Maa hakkab vappuma 22. mail kell 7.06. hommikul. See pole esimene maavärin, mis mu Jaapanis oleku ajal aset leiab, kuid esimene, mida märkan. Võib-olla juhtub see sellepärast, et olen Chibas — Tokyo äärelinnas, kus majad on ehitatud ebastabiilsele, kokkupressitud prügist koosnevale ja mere käest võidetud pinnasele –, või on tingitud viisist, kuidas massiivne betoonhotell ummiklainesse sattunud parvlaeva kombel küljelt küljele kõigub. “Sa tunned kohe ära, kas maja hakkab krõnksutama või hüpitab niisama,” selgitas Eesti suursaadik Tokyos Toivo Tasa mõned päevad varem ning pole kahtlustki, et seekord maja krõnksutab. Talade vahelt kostab tumedat raginat.

Kümmekond sekundit ja kõik on möödas. Paistab ere päike, rong saabub hilinemiseta ning monitoril jooksvad teadaanded üksikute metrooliinide preventiivsest sulgemisest on äsjase 5,8 pallise maavärina ainsad järelmärgid. See polnud enneolematu (kõige pessimistlikumate ennustuste kohaselt kuni 10palline) megamaavärin, mille eest seismoloogid on Tokyot hoiatanud aastakümneid. See polnud midagi ligilähedastki sellele, mis juhtus kaks ja pool kuud tagasi, kui merepõhi 70 kilomeetri kaugusel Oshika poolsaarest ühtäkki mitmeid meetreid ülespoole jõnksatas ja muutis kujuteldamatu kohutavaks reaalsuseks.

On 11. märts 2011. Kell on saanud 14.46. EU-Japan Fest Japan Committee juht ja dirigent Shuji Kogi harjutab Tokyos oma kooriga õhtuseks esinemiseks, Minami Soma linnapea Katsunobu Sakurai arutab koos abilistega linna uue aasta eelarvet (Jaapanis algab eelarveaasta aprillis), suursaadik Toivo Tasa asutab saatkonnas trepist alla minema ning amatöörfilmitegija Chris Noland ootab lifti tulekut oma Kagu-Tokyo kodus, ümber šahtitaolise sisehoovi ehitatud elumajas. Ühtäkki hakkab hoone rappuma; kirjeldamatult; nii, et seismine muutub võimatuks. Noland on kindel, et kohemaid kukub maja kokku, et käes on lõpp — kuid see on 300 kilomeetrit põhja pool asuv Tohoku regioon, kus paljudest hoonetest tõepoolest ühtki korrust alles ei jää. Jaapanit tabab üheksapalline maavärin — võimsaim, mis riigis eales mõõdetud –, kuid halvim on alles ees, sest läbi mere liigub hävitava võnkena ranniku poole hiiglaslik veemassiiv. Vähem kui tunniga kasvab see rannani jõudes kuni 38meetriseks tsunamiks, paisutab hukkunute koguarvu 15 000-le ning muudab radioaktiivset kiirgust lekkivaks saastekoldeks otse merepiiril asuva Fukushima tuumaelektrijaama.

Kuid see kõik pole veel juhtunud. Maa väriseb alles.

Eesti saatkonna töötajad otsivad varju ukse- ja aknaavades; paikades, kus laetalad kõige tugevamad ja pakuvad hoone kokkukukkumise puhul enim varju. President Ilvese portree peksleb seinal, vaasid tõstetakse laudadelt põrandale. Saadik Tasa näeb aknast, kuidas betoonist elektripost võngub maja ees “otsekui spinninguritv” (sünnib otsus jääda hoonesse, sest kitsukesel elektripostidest palistatud tänaval olla tundub veelgi ohtlikum).

300 kilomeetrit põhja pool Minami Somas kiirustab meer Katsunobu Sakurai koos oma linnavalitsusega välja vappuvast majast, helistab naisele (kuid ei saa kätte) ja alustab hoone ees hädanõupidamist. Dirigent Kogi seisab Tokyos tänaval ning tunnistab tunglemist, ummikuid ja sidekatkestusi (“See oli väga kummaline — Tokyosse oli võimalik helistada, kuid välja mitte!”), kasvavas ärevuses juba tühjaksostetud toidupoode. Kuivõrd ühistransport ei toimi, otsustavad kooriproovis olnud veeta öö Kogi kontori põrandal (ainult üks kahe lapse ema kõnnib koju; see võtab viis tundi), kuid ses ebakindlas, harjumuspärasusest lahtiraputatud öös oli ka midagi sellist, mis torkas silma positiivses mõttes. “Kui jaapanlased on tavaliselt väga ujedad ja Tokyos naljalt keegi kellelegi ei naerata,” ütleb Kogi, “siis sel õhtul mõisteti, et ainus, mida me saame teha, on üksteisega rääkida, teineteise jaoks olemas olla.”

Esimese uudise “võimaliku” radioaktiivse lekke kohta Fukushima tuumajaama reaktorites nr 1 ja nr 2 riputab Tokyo Electric Power Company oma veebilehele 11. märtsi südaööl.

Dosimeetri näit (Tokyos oli kiirgustase sama mis Eestis ehk 0,09–0,1 mikrosiivertit tunnis — Aut.) hakkab kiiresti tõusma pärast pealinnast lahkumist. Kuivõrd Fukushima tuumajaama ümbritsevast 20kilomeetrisest keelutsoonist läbi viiv maantee on suletud — sealt leituid ootab muuhulgas 100 000 jeenine trahv; kuid keelatud piirkonnas käinud teavad rääkida üksikutest tühjadesse linnadesse elamajäänuist, kes hoiavad endal hinge sees riknevat toidukaupa täis kauplusi rüüstates –, tuleb kasutada läänepoolseid teid.

Maantee on tühi, põõsastik eredalt kevadroheline ning 11. märtsil toimunust annab laiguti märku vaid värske asfalt, millega maavärina tekitatud lõhesid on lapitud.

Kuigi Fukushima jaam jääb lähimas punktis poolesaja kilomeetri kaugusele, mõõdab dosimeeter peagi kiirgustasemeks juba 2,54 mikrosiivertit tunnis. Kuid niipea kui meie ja jaama vahele jääb mägi või kiirtee betoonsein, taandub radioaktiivne foon normilähedaseks.

Shuji Kogil ei olnud dosimeetrit, kui ta mõni päev pärast maavärinat Tokyost lahkus; tal oli vaid telefon. Ta mäletab pilvitut ja karget ilma (“Ma pole Fuji mäge kunagi näinud nii selgelt kui sel päeval, ta pole kunagi tundunud nii ilusana”) ja sõnumeid, mis aina tulid paarsada kilomeetrit põhja poolt; sealt, kus maavärin ja hiidlaine olid purustanud peaaegu kogu senise elukorralduse (“Saatke abi,” anusid sõbrad, “piima, toitu, ravimeid; siin pole enam midagi!”).

Kuid prefektuurivalitsusest, kuhu Kogi helistas, öeldi ära: vastu saavat võtta ainult suuremahulist abi; korraga vähemalt 5000 tekki, korraga vähemalt 5000 liitrit vedelikke.

Otsustades teha omal algatusel siiski kõik mis võimalik, asus Kogi pudelitesse villima kraanivett — poed olid radioaktiivse lekke kartuses tühjaks ostetud –, sellal kui tema naine valmistas jaapanlaste hulgas nii armastatud onigirisid, rusikasuurusi riisipalle.

Kogi tegi purustatud piirkonda mitmeid reise, ning ta hääl murdub, kirjeldades, kuidas veel kaks nädalat pärast maavärinat surid varjupaika sattunud siin, maailma ühel kõige rikkamal maal, pelgalt seetõttu, et arstid ja ravimid polnud kohale jõudnud (“Mu ees sureb üks vana mees, mida ma saaks teha, et teda aidata?” meenutab ta ühe oma Tohoku sõbra ahastavat häält).

Neid kummitama jäävaid vestlusi tuli veel — tsunamis kogu pere kaotanud 60. aastates mehe peaaegu kohatult entusiastlikust uuesti alustamise ja eluga edasimineku jutust kuni teise kõigest ilma jäänud tohokulase napi ülestunnistuseni: “Ma ei suuda kellegagi rääkida. Palun ära helista enam mulle.”

Maantee langeb ja mägede vahelt välja sõites näeme korraga enda ees lagedat, pruuni, laastatud maad. Siin, 25 kilomeetrit Fukushima tuumajaamast põhja pool, asusid kunagi Minami Soma linnakese kõige mereäärsemad alad.

Nüüd on see ruutkilomeetrite suurune mülgas, millest turritavad siin-seal välja kolletavad bambusevõrsed, soolasest mereveest pruuniks muutunud männid või hambatüügastena katkised majavundamendid. On võimatu öelda, mis hooned need kunagi olid.

Puhub vile tuul ning meri trummeldab rahutult vastu tsunamist purustatud lainemurdjat, paisates aegajalt üle selle valgeid vahupritsmeid. See on painav ja hirmutav paik. Ma ei usalda seda merd.

Enne tsunamit elas Minami Somas 71 000 elanikku. Jaapani mõõtkavas oli see tilluke linn. Põhjus, miks ta sai ühtäkki tuntuks üle planeedi, peitub tragöödias — ja linna meeris Katsunobu Sakurais, kelle ajakiri Time äsja aasta saja mõjukaima inimese hulka valis.

Kui Fukushima tuumajaamast vähem kui 20 kilomeetri kaugusel elavad inimesed evakueeriti keskvalitsuse poolt kohustuslikus korras, siis neile, kelle elupaik jäi lekkivast reaktorist 20–30 kilomeetri kaugusele — ja selles raadiuses oli enamik Minami Somast –, anti käsk varjuda kiirguse eest oma kodudesse.

Kuna rohkem infot ega abi ei tulnud, salvestas linnapea märtsi lõpus oma kabinetis pretsedenditu abipalve ning laskis selle — ükski sidevahend ei töötanud — käsipostiga Tokyosse saata, kus salvestis Youtube’i laeti. See on kiretu ja hingekriipiv kirjeldus olukorrast, kus “valitsus on keelanud meil kodudest lahkuda, kuid puuduvad vahendid ellujäämiseks”. Abipalve linnast, kus “suletud on poed ja pangad” ja inimesed “on näljas”, ent puudub bensiin elanike evakueerimiseks. “Me oleme siiani leidnud 253 surnut ja 1260 on veel teadmata kadunud. [–]Ma palun teid, inimesed, üle kogu maailma, Minami Soma linnapeana siiralt, palun aidake meid.”

Linnavalitsuse hoone on lihtne ja pretensioonitu — ruume tugevdavad jämedad roostepruunid raudtalad, rulood on kulunud, nurkatõstetud gaasiahjul sahiseb teekann.

Kuigi linnavalitsuse teenistujad kummarduvad vaikides oma arvutite kohale — ühtäkki märkan, kui soliidses eas nad kõik on; viimne kui üks pealtnäha ülalpool Jaapani elanikkonna niigi kõrget keskmiselt 42,6 aastast vanust –, domineerivad töötubades suurte paberkaustade kuhjad.

Siis astub sisse meer Sakurai ise — mitte pikem kui Eesti keskmine koolilaps, kõhetu oma khakivärvi univormis, kärmete liigutustega, mis ei lähe kuidagi kokku kurbusega, mis paistab ta silmist.

Kiiresti uurib ta, kas ma räägin ka vene keelt (Sakurai käis 1988. aastal Tallinnas ja mäletab seniajani Viru hotelli), ja annab paari venekeelse lause järel kiire ülevaate oma linnast. Peale selle, et kiiritustase on nüüdseks alanenud, on rõõmustavat vähe — lahkunud on 20 000 elanikku (“Neid elab nüüd 46s Jaapani prefektuuris 47 võimalikust”). Paljud ellujäänud ei soovi õudseid mälestusi äratavasse piirkonda enam naasta. Elektroonikahiid Hitatchi lõpetas kunagi Minami Soma uhkuseks olnud vabrikus tootmise, kartes tagasilööke, mida võiks maailmaturul anda kumu radioaktiivses keskkonnas valmistatud komponentidest.

Tulisoolasest ookeaniveest läbiimbunud maad ei saa veel aastaid kasutada põllunduses, kuid meeril on tekkinud loov idee muuta hävitatud piirkonnad hiiglaslikeks päikseenergiaväljadeks.

Kolm korrust allpool linnavalitsuse fuajees ripuvad stendil kaks tihedas masinakirjas lehte tsunamis hukkunute nimedega — kui otsustada vanuste ja aadresside järgi, viis laine mõnikord kaasa terved perekonnad. Maikuu lõpuks oli Minami Somas loetud kokku 403 hukkunut.

Surnukstunnistatute nimede kõrval on fotod teadmata kadunuist; neist, kelle osas lootus aeglaselt hääbus — perekonnaalbumist pärit pildid lähedaste ahastavate palvetega (“Kui te teate kas või midagi…”, “Kui te olete teda näinud…”, “Palume teatada…”, “Väga palume…”).

Küsimust kohemaid kahetsema hakates küsin vabandust paludes meerilt, kas tsunami puudutas isiklikult ka teda ning hetkeks tekkib ruumi vaikus. “Jah, ma kaotasin oma perekonnast ühe liikme,” vastab linnapea.

See on alles hiljem, ukse taga, kui tõlk ütleb, et see oli abikaasa, kellest Katsunobu Sakurai ilma jäi.

Regiooni suurim linn, Sendai. Kohaliku kriisikeskuse töötaja Kiyohiro Tokairin lappab paksu kladet, otsides justkui turvatunnet sajandeid tagasi sama regiooni laastanud hiidlainete nimedest — “Keicho Sanriko tsunami 1611. aastal, Jōgani tsunami 869. aastal” –, ning nendib, et nagu nähtub arheoloogilistel väljakaevamistel leitud soolaladestustest, tungis meri nende tsunamide ajal sama kaugele kui nüüd.

Kuid see teadmine ei päästnud Okawa algkooli lapsi, kelle koolimaja asus merest neli kilomeetrit eemal, Kitakami jõe kaldal. Olles juba kahekorruselisest hoonest künkanõlvale põgenenud, hakkasid pedagoogid kartma, et see seljak pole piisavalt kõrge ning otsustasid lapsed viia eemal asuvale mäele. Tee peal lauskmaal sai laine nad kätte.

Samalaadne traagika kordus mitmes teises koolis. “Meie andmed näitavad, et pärast maavärinat kihutasid paljud vanemad oma lastele autoga järele, et viia nad turvalisse kohta,” ütleb Kiyohiro Tokairin. “Need, kes üritasid koolimajadest autodega põgeneda, moodustasid enamuse hukkunuist.”

Veel mai keskel leiti Sendai lähistelt ühe nädalaga 27 surnukeha.

Sõidame Sendai linnavalitsusse, mis paikneb vaid mõned majad eemal. Rannaäärsel madalal alal, linnasüdamest neli-viis kilomeetrit eemal, asusid eraomanduses olevad põllud, kuid kõige rannikupoolsem mitme ruutkilomeetri suurune riba on Sendai generaalplaanil tähistatud tihedate punaste diagonaaltriipudega — veel mõni kuu tagasi oli siin park, kus kasvas kõrge männimets.

Kui tsunamihoiatus Jaapani meteoroloogiaagentuuri poolt välja anti, reageeris Sendai sellele nagu iga teine linn — häiret edastati nii sireenidega kui teleris ja raadios ning linnavalitsus saatis madalalasuvatesse mereäärsetesse piirkondadesse inimesi evakueerima spetsiaalsed valjuhäälditega varustatud autod.

Kuidas hoiatussõnum täpselt sõnastatud oli, linnavalitsuse töötaja Okomoto Ichorio ei tea; kuid oletab, et see võis olla suhteliselt “jõuline”, kuna oodata oli väga suurt tsunamit.

Siis laine tuligi, veelgi kõrgem, kui keegi karta oskas, kohati otsekui kolmekorruseline maja.

Ichorio osutab pliiatsiga peenikesele punasele joonele kaardil; maanteele, millel üht linnavalitsuse kahest kadumajäänud hoiatusautost viimati nähti. Nad kiirustasid mere poole.

Nii nagu mujalgi Jaapanis, moodustasid ka Sendais suure osa laines hukkunuist lapsed või vanurid, kes põgeneda ei suutnud. “Igaüks, kes suutis, läks oma maja katusele või ronis elektriposti otsa — mõned jäid ellu,” lausub Ichorio vaikselt.

Juhtus ka imesid. Üsnagi mereäärse Seikluste Pargi lähistel asub küngas, mis tõuseb kõrgemale kui ükski teine pinnavorm sel lagedal maal — kõrgeim punkt on merepinnast 16 meetrit. Viis inimest jõudis põgeneda künka tippu. Kui laine saabus — 15 meetrit kõrge –, muutus mäetipp mõneks ajaks tillukeseks elupäästvaks laiuks keset mässavat, jääkülma vett.

Kaks kuud pärast tsunamit on normaalsus Sendais peaaegu taastunud. Maavärinas murdunud laternapostid on asendatud uutega, katkiste aknaklaaside asemel säravad terved ning kütusekriisist toibunud bensiinijaamad (järjekorrad venisid ümber kvartalite ning igale kliendile müüdi kütust vaid 17 euro eest) teenindavad kliente tavapärases rütmis.

Ka lennujaam, mille meri 11. märtsil enda alla mattis — sedavõrd palju vedas, et Japan Airlinesi suur reisilennuk tõusis õhku mõni minut enne maavärinat –, on ameerika sõjaväelaste abiga aprilli lõpust taas õhuliikluseks lahti, kuid 60 kilomeetrit põhja pool asuv Ishinomaki alles üritab rusude alt pääseda.

60 kilomeetri läbimine võtab mägistel teedel aega üle pooleteist tunni. Ja lõpuks kohal, tuksleme lõputuna tunduvas liiklusummikus läbi ruutkilomeetrite suuruse eeslinna, kus kahel pool tänavat valdavalt ühe- ja kahekorruselised majad.

Mõned neist hoonetest — McDonald’s oma klantspuhta pruunidest kividest parkimisplatsiga või 7-Eleven, mille ees tervitab kliente laitmatu rivi säravaid automaate, mis müüvad sajakonna jeeni eest kliendile kõike võimalikku tillukestesse purkidesse villitud espressoteest piimamaitseliste mineraalvereni — tekitavad illusiooni, et apokalüpsist polegi olnud.

Kuid kõrvalolev hoone on rusudes ning kõrgel pea kohal, peaaegu räästa all, annab tume joon märku sellest, kuhumaani vesi siin ulatus enne, kui aeglaselt merre tagasi valguma hakkas. Õhus on siiani määnduvate vetikate, surnud kalade ja halli meremuda imal lõhn, mida purustatud hoonete sisemusest hoovab.

Liigume edasi teosammul, ning teades, et see on vaid tavaline keskpäevane tipptund, on raske isegi ette kujutada tunglemist, hirmu ja ängistust, mis neil tänavatel pidi valitsema, kui terve linn ühekorraga läheneva tsunami eest põgeneda püüdis.

Kui läheneme linnasüdamele, võib paremat kätt märgata laia pruuni, soolasest veest viljatuks muudetud mudavälja ning selle keskel üksikuid autovrakke.

Jaapani eraomandit kaitsvad seadused ei luba autosid enne omaniku käest nõusoleku saamist teisaldada, kuid nüüd, kus valdajad pole välja ilmunud juba kuid pärast katastroofi, mõjub iga selline vrakk otsekui hauakivi.

Jõuame kesklinna. Siin on hävitustöö olnud suurim, sest lai jõgi avas merest saabuvale tsunamile kõik uksed linnasüdamesse jõudmiseks. Üle vee viib tüüakas sild, mille keskel olev kaherealine autotee on käigus, kuid jalakäijate sektsiooni on hiidlaine purustanud. Betoonplaadid on kohati minema kistud ning siin-seal turritab kahvatu taeva poole meetritepikkune raudarmatuur. Paljudest jõeäärsetest majadest pole alles midagi peale madala rusuhunniku, sellal kui teised hooned on otsekui pooleks kistud — viltupaisatud põranda- ja seinalaudade segadikust paistavad voodid, lauad, madratsid; kogu poolelijäänud elu.

Selg nii sirge nagu seda võib näha vaid Jaapanis, marsib üle silla vanem proua, ees respiraator. Ta kaotas oma elatusallika, jõeäärse kohvipoe, kuhu olid läinud kõik tema säästud. Naine suudab juhtunust rääkida emotsioonideta, peaaegu krapsakal moel. “Jah, nii läks. Ei, ma pole kindel, kas enam kunagi oma äri avan — liiga vana juba ja ka raha pole enam. Jah, nägemist!”

Mürgine õhk on täidetud tolmust ja läbi paksu halli pilvekihi paistab ülekeedetud munakollasena tuhm päike, kuid seda enam torkavad silma üksikud elu ja normaalsuse naasmise märgid.

Jõe ääres on Jaapani kaitsevägi avanud linlastele kiletelkides kuumaveebasseini (“Tsitruselõhnaline,” lubab plakat). Tasuta, kõigile ja igal õhtul. Vilksti lendab pääsuke oma pessa hingevaakuva ahervareme katuse all. Veidi maad eemal, keset räbu ja halli prügi, on ühe maja varemete ees hakanud mullast välja tungima piibelehed.

Vahetult pärast tsunamit avati Miyagi prefektuuris kodu kaotanuile või radioaktiivsest tsoonist evakueerituile 1200 varjupaika. Nüüd on nende arv kahanenud 400ni. Valitsus koondab päästekülasid osalt põhjusel, et paljud inimesed on suutnud oma kodud taas elamiskõlbulikuks kohandada — või, nagu sageli juhtub, kolinud laastatud maja teisele, kergemini pääsenud korrusele –, kuid teisalt ka põhjusel, et inimesed varjupaikadesse liialt kauaks paigale ei jääks.

Kolimised ja sulgemised on toonud kaasa mitteametlike varjupaikade tekke ning nagu selgitab mu teejuht, Foreign Volunteers Japani vabatahtlik Michael Connolly, on need varjupaigad, mis ei esine valitsuse statistikas ega saa riigilt abi.

Mõnes mõttes upuvad Tohoku alad praegu abisse — Miyagi prefektuur on rentinud 19 ladu, et 260 tonni laialijagamata toidukraami kuhugi paigutada. Connolly sõnul on mõnest varjupaigast hakatud paluma juba nii spetsiifilisi asju, nagu sushi või äsjapüütud kala. Ning samas leidub Miyagis tsunamiohvreid, kes ei kaotanud katastroofis mitte üksnes oma kodu, vaid suutsid ka riikliku süsteemi hammasrataste vahele jääda. Kätega vehkides kirjeldab kollase kitliga umbes 50aastane ettevõtja Fusako Kikuchi talle osakslangenud ülekohut — kui tsunami ja maavärin Ishinomaki räbuhunnikuks olid muutnud, kõndis ta oma kodu poole läbi linna kolm päeva ega leidnud maja enam eest. Aegamööda õnnestus tal jõuda selgusele, et kõik pereliikmed jäid ellu — telefonid veel ei töötanud või töötasid üksnes episoodiliselt –, kuid ülekoormatud varjupaigad nõustusid vastu võtma ainult proua Kikuchi eaka ema, mitte teda ennast ega tema täiskasvanud poegi. Varjupaika mittevõetuile keelduti aga ka sööki jagamast.

See oli ime, et Kikuchid leidsid majarusude keskelt oma külmkapi, mille laine oli küll pikali lüüa, kuid mitte kaasa lohistada suutnud. Kõik oli alles — isegi majonees, toiduaine, mida jaapanlased nii väga armastavad. Pere elas külmkapis leiduvast üheksa järgmist päeva ning veetsid öid perele kuuluva veoauto kabiniis (talv polnud veel taandunud ning öösiti langes temperatuur alla nulli).

Oli alles mais, kui Kikuchid viimaks varjupaika vastu võeti. Proua kirjeldab nördinult võõrandumist ja hoolimatust, millega ta kokku on puutunud (juba on Ishinomaki kergemini pääsenud linnajagudes seas levinud pahameel, et tsunamiohvritele püstitatakse ajutisi konteinerelamuid linna parkidesse, niimoodi rikutakse ju vaadet). “Ma tunnen end nii, nagu ma polekski jaapanlane!” hüüab proua Kikuchi ootamatult kiledalt.

Sõidame tagasi Tokyosse, hämardub juba. Teeäärne bensiinijaam kerkib violetsest õhtupimedusest esile otsekui valguskuubik, eredalt valgustatud ja laitmatult puhas tempel täis jahutatud rohelise tee pudeleid ning gyoza-karpe. Kergelt kõikuval kõnnakul väljub vanem mees, käes kilekotikesed suitsupakkide ja õllepurkidega. Kähe hääl, habemetüükas kael, kiire ja rahutu kehakeel — see on endine puusepp Shimizu Hiroyuki, kes töötab poole kilomeetri kaugusel põgenikelaagris, õmmeldes hädalistele parajaks humanitaarabina saadetud riideid (“Igaüks tohib korraga valida ainult kolm eset, mitte rohkem!”).

Kuid Shimizu on ka ise ohver. Aina uuesti ja uuesti pöördub ta tagasi sama stseeni juurde — laine kaugelt tulemas, tema kähedalt “Peatu, tsunami!” hüüdmas ja lähima künka poole jooksmas, vaevu pääsemas, mäeservalt telefoniga all orus toimuvat hävingut filmimas; vaatamas, kuidas ka ta enda kodu vette kaob (kui Jaapani televisioon päev hiljem hävitatud orgu jõudis, andis Shimizu Hiroyuki oma video neile ning see klipp oli üks esimesi pealtnägijate poolt salvestatuid, mis hävitatud aladelt eetrisse ja internetti jõudis).

Shimizu naine ja laps mäkke ei jõudnud ning justkui möödaminnes mainib mees, et nad olid tsunami tulles eemal ja elavad nüüd eraldi, omaette. Miski selles, kui kiiresti ta teemast üle libiseb ja taas kord kähedalt naerdes “peatu, tsunami!” hüüdmist kirjeldama hakkab, ei luba ta lähedaste saatuse kohta rohkem küsida.

Shimizu jutustab sellest, milline Yamoto-Cho kunagi oli — otsekui “Vendadest Lõvisüdametest” on ta kirjeldus mereäärsetest lagendikest, kus kasvasid õunapuud, sellal kui kõrgemal mäenõlval asusid maasikaväljad.

Nüüd on kõik läinud — isegi raudtee, mis ühendas linna Sendaiga — ning Shimzu ööbib juba mitmendat kuud oma autos, Toyota Estimas (“Hotell Estima,” kõhistab ta naerda). Auto tagaistmed on tekkide abil kohendatud hädapäraseks voodiks ning veel üheks ööks oma kitsukesse elamisse pugedes asetab Shimizu saapad hoolikalt ukse äärde — kõrvuti, ninad samal joonel; nii nagu Jaapanis tuppa minnes kombeks.

Päev hiljem kohtun TEPCO esindajatega (see on ettevõte, mis omab ka päevinäinud Fukushima tuumajaama, mis kavatseti sulgeda juba 2001. aastal). Majaesist kaitseb tihe turvatöötajate võrk ning Yoshikazu Nagai korporatiivkommunikatsiooni osakonnast ei kutsu ajakirjanikku kaugemale fuajeest, mille nurgas sirmitaguse laua ääres, leiabki aset meie vestlus (demonstreerimaks elektrienergia kokkuhoidu põlevad tontlikult hämaras fuajees vaid paar pirni). Härra Nagaiga on kaasa tulnud tema ülemus Yoshimi Hitosugi, kes usutluse käiku pingsalt jälgib, aeg-ajalt jaapani keeles teravalt sekkudes või pahaselt mühatades.

Yoshikazu Nagai annab oma parima, et teenida ära vanema kolleegi heakskiitu — justkui plaadil hüplev grammofoninõel jõuab ta oma jutuga tagasi stampväljenditeni nagu “Meie valitsus on otsustanud…” või “Roadmap towards Restoration from the Accident”. Ta kinnitab, et ükski Fukushima tuumajaama töötajatest pole saanud suuremat kiirituskogust kui uute reeglitega maksimaalselt lubatud (ja varasemast viis korda kõrgem) 250-millisiivertine kogudoos (isegi mitte need kolm, kes saadeti tuumajaama päästetöödele asjakohaste jalanõudeta ning kõrvetasid radioaktiivselt saastatud veega ära oma jalalabad).

TEPCO teeb kõik endast oleneva, et olukorda kontrolli alla saada, ütleb Nagai otsekui masin ning kinnitab siis infobukletist õigeid numbreid otsides, et eesmärk Fukushimas on jõuda “cold shut downini” — olukord, kus viga saanud reaktoreid jahutava vee temperatuur on alla 100 kraadi. Infot selle kohta, kas neli terveksjäänud reaktorit kavatsetakse tulevikus taas käivitada, Nagai oma bukletist ei leia. Kindel on, et rannikuäärsete tuumajaamade tsunamitõkkeid kavatsetakse mõneti parandada, kuid taoliseks hiidlaineks, nagu ründas Jaapanit 11. märtsil, valmistuda ei kavatseta. Nii kõrge tsunami kordumist ei peeta “tõenäoliseks”.

Eesti suursaadik Toivo Tasa (muide, Eesti esindus oli üks väheseid, mis kriisi ajal uksi ei sulgenud, sellal kui Prantsuse saadik evakueerus riigist kaheks nädalaks ja Leedu saatkond koliti ümber Osakasse) teab, et maavärinaid tuleb veel. Sisse on antud tellimus kiivritele, millega edaspidiste maavärinate ajal Eesti saatkonna töötajate turvalisust suurendada.

Chris Noland on vändanud Tohokus nähtust muusikavideo “Imagine rebuilding Tohoku” (nähtav aadressil http://www.youtube.com/watch?v=900nFjegFXg) ja saanud projektile ka Yoko Ono heakskiidu. Shuji Kogi jätkab Tohoku abistamist, keskendudes nüüd ka kohalike äride toetamisele (“Me oleme ettevõtluse abistamiseks ostnud neilt näiteks väga palju kohalikku kuulsat riisiveini,”) ning hingehoiule. Koostöös Eesti diplomaatidega tahab ta veel sel aastal organiseerida Eestisse esinema mõne Tohoku koolikoori.

Kuigi vastusena kaugeltki mitte täiuslik, on see vähemalt katse öelda midagi sellele tohokulasele, kes Kogilt hiljuti kibedalt küsis: “Nüüd on meil taas toitu ja me võime jääda ellu, kuid üksnes kui loomad, sest mille nimel meil enam elada on?”