Tsenseeritud ja hägustuv mälu

Kui enne 21. augustit keskenduti N Liidus “tshehhi” nakkuse isoleerimisele, siis “kevade” lämmatamise järel püüdis EKP KK ka eestlastest teha selle kuriteo aktiivseid kaasosalisi.

Veel Sirbi ja Vasara nime all ilmunud lehe toimetuses töötanud Andres Ehin kirjeldas, milliseid meetodeid selleks kasutati, kuidas EKP võimumasin toimis: “Jube oli kuulda tankidest Prahas, olles eelnevalt Tshehhi intellektuaalidega Tallinnas vennastunud. Siis kästi organiseerida kõigi kultuuriväljaannete veergudele materjalid, milles Eesti kultuuritöötajad kiidavad vene tankid heaks. Mina keeldusin seda tegemast. Ants Saar, EKP KK kultuuriosakonna juhataja asetäitja ütles: “Me võiksime su pooleteiseks aastaks vangi panna.” Päris nii ikka ei juhtunud.”

Vajalikud inimesed siiski leidusid. Pealkirja all “Õiglane samm” toetas Sirbi veergudel Nõukogude invasiooni ainsana Jaan Vares, tollane Kunstiinstituudi rektor ja nõukogude rahuliikumise aktivist. Eesti intelligentsi enamuse vaikimist võib tõlgendada avaliku arvamuse olulise võiduna EKP aparaadi ja KGB surve üle.

Kunstiinimesed ja literaadid, kes Tshehhoslovakkia problemaatikat päris vältida ei saanud, valisid hoolega sõnu. Näiteks ülevaates Slovakkia kirjandusest kasutab Leo Metsar “sündmuste” märgistamiseks sõna “kriis” ja seob sellega slovaki kirjanduse allakäigu.

See oli oma suhtumise näitamises balansseerimine võimalikkuse piiril.

Aastad 1988-1989 — laulva revolutsiooni periood — olid Tshehhoslovakkia sündmuste tähendusest ja tragöödiast rääkimises mitmetel põhjustel kõige häälekam aeg. 1988 augustis korraldas ajakiri Teater. Muusika. Kino isegi erirubriigi “Lõikuskuu 1968”.

“Praha kevadel” ja perestroikal oli olulisi ühiseid jooni. Järgnev terav poliitiline areng “platsi puhastamise” suunas problematiseeris üsna selgelt eneseväljenduse vabaduse ka “Tartu kevade” ja “Praha kevade” suhtes.

60ndad: rahvuslik identiteedikriis

Tollane Eesti elas kaheldamatult identiteedikriisis. Tshehhil oli juba enne 1968. aastat mingi protesti inspireeriv mõju, seal “juhtus midagi”.

Tshehhit külastanud Jaan Tooming: “1967. aasta kevadel käisin Tshehholovakkias. Ei suuda unustada, milline rõõm ja lootus seal noortest õhkus (…) Hakkasin õppima tshehhi keelt, kuna sealses trükisõnas kirjutati asjadest, millest meil oli neil aastail raske teadmisi hankida.”

Stalini-järgse Eesti mentaalsuse kohanemisvaevdest on kogu põlvkonnale esitanud süüdistuskokkuvõtte Viivi Luik: “Neil/meil lasub vastutus, et meie “maailmavaade ja ja mõtlemisviis takistavad veel kaua Eestit muutumast tõeliselt demokraatlikuks Euroopa riigiks!”

Ja — vastupanu mobiliseeriv terror oli minevik, Lääs oli meid reetnud ja Eesti-aeg elas veel ühe osa inimeste mälus, aga ei saanud enam olla kõiki põlvkondi ühendavaks elavaks müüdiks. Kaasaelamine Tshehhoslovakkia reformiliikumisele oli üks rahvusliku identiteedikriisi peegeldusi. Ette rutates võib öelda, et tshehhid aitasid meil taaskinnitada oma kuuluvust Euroopasse.

Kuna Tshehhoslovakkia oli ikkagi sotsialistlik riik, siis oli tshehhe tõlkides/tutvustades võimalik legaalselt levitada demokraatlikku mõtet.

Eestis teati, et Vįclav Havel pidas 1967. aasta juunis terava TSKPd kritiseeriva kõne, et ta eemaldati Kirjanike Liidu juhatusest jne. See lisas indu tema süsteemivastase näidendi “Teade” avaldamiseks Loomingu Raamatukogus. Näidend jõudiski ilmuda enne “sündmusi”. Poliitilise figuurina oli Havel muidugi veel alles sündimas. Tartu Ülikooli opositsioonilise komsomoli ümber koondunud noori iseloomustas Remsujev: “Usuti Aleksander Dubcekisse, Vįclav Havelist ei olnud keegi veel midagi kuulnud.”

“Inimnäolise sotsialismi” idee retseptsiooni vaagimisel on Ott Raunil alust väita, et “inimnäoga sotsialismi loosung võeti üle mitte sotsialismi, vaid inimnäolisuse pärast”, “sotsialism oli tollal niisama teisejärguline ja kohustuslik termin nagu Eesti taasiseseisvusvõitluse algul perestroika”.

Revolutsiooniliste reformide meeleolud olid Peeter Tulviste arvates laialt levinud ka Eestis. “See aeg tekitas meie põlvkonnas tunde, et asjad liiguvad paremuse poole; et vabadust tuleb üha juurde ja üha rohkem räägitakse tõtt; et selles süsteemis on võimalik inimvääriliselt elada, kui seda veelgi muuta; me saame selles muutumises osaleda ja seda suunata.”

Kaheldamatult peitus selles usus, pealegi veel toetatuna demokraatlike eeskujude poolt, oluline resurss, mis soodsail tingimusil oleks muutnud Eesti palet. Kuid läks teisiti.

“Tshehhimaa sügis” Eestis

Tshehhoslovakkia katastroofi mõju Eestile ja Eesti õhustikule ei olnud kohe märgatav ja kõikehõlmav. Kuid Prahas toimuv oli Eestile “lähemal” kui ühelegi teisele NSVL või isegi Ida-Euroopa rahvale. Ligi kolmandik Eesti inimestest kogesid hoopis teist reaalsust kui enamik NSV Liidu kodanikest, kelle tarvis eriteenistused prepareerisid totaalseid võltsinguid. Ka nõukogudesõbraliku Soome TV pildiline info, isegi siis, kui kommentaarid olid ettevaatlikud, andis täiesti ühemõttelise visiooni toimuvast.

Nõukogude invasiooni oskasid oodata vähesed. Tagantjärele on “kõige õigemate eestlaste” nimele pretendeerijate seas Dubceki reformipoliitikale kaasaelamist püütud siduda vaid ja ainult ühe kindla osaga Eesti ühiskonnast. Üks räigemaid sellesuunalisi mõttearendusi pärineb Eino Eelsalult: “Inimnäoga sotsialismist unistajad äratas 1968. aastal Tshehhoslovakkiasse kihutavate vene tankide põrin. Sellega oli eesti 60ndate aastate komsomoliladviku lootus “roosa rahvusaadli” võimalikkusse osutunud lühiajaliseks tehismüüdiks. Saabus aeg vastupidavamate ja rahvast ehk ausamalt teenida suutvate mütoloogiate viljelemiseks.”

“Ausamaid müüte” viljelnute meenutused ei kinnita nägemust, mis 90ndate algul omandas parteilis-poliitilise kontseptsiooni jooni. Juba tollal nõukogudevastases tegevuses osalenud Lagle Parek meenutab 21. augustit nii: “Kui ma 1968. aasta augustis raadiost kuulsin, et vene tankid liiguvad Praha peale, siis puhkesin nutma, mida ma harilikult kunagi ei tee.”

1989. aastal ERSP-kaaslastele peetud kõnes nägi Tunne Kelam tollaseid valikuid järgmistena: “1968. aastast kujunes mitmeski mõttes teelahe — tollal toimusid Tshehhoslovakkias katsetused nn inimnäolise sotsialismi kehtestamiseks. Toosama 1968. aasta sai kohutava tagasilöögi aastaks, mis kajastus kõigis sotsialismimaades. (…). Niisiis oleme minetanud paarkümmend aastat lahendamaks probleeme, mis olid aktuaalsed juba tollal.”

Tshehhoslovakkia tragöödia tõi 1940. aasta ilma ühegi lasuta allaandmise trauma jälle meelde. Hando Runnel: “Tshehhoslovakkia rasketel päevadel 1968 elustusid Eesti ajaloo need küsimused jälle kord, võib-olla esimest korda nii tõsimeelselt Eesti kohalikus ajaloos. Aga Sirge ütles ühel temperamentsel hetkel: “Oleks pidanud pauku tegema, oleks pidanud.”

Just Eesti kaotatud vabadus ja selle igatsus oli ikkagi see, mis eestlased Tshehhi reformitaotlustele kaasa elama pani.

Ühtsuse illusioon

Praha kevade lämmatamisega kaasnevaid pettumise või koguni katastroofi meeleolusid on väljendanud nagu ühest suust väga paljud Eesti haritlased.

Paul-Erik Rummo: “Kremli poliitika mõningane liberaliseerumine oli juba jõudnud tekitada teatava muretuse, nii et see augustikuine vägede siiseviimine mõjus muidugi paraja shokina.”

Viivi Luik: “Tegelikult ei olnud veel midagi juhtunud. Maailm hoidis hinge kinni tuleviku ees, rohi lõhnas, biitlid laulsid, küünlavalgel loeti luuletusi, vaikusest õhkus rahutust.”

Hannes Varblane: “68. aasta oli meile murdehetk, meis murti midagi väga järsult ära. Muganduda oleks olnud lihtsam, kui me poleks näinud 60ndate aastate vabadust.”

Evald Hermaküla meenutuse kohaselt reageerinud Kaarel Ird: ““See on lõpp, seda häbi ma üle ei ela.” (Muidugi elas ta selle üle nagu me kõik).

“Kuid leidus ka neid, kes nähtavasti siiralt uskusid nõukogude propagandat. Priidu Beier on oma lapsepõlvemeenutustes ekshibitsionistlik: “Mäletan, millise lapseliku erutuse ja värinaga elasin kaasa meie tankide teekonnale Prahasse 1968. aasta augustis sotsialismi päästma.” Beieri pihtimus iseloomustab nõukogude propaganda tehnikat: “Kahjuks ei mõistnud ühestki ajalehest välja lugeda, et too kurikuulus Dubcek oligi Tshehhoslovakkia KP esimees.”

Rudolf Rimmeli luulekogust “Tasakaal” loeb Peeter Künstler välja andunud nõukogude patriotismi. “1968. aasta oli Euroopas ärev aeg. (“Veel ringi luurab kassisilmne lurjus,/ kes levitand on illusiooni, et kahekümnesed ei jaga välja, ei aateid ega revolutsiooni”). Tshehhoslovakkia sündmusele näib viitavat internatsionalistlik kohusekuulutus. (“Nii kui Hispaanias on relva-kamraadid / ja rahvusvahelised nagu toonagi brigaadid, / taas relvavennastavad mehi barrikaadid”).”

Inimesi, kes arvasid, et N Liit talitas 1968. aastal Tshehhimaale tungides õigesti, ei olnudki nii üksikuid. Saar-Polli 1993. aastal toimunud küsitluse kohaselt oli seda meelt kuuendik eestlastest ja üle poole venelastest.

Lootus sureb pikkamööda ja mälestus elustub

1990. aasta sügisel, kui Eesti vabadusliikumine arenes veel tõusvas joones, jäi Tshehhi tollane saatus kõrvaliseks teemaks. Järgmisel aastal, kui vene tankid olid jaanuaris taas lömastanud inimesi Vilniuses, seisis Sirbi esileheküljel: “Igal aastal augustis, nüüd juba 23. korda meenuvad Eestis Tshehhi sündmused. Eriti ilus, päikesepaisteline hommik 21. augustil 1968. Nn. kuuekümnendate aastate põlvkonnale, kellest kirjutab Rein Veidemann, anti sel päeval märku: ärge enam unistage.”

Õhus oli tunda süvenevaid või arenevaid paralleele.

Tankide mürina tekitatud hirm ei kangestanud 1968. aastal kohe. Nagu kinnitab Olev Remsu, oli Tartu Ülikooli komsomolikomitees lauakirjanduseks ka pärast 21. augustit tshehhi haritlaskonna manifest “2000 sõna”. 60ndate aastate põlvkonnal polnud välja arenenud ohutunnet, puudus suuresti nende vanemaisse nn Stalini-ajast jäänud hirm.

Suuremates Eesti linnades ilmusid majade seintele üle pikkade aegade jälle vene ja nõukogudevastased sõimusõnad.

Ühel dissidentide protsessil selgus, et kedagi Vilti “olevat pekstud, kui ta oli sattunud sõjaväepatrulli kätte ja miilitsasse, sest oli Tartus kino “Komsomol” kuulutustahvlile kirjutanud “Elagu vaba Tshehhi!” ja “Elagu Dubcek!”.” Oli ka omalaadseid protestiavaldusi. Tanki-invasiooni päevil Prahasse kohtasid maalt saabunud Juhan Viiding ja Ott Arder ühte oma üliõpilasest tuttavat, kes korraldas häppeningi — vedas Viru tänaval järel plekist tanki.

Üliõpilased olid eriti aktiivsed. Jaak Allik: “Tshehhi sündmuste lainetus väljendus Eestis mõnede loosungite näol 1968. a üliõpilaspäevade rongkäikudes Tallinnas ja Tartus.” Samuti reaktsioonina invasioonile Tšehholovakkiasse tõlgendab neid loosungeid (“Jänkid Peipsi taha”) Sirje Endre: “1968. a sügisel toimusid Tartus skandaalsed üliõpilaspäevad, kus protest vene okupatsiooni vastu Eestis ja N Liidu vasttoimunud agressiooni vastu Tshehhoslovakkias oli selgesti ilmnev.”

Olev Remsu mäletamise kohaselt leidus üliõpilaspäevade rongkäigus isegi otse Tshehhi sündmustele viitav plakat: Jawal kihutav Shvejk pissis nõukogude tanki peale.

Tollal väga mõjuka Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi (RSR-i) liikmed esinesid üliõpilastele loengutega, kus N Liidu juhitud tegevust nimetati avalikult agressiooniks. Ülikooli enda sees sellele mingit vastukaja mõnda aega ei olnud. Pahanduse tekitasid alles väljaspool ülikooli toimunud esinemised. Filosoofiaprofessor Makarov, kes pidi seletuse võtma ühelt patuselt, põhjendas seda: “Me teame kõik, et see nii on, aga miks te nii loll olete, et sellest väljaspool ülikooli peate avalikult rääkima. Peame teid karistama, et hullemat pahandust vältida.” Lepiti kokku “vali noomitus arvestuskaardile kandmiseta”, mis oli ju selge kokkumäng.

1968. aasta tähendus ja pärand

Lagle Pareki hinnangul andis just Tshehholovakkia invasioon olulise tõuke dissidentluse arenguks Venemaal. Eesti dissidentlus piirdus rahvuslusega ja keskendus Eesti iseseisvuse probleemidele.

Võib-olla just seetõttu säästus Eesti repressioonidest, et siin ei asutud poliitiliselt organiseeritud vastasrinda. Suurema kokkupõrke ja sellele järgnenud puhastuste korral oleks laulva revolutsiooni väljavaated 20 aastat hiljem olnud hoopis teised. Tshehhoslovakkia nn 1968. aasta põlvkond jäigi põdema nii, et ähvardas “sametrevolutsiooni”. Eestimaa sai suuresti osa “Praha kevade” võitudest, kuid õnneks mitte nii palju selle kaotustest.

Kuid tõsiasi, et “Praha kevad” ei inspireerinud Eestis teisitimõtlejate liikumisi, kujundas oluliselt rahvuslaste positsiooni Eesti taasisesisvumisel. “Praha kevadesse” ja sellest pungunud ideedesse suhtumisel võib jälgida selget arengut, mis vastab poliitilisele konjunktuurile ja võimule pürgivate jõudude vahekorrale. Avalikustunud dissidentlus, kelle kaasaegne ajalugu oli hõre, asus oma “ajaloolist kapitali” kujundama Eesti Vabariigist laenatu alusel. Just selle põhjal hakati endalegi konstrueerima kompromissitut võitlusjoont ka minevikus, kus ei olnud enda eluloos enam kohta ei EKPsse pürgimisel ega Eesti ajaloos “Tartu kevadel”. 60ndate elustav hoog tuli kuulutada hullusärgiks, mida “roosa aadel”, “äpardunud komsomolipõlvkond” jne olevat püüdnud Eesti rahvale kaela määrida.

Tänaseks võiks aeg juba olla küps “Praha kevade” ja selle tähenduse ausaks uurimiseks.