See oli 1974. aastal.
“Eks mulle tehti pakkumisi ka mujalt. Moskvast näiteks. Aga mulle tegelikult ei meeldi suured linnad. Või kuidas võtta. Leningrad, tänane Peterburi, oleks mulle ju tegelikult meeldinud, aga tead, seal ei pakutud mingeid tingimusi,” räägib Abeljanov. “Öeldi lihtsalt, et tule. Eks paista, kus elama hakkad. Eestis aga pakuti kohe korterit.”
Abeljanov räägib vägagi korralikku eesti keelt. Ootamatult korralikku. Kuigi, jah, mõne keerulisema mõttekäigu selgitamiseks läheb vene keelele üle. “Tead, ma olin 12 aastat Ungaris. Ma valdan ungari keelt sama hästi kui vene keelt. Aga kui ma räägin eesti keelt, kipub ungari keel seda segama. Need on kuidagi sama meloodiaga. Sõnad kõlavad sarnaselt ja lähevad pidevalt sassi. Näiteks inglise keelele pole mul mingi kunst üle minna. Vabalt lülitan end ümber. Ükski teine keel ei sega.”
Juhuse tahtel Ungarisse
Et siis 12 aastat Ungaris. Miks just Ungaris? “Juhus.”
1989. aastal kevadel toimus Tallinnas traditsiooniline rahvusvaheline Maiturniir. Samal ajal toimusid ka Tallinna sõpruslinna Szolnoki päevad. Juhuslikult sattusid ungarlased turniiri vaatama. Nende seas oli ka Szolnoki kossumeeskonna treener. Abeljanov oli seks ajaks n-ö tuhmuv täht, kelle paremad mängud olid jäänud minevikku.
Vaatas see Ungari treener turniiri ning tuli hiljem ligi: “Ütles mulle otse, et ta saab aru küll, et ega ma nüüd hiilgavas vormis pole, aga Ungaris võiksin mängida muretult veel paar hooaega.”
Kalevi treener Salumets ei olnud ka eriti vastu, kui Abeljanov minema kippus.
Tal oli seks ajaks kutsutud Kalevisse uus staar Sergei Babenko. “Salumets veel ütles mulle, et olgu ma aasta pärast tagasi , et siis võiksin olla talle abiks keskmängijate treenimisel,” räägib Abeljanov.
Aga aasta pärast olid keerulised ajad. NSV Liit kippus lagunema, kogu senine süsteem samuti.
Nii jäigi Abeljanov pikemaks ajaks Ungarisse. Aitas seni tagasihoidlikult esinenud Szolnoki linna meeskonna Ungari meistriks. Hiljem töötas sealsamas treenerina.
Mingil hetkel oli aga selge, et madjarid muulastest treenereid enam ei vaja.
Abeljanov tunnistab, et tegelikult meeldib talle Ungari endiselt. Soe, mõnus, lõbus...
Et sinna jääda, oleks pidanud leidma mingi t&o tild e;sisema äriotsa. Aga selleks polnud piisavalt raha. Tähendab, väikestviisi ta isegi ajas oma bisnist – vahendas Ungari toidukraami Venemaale, Eestisse. “Aga ega ma pole ka mingi eriline ärimehe tüüp. Selleks tuleb sündida,” ütleb ta nüüd elutargalt.
Igal juhul tuli ta Ungarist tagasi. Üritas ja proovis siin-seal treeneritööd.
Süda kuulub korvpallile
Mähe kandist tagasi jõudes võtab Abeljanov tehasest järjekordse betoonikoorma, et sellega siis Tabasallu sõita.
Kas see töö igav pole?
“Miks igav! Iga kord sõidad erinevatele objektidele. Uued ehitused, uued ehitajad. Vaatad, suhtled. Vahel tuleb ette, et riidled ehitajatega,” räägib Abeljanov.
“Muidugi, mu süda kuulub korvpallile. Mulle meeldib korvpall. Meeldib treeneritöö. Aga need treenerite palgad... Mul on vaja peret toita.”
Rašidil on kaks täiskasvanud last ja üks nelja-aastane pisitütar. Vanematest lastest lõpetas poeg just tänavu Peterburis õigusinstituudi. Ta on mereseadustele spetsialiseerunud jurist.
Nüüd vaatab, kus oma teadmistele rakendust leida. Temast oleks isa hinnangul võinud saada ka tubli korvpallur. “Kasvu tal on ja jõudu samuti,” hindab Rašid. “Aga paraku murdis ta noorena jalgpalli mängides jalaluu. Täiesti puruks. Pärast seda oli pikk paranemine ja vigastusest taastumine. Mängumeest temast enam ei saanudki. Kes see ütleb, miks see just nii pidi minema. Ju siis pidi,” arutleb Abeljanov.
Aga vana kossumehe vanem tütar lõpetas Pariisis ülikooli, töötab nüüd Londonis disainerina ja on eluga väga rahul.
Enne kui Abeljanov oma betoonimasina ehitusplatsilt ära keerab, vaatame vanu mustvalgeid pilte, millel on hetked Kalevi meeste heitlustest.
Enden, Sõber, Žulanov, Laur... Viktorov.
“No eks ma saan kõigiga normaalselt läbi. Saame kokku, räägime. Vitja Viktoroviga on aga siiani kõige lähedasemad suhted,” räägib vana kalevlane.
“Näe,” jääb Abeljanovi pilk pidama ühel pildil. Seal seisab Vilniuse Statyba raudvara Rimas Giskis. “Ta töötas aastaid Hiinas, ma tean. Ja siin, näe, Tjubin. Leningradi Spartakist. Tjubiniga olime koos Ungaris. Tema oli seal ikka superstaar. Tal oli väga-väga hea viskekäsi. Jumalast antud.”
Abeljanov räägib, et tal on olnud õnne mängida koos suurepäraste Eesti korvpalluritega ja mitme tugeva treeneriisiksuse käe all. “Kullam oli siis just loobumas, kui ma tulin. August Sokk oli karm, aga õiglane. Tõeline fanatt. Suitsetas muidugi jube palju. Ja teinekord, kui me kaotasime, jõi üksi terve purgitäie lahustuvat kohvi ära. Analüüsis mängu. Heino Lill oli ja on samuti täielik fanaatik.”
“Tead, Jaak Lipso õpetas mulle, kuidas haaki visata. Käis peale nagu uni, et õpi aga selgeks,” meenutab Abeljanov.
Ja-jaa. Mäletame-mäletame. Abeljanovi haak. Klassika.
Oli siis raske õppida?
“Ei no tegelikult polnud raske õppida. Raske oli uskuda, et sellest asja saab. Aga näed, sai.
Pärast kõik NSV Liidu meeskonnad nutsid selle minu haagi pärast,” muheleb Abeljanov.
***
Aga, mis tunne on neid vanu pilte vaadata? “Ei tea. Et see kõik oli väga ammu ja et küll siis oli ikkagi huvitav aeg.”
Kui unistada, mis oleks saanud siis, kui Abeljanov oleks sündinud näiteks kakskümmend aastat hiljem? Tal, peaaegu Liidu koondise mehel, oleksid olnud ju hoopis teised võimalused korvpallurikarjääri teha. Mõelda, mis raha makstakse tänapäeval siinsamas Eesti liigas mängivatele meestele...
“Et, jah, võib-olla ma siis selle betooniautoga ei sõidaks,” muheleb vana kossumees. “Või kes teab. Eks igaühel ole oma aeg elamiseks. Mul pole häda midagi.”