Üle ilma lendab teade: “Teisipäeval, 4. detsembril avas Eesti kolmanda riigina oma saatkonna virtuaalkeskkonnas Second Life!” Välisministeerium püüab viimasele kui turakale selgeks teha, et nüüdsest saab pea igaüks maailmas vastuse igale Eestit puudutavale küsimustele. Vaja vaid siseneda internetikeskkonda Second Life ning külalislahke Eesti avab uksed ja südamed.

Panen aga põsepuna palgele

Second Life ehk Teine Elu on arvutimäng, kus mängitakse reaalset elu. Seal kantakse päriselust erinevat nime ja nägu. Klõbistan arvutiklaviatuuri, teen enesest mustanahalise naise. Pringi ja moeka, mu Nigeeria-tuttavale see meeldiks! Mu uus ilus nimi kõlab kui eebenipuust trumm Aafrika kuu all – Marshere Ewinaga. Second Life’is pärisnimega olla ei saa.

Arvutiklahvide klõbinal sisenen saatkonda, mis on ehitatud virtuaalmaailma Eesti rahva raha eest 250 000 krooniga. Esitan küsimusi, mida on minult aastate jooksul küsinud inimesed, kes kuulevad esimest korda elus sõna Eesti. Vastavalt “teise elu” identiteedile suhtlen inglise keeles.

Küsimine käib virtuaalilmas nii: lähen saatkonnas kellegi juurde, klõbistan küsimuse arvutisse. Vastus ilmub mu kuva-rile. Lisaks näen oma arvutiekraanil ka mind ümbritsevate tegelaste omavahelist suhtlust. See käib lobedas eesti keeles. Minu kohta hakkavad peagi lendama kommentaarid. “Ta on loll” tundub kõige tavalisem.

Vestlen mehega, kel nimeks Riq Roogus. Ta väidab: välisministeerium maksab talle palka internetis toimetamise eest. Riq säilitab rahu, kui uurin, kas Eesti on Venemaa osa. Kõrvalseisjad muutuvad aina närvilisemaks. Küsin kolmandat korda: kas riik nagu Eesti on päriselt olemas. Ja kas Eesti on nii rikas, et võib ametnikele arvutiga mängimise eest palka maksta.

Keegi kõrvalt tõdeb: “Nüüd siis leiduski uskumatu Toomas, õieti vist Tahma-Toomas, kelle peal saab harjutada väitlust, kas seda siin üldse vaja on.” Väitlust paraku ei teki, saan hoopis veel kord teada, et olen loll.

Lendan aga uksest tänavale

Küsin, kas Eestis pole mõeldud selle peale, et ametnike arvutimänguks kulutatav raha saata Aafrikasse, kus nälgib palju lapsi. Tuleb kiire kommentaar: Aafrikasse on vaja kondoome, mitte toitu.

Järgmisel hommikul teen saatkonnas, Eesti ametlikus internetiesinduses veidi meiki, nagu daamile kohane. Lõpetan huultepunaga toonimist. Käib juba arvustamine. Marten Telling: “Ta võib ka mingiks kolliks või na‰istiks muutuda.” Riq Roogus: “Ei tea, kas ta mängib lolli.” “Las inimene õpib,” kostab kõrvalt rahustav arvamus.

Alustan vestlust, teemaks ajalugu, Eesti-Vene suhted. Vabadussõja toimumise aega ei osata öelda. Saan teada, et see oli ammu ja toimumisaega tasuks netist otsida. Pronksmehe teisaldamist ei kommenteeri mulle keegi, küll aga kogen kohalolijate varjamatut rõõmu, et see on teisaldatud. Samas aga saan teada: venelased elavad vanade mongolite seaduste järgi.

“Te pole venelaste vastu vist väga sõbralikult meelestatud,” uurin. “Me oleme rassistid!” tuleb vastus ja järgneb kiire küsimus minule: “Are u nigga?”

Kui eesti keeles on “neeger” neutraalne sõna, siis valge poolt mustanahalisele inglise keele kõnelejale öelduna on see ülim solvang. New Yorgi Harlemi linnaosas lüüakse valge inimene just kõlanud küsimuse eest tavaliselt  maha. Eesti saatkonnas ei juhtu midagi.

Aga korraga kaob pind jalge alt, arvutiekraan lööb uduseks. Sinna ilmub silt: “Virtual Estonia. You are banned from the region.” Eks siis maakeeli: “Virtuaalne Eesti. Teile on sellesse regiooni pääsemine keelatud.”

Hiljem loen Second Life’i koduleheküljelt, et mingile territooriumile sisenemise saab keelata vaid selle omanik, antud juhul siis välisministeerium. Welcome to Estonia!

Provokaatorid visatakse välja

•• “Kaks korda oleme agressiivselt või provokatiivselt käitunud inimese saatkonnast välja tõstnud ja talle saatkonda sisenemise keelanud,” teatas virtuaalsaatkonna projekti juht, välisministeeriumi asekantsler Marten Kokk.

•• Ta lisas, et virtuaalsaatkonnas käib palju eestlasi, õhtuti on rohkem ka välismaalasi.

•• Külastajatega suheldakse eesti ja inglise keeles, alati on kohal ka üks välisministeeriumi töötaja.

•• Paljud ministeeriumi töötajad käivad vabatahtlikult virtuaalsaatkonnas abiks suhtlemas.

Välisministeeriumi vastulause

17. detsembril Eesti Päevalehes ilmunud Rein Siku artiklist „Eesti virtuaalsaatkond viskas uudishimuliku neegri uksest välja” võib jääda ekslik mulje, nagu oleks saatkonnas viibinud ning ajakirjanikuga suhelnud vaid välisministeeriumi töötajad.

Tegelikult viibib virtuaalsaatkonnas pidevalt ka külalisi ja vabatahtlikke, kellest valdav enamus on abivalmid ning tegelevad Eesti tutvustamisega. Samas võib juhtuda, et saatkonnas viibijate seas on inimesi, kes esinevad ebaõnnestunud kommentaaridega. Alates esmaspäevast, 17. detsembrist tutvustatakse saatkonnas ka Second Life’i ja Eesti saatkonna käitumisreegleid.

Ajakirjanikule blokeeriti sissepääs saatkonda pärast seda, kui ta oli kaks päeva provotseerivalt käitunud, häirides sellega teisi saatkonna külastajaid.

On kahetsusväärne, et ajakirjanik ei küsinud antud juhtumiga seoses välisministeeriumilt selgitusi. Samuti on artikli juures kasutatud saatkonna avamisel tehtud fotot, mis jätab eksliku mulje, nagu pildil olevad külastajad oleks seotud ajakirjaniku poolt kirjeldatud kommentaaridega.




Artikkel ilmus 17.detsembril 2007 Eesti Päevalehes