See, mis toimub ettevõtte Autorollo ümber, kus tipp-poliitik Keit Pentus-Rosimannus “postiljonina tegutses”, meenutab aina rohkem absurditeatrit. Küllap veidraim episood keskkonnaministrile viimastel nädalatel valskusevarju heitnud saagas seondub Roman Moiseevi nimelise mehega.

2010. aasta augustis ilmus OÜ Autorollo raamatupidamisprogrammi leping, mille kohaselt oli firma laenanud poolteist aastat varem 2 miljonit krooni sularahas just sellenimelisele Venemaa elanikule. Leping on eestikeelne ja sellel puudub laenuandja, ministri isa Väino Pentuse allkiri.

Autorollo pankrotihaldur Martin Krupp on kohtule teatanud, et tema nõudmisele laenu andmise asjaolusid selgitada Väino Pentus ei vastanud.

“Halduri hinnangul võib tegu olla fiktiivse tehinguga, mille alusel on Väino Pentus Autorollo juhatuse liikmena alusetult vähendanud Autorollo sularaha jääki kassas summas 2 miljonit krooni ning puuduoleva summa omastanud, kuid kuna halduril puuduvad otsesed tõendid, mis eeltoodud kahtlusi kinnitaksid, siis käsitab haldur kõnealust tehingut pankrotimenetluses kehtivana,” kirjutas Krupp aruandes.

Ekspress otsustas Moiseevi üles otsida, kuigi enamik selle kohtuasjaga kursis olevaid inimesi avaldasid arvamust, et ilmselt pole meest (enam) olemas. Tõepoolest – võiks ju arvata, et inimene, kelle kraesse on kirjutatud nii suur laen, varjamaks lihtlabast firma raha vargust, on kontaktivõimetu või, mis veel hullem, “kahjutuks” tehtud.

Äriregistri andmetel on Roman Moiseev, kelle sünniajaks 22. august 1975, seotud kolme ettevõttega. Neist ühe telefonil helistades saan kätte lubaduse, et Moiseevile antakse mu number ja palve kontakteeruda.

Teisipäeval kell 14:19 laekub kõne Vene suunakoodiga telefoninumbrilt.

“Tere, siin Roman. Keegi ajakirjanik olevat mind taga otsinud,” sõnab rõõmus, energiline hääl. “Kuidas saan kasulik olla?”

Igaks juhuks palun helistajal nimetada tema sünniaja ja muud mulle juba teadaolevad andmed. Mees nimetab need eksimatult ja üsna lõbustatult. Kuigi kummalises lepingus pole kirjas Moiseevi kodulinna ega tänavat, on needki Ekspressile teada – ning klapivad. Niisiis pole tegu nimekaimuga ja võime minna konkreetsemaks.

“Ehk aimate, miks ma teid tülitan?”

“Vastupidi, ei oska isegi oletada.”

“Te olete Eestis viimastel päevadel kuulus mees – teist kirjutatakse lehtedes seoses ühe suure skandaaliga.”

“Ei või olla. Mis lehed need on?”

“Praktiliselt kõik suuremad lehed, aga see selleks. Kas ja millega seoses te olete kokku puutunud ettevõttega Autorollo?”

“Esimest korda kuulen seda nime.”

“Aga mees nimega Väino Pentus?”

“Väino… hmm… Mul on Eestis päris palju tuttavaid, vist ka üks Väino. Aga Pentus on võõras nimi. Kui vana ta on?”

“55aastane, lühikest kasvu mees. Tuleb tuttav ette?”

“Kindlalt ei saa väita. Aga mis temaga on?”

“Siin on käimas üks kohtuasi, on üks pankrotti läinud firma. Selle raamatupidamisest on leitud laenuleping, mis näitab, et teie saite sellelt firmalt ja sellelt inimeselt suure summa raha. Kaks miljonit krooni sularahas. Ikka ei meenu?”

Vestluskaaslane rõkkab naerda. “Kuulge, te teete nalja. Kaks miljonit krooni? Sularahas? See on täielik jama! Ma pole elu sees nii suurt raha näinud. Ei, kuulge, tõesti – te ei räägi ju tõsiselt praegu? Teate, mulle meenub aastatetagune lugu, kus Eesti politsei mind kinni pidas, sest Venemaal oli tagaotsitavaks kuulutatud keegi teine Roman Vladimirovitš Moiseev (tõepoolest – netiotsing näitab, et Altai krai võimud on kuulutanud tagaotsitavaks sellenimelise arvatava palgamõrvari – J. F.). Ehk sai hoopis tema selle laenu?”

“See pole tegelikult üldse naljakas – on olemas paber, kus teie, sünniaeg see ja see, elukoht see ja see, kinnitate oma allkirjaga, et olete saanud OÜ Autorollo ja Väino Pentuse käest kaks miljonit krooni sularahas. Teie andmed ju klapivad.”

“Nojah, aga… see peab siis olema võltsitud leping…” Rõõm on ühtäkki häälest kadunud. “Mis nüüd saab siis? Ma pidin sel nädalal äriasjus Eestisse tulema – kas mind üldse Eestisse lastakse? Või mis peamine – kas mind tagasi koju lubatakse?”

“Ma arvan, et lubatakse, aga ikkagi – püüdke meenutada – kuidas võisid teie andmed niimoodi rändama minna?”

“Noh, ma olen Eestis äriga tegelenud 12 aastat – minu andmed, ka passiandmed, võivad olla väga suure isikute ringi käsutuses. Ainult et milleks see kõik? Mis kohtuasi see on?”

“Lühidalt – ühest firmast on kohustustest vabanemiseks varad välja tassitud ja – kui te ikka tõtt räägite – siis ka mitu miljonit krooni lihtlabaselt ära varastatud, teid aga – andke mulle andeks – tankistiks vormistatud.”

“Pole vaja andeks paluda. Aga millal ma selle niinimetatud laenu sain?”

“Leping kannab kuupäeva 27. jaanuar 2009. Saate te kontrollida, kas olite sel ajal üldse Eestis?”

Hääl muutub taas lõbusamaks. “Ma olen üsna kindel, et ma saan tõestada, et polnud sel ajal Eestis. Ma ei saanud pikka aega Eesti viisat – keeldumist esialgu isegi ei põhjendatud, hiljem selgus, et see on seotud ühe liiklustrahviga. Nii et ma ei käinud Eestis aastatel 2008 kuni 2010 mitte kordagi. Viimasel ajal käin jälle päris tihti, aga see periood jäi vahele. Ainult et … andke mulle nõu, kuidas ma seda tõestada saan, et ma pole kellelegi võlgu. Kas pean teiega kokku saama? Advokaadi palkama? Kohtusse minema? Kas teil Eestis allkirjaekspertiis on kohtus tõendiks?”

“On ikka tõendiks. Ma viin teid kokku inimestega, kes on kindlasti väga üllatunud teie olemasolust ning huvitatud teie selgitustest.”

“Aga… kuidas seda nüüd öelda… kelle poolel need inimesed on?”

“Ma arvan, et tõe poolel. Tähendab, üritavad tõde välja selgitada.”

“See sobib hästi. Aga ikkagi – kas ma peaksin Eestisse sõidu edasi lükkama? Plaanisin homme või ülehomme tulla.”

“Võib-olla tõesti on targem tulla kolmapäeva asemel neljapäeval – siis on meie jutuajamise kokkuvõte lehes ilmunud ja teil on teatav alibi. Laenu tagastamise tähtaeg on ju ammu möödas – mine tea, mida keegi võib teie vastu haududa.”

Lepime Moiseeviga kokku, et kohtume kohe, kui ta Eestisse jõuab. Saadan talle kõnealuse lepingu koopia. Leping on küll eestikeelne, aga vähemalt saab mees mingi ettekujutuse, kuidas Eestis asju aetakse. Ning saab võrrelda lepingul olevat allkirja enda omaga. Tõsi, see võib olla üleliigne, sest Ekspressi käsutuses on ühe notariaalse volikirja koopia, kus seesama Moiseev volitas 2011. aasta lõpus oma firma asju ajama kellegi Marguse. Sel volikirjal on Moiseevi allkiri sootuks teistsugune.

Meili ja lepingu kätte saanud, teatabki pihkvalane: “See pole ju minu allkirja moodigi. Huvitav, kas nad siis tõesti arvasid, et keegi ei leia mind kunagi üles? Venemaal saaks sellise “nalja” eest korraliku hulga raha moraalse kahju hüvituseks. Kas Eestis ka?”

Septembris, Autorollo pankrotiasja kohtuistungil küsitles kohus selle salapärase laenu asjaolude kohta ka Väino Pentust.

Kohus: “Kas mäletate Roman Moiseevile antud laenust? Mis asjaoludel laenu anti?”

Pentus: “Ma tõesti ei mäleta. Ma tõesti Moiseevit ei mäleta. Ma ei mäleta mitte midagi seoses Moiseeviga ja talle antud laenu kohta.”

Ühesõnaga – klassika.

Kahtlemata on sedasorti fiktiivsed laenud firma tühjaks kantimise skeemis levinud. Ent küllap on haruldane, et inimene, kelle nime ja andmeid on kuritarvitatud, tegelikult eksisteerib ning üles leida õnnestub.

Vastus küsimusele, kuhu raha sai, jääb ilmselt igaveseks saladuseks. Võimatu on ignoreerida fakti, et 2009. aastal, mille alguses kaks miljonit krooni Autorollo kassast kadus, toimusid kahed valimised, mistõttu raha vajas ka erakond.

Üks on kindel – loos eksisteerivad kuriteo – omastamise tunnused. Võimalike kahtlusaluste ring pole sugugi suur.

Lugu ilmus esmakordselt 13.detsembril 2012