Viimased pool tundi oleme sõitnud inimtühjas Lääne-Eestis. Möödunud Vihterpalu põlenud metsast, kimanud kruusateedel, mida ääristavad sihvakad, justki auvalves seisvad männid. Kenasti lahti aetud teed, lumi, lörts ja selged kohaviidad. Aga inimesi ei ole.

See ongi põhjus, miks Kaido Roosileht meid juba ootab. Mullusest rahvaloendusest selgus, et Eesti on demograafilise kriisi lävel - maal on pruudipõud, sest seal elab noori mehi rohkem kui samas eas naisi. See puudutab eelkõige sobivas pereloomise eas, 20-34-aastasi mehi ja naisi. Ja kui naist ei ole, jääb mees koju. Ema juurde.

Nõva vallavolikogu esimees Peeter Kallas juhataski just ühe sellise „kriisikolde“, Kaido juurde. Kallas ütles, et „kahju vaadata kohe, nii tubli mees, aga üksi!“ See tähendab, et mitte päris üksi, vaid emaga.

„Ma ütlen alati, et elan metsikus läänes,“ mugistab Kaido naerda, kui lõpuks tema koduhoovi sisse sõidame. „Talvel on siin tõsine tundra.“ Kanad siblivad aedikus ja koera haukumise kaja jääb tükiks ajaks kõrgete kuuskede latvadesse kinni.
Laiaõlgne Kaido, tugevad jalad harkis, juba ootab! Pikka juttu ei ole - kohe haarab tugevalt haardesse ja kallistab jõuliselt. Kõik temas lustib – hääl, silmavaade, silmile tõmmatud kaitsevärvi nokkmüts, ja isegi püksitaskusse kaevuvad „kuldsed, võib-olla just teise ringi naiste seas enam hinnatud käed.“ (lause Peeter Kallase tutvustusest). Ema Helga, 70, on teinud valmis virna võileibu ja valanud kohvi termosesse.

Kaido on 37-aastane, tema ainus kooselu lõppes kümme aastat tagasi. Kuus aastat elas ta koos naisega, kuid siis lahkus noorik kaheaastase pojaga linna, sest maal polnud tal midagi teha. Tööd, lasteaeda, arstipunkti ega kooli läheduses pole. Sellest ja veel muust pisiasjast tekkinud pinged viisid paari lõpuks lahku.

Aga miks Kaido on üksi jäänud, sellest loe edasi paberlehest või tasulisest Ekpressist,