Kolmapäeval veidi enne üht päeval 
sõidab Eesti Suusaliidu peasekretär Raul Kinks parasjagu oma autoga Pirita teel, kui helistab FISi (Rahvusvahelise Suusaliidu) peasekretär Sarah Lewis.
Lewise hääl on imelik.
"Raul, mul on pahad uudised!" 
Raul laseb läbi pea, mis uudised need võiksid olla. Midagi ei tule pähe.
"Kristina Smiguni A-proov Brussonis oli positiivne," ütleb Lewis.
Mida??? Mõni minut hiljem seisab Kinks suusaliidu kontoris Pirital faksi kõval, helistab Lewisele ja palub endale saata  kirjalik tekst.
Proua Lewis faksib lakoonilise ja konkreetse teate:
"17. jaanuaril 2002 sai Rahvusvaheline Suusaliit dopingukontrolli laboratooriumist Saksamaalt Kreischast teate, et Kristina Shmiguni dopingu A-proov, antud Brussonis 12. detsembril 2001, sisaldas keelatud ainet 19-nonandrosteroon kontsentratsiooniga 6,4 ng/ml.
B-proovi testimine pole kohustuslik. See on Eesti Suusaliidu otsustada, kas ta laseb seda teha. Palun hiljemalt 25. jaanuaril 2002 teatada, kas sportlane või Eesti Suusaliidu esindaja soovib B-proovi testimist ja testimise juures viibimist. Parimat soovides, Sarah Lewis, FISi peasekretär."

Kõigepealt helistab Kinks Tartusse suusaliidu juhatuse esimehele Jaanus Pullesele. Mehed on tõsiselt ärevil. Kogemust, mida sellises olukorras ette võtta, pole kummalgi.
Kell on kaks saamas. Riigi teine mees, suusaliidu president Toomas Savi on Toompea kabinetis just lõpetanud supi ja valmistub riigikogu istungiks, kui mobiil piriseb. Kinks otsas: mida teha?
Tingimata tuleb lugu avalikustada, soovitab Savi. Me elame Eesti riigis, mitte FISi riigis. Eestlased on suusarahvas ja meile on tõde tähtis. 
Savil pole aega pikalt muretseda. Paari minuti pärast astub ta Riigikogu ette, ütleb "Tere päevast, austatud kolleegid," ja menetlusse võetakse seadus riiklikest kultuuripreemiatest.
Mõni aeg hiljem tilgutab keegi kõrge poliitik Toomas Sildamile Postimehe toimetusse infot, et täna tuleb kõva uudis spordivallast. Kõik valmistuvad üllatuseks Läti-Eesti korvpallis. Dopingut ei oska keegi karta.

Kristina, isa Anatoli, ema Rutt ja õde Katrin valmistuvad Tehvandi suusakeskuses õhtuseks trenniks, kui Kristinale on telefon. Pulles ütleb, et on üks oluline asi, vaja oleks kokku saada. 
"Ma ei taha jälle kuulda mingitest probleemidest," toriseb Kristina, aga lubab, et ootab siiski Pullese ära.
Katrinil on suusad all, tema lippab juba rajale. 
Anatoli kutsub Rutti: davai, lähme meie metsa alla jalutama, las arutavad siin oma asju. 
Pulles ja suusakoondise arst Tarvo Kiudma ongi varsti kohal. Kristinal ka ammuilma trenniriided seljas (ta näeb välja nagu kosmonaut ilma skafandrita). 
Pulles võtab välja Lewise saadetud faksi. 
Kristina on vaikivas ?okis, kui ta paberit loeb. Ei nuta, ei räägi, ei liiguta. Vahib faksi, on täiesti tumm.
Aeg läheb. Mis nad seal küll nii kaua räägivad, mõtleb Rutt metsa all. Katrinil juba teine ring, kolmas ring... Kristinat veel pole.
Kell saab neli. Kristinat ei kuskil. 
Ja siis Kristina helistab isale: tule siia! 
Nüüd on küll midagi tõsist lahti, mõtleb Anatoli, igasugu päevi näinud mees.
Minnakse vaatama - tuli suusakeskuse aknas põleb. Ikka veel räägivad! Ruth astub sisse. Kristina vaatab emale õnnetu näoga otsa. Ruth tahab juba noomima hakata, et misasja te siin jälle...
"Emme, tookord Brussonis olevat ma dopingut kasutanud...!" ahastab Krissu.

"See on jama! Pole olemas! Ma olen absoluutselt puhas! Ei ole võimalik!" Esimene tund pühendatakse emotsioonidele. 
Võib arvata, et üht-teist öeldakse ka üsna teravalt ja suure rahva keeles. Õhtusest trennist ei tule igatahes enam midagi välja.  
Teine tund võtab asjalikumad toonid, väljaelamise asend ab analüüs. Arutatakse, kuidas see võis nii juhtuda. Miks sellest alles nüüd teatati. Mida teha.
Leitakse, tuleb nõuda dopinguanalüüsid ka Davosi võistlustelt, mis toimusid kolm päeva hiljem. Kui Davosi proovid on negatiivsed, jääb lootus, et Brussoni proov on vale.
B-proovi nõutakse igal juhul. Pulles räägib, et uudis tuleb kindlasti teatada Eesti meediale. Kristina on nõus. 
Kell viis helistab Kristina mänedžerist elukaaslasele Krsitjan-Thor Vähile. Kell Salt Lake Citys on kaheksa hommikul, Kristjan-Thor on parajasti hommikusöögilauas, kui Kristina nuttes helistab. Thor on segaduses. Ta ei oska sõnadega seletada, mida  tunneb. Jutt, mida Kristjan-Thor telefonis kuuleb, tundub võimatu ja absurdne.
Kristina dopinguproov on positiivne, Kiku ise kokku kukkumas, ütleb ta teistele. Kristjan-Thor saab Salt Lake Citys kakskümmend viis kõnet üksteise järel.
Kristjan-Thor sõidab kohalikku reisibüroosse, et leida esimene võimalus koju lendamiseks.
Kell on kuus. Indrek Neivelt, Hansapanga juhatuse esimees tahab pool kaheksa tingimata Saku Suurhallis Läti-Eesti korvpallimängu näha. Ta sõidab töölt koju, et ülikond mugavama riide vastu välja vahetada ja on parajasti autoroolis, kui helistab õnnetu nutune Kristina.
Neivelt püüab tüdrukut julgustada. Ootame B-proovi ära.

Ülejäänud sponsoritega (Saku Õlletehas, Eesti Mobiiltelefon, Finnair, ESS, BMW) võtavad ühendust Kristina ja Kristjan-Thor. 
Kell 18.43 edastab uudise Kristina positiivsest A-proovist BNS.
Seitse minutit hiljem ilmub Delfi internetiportaalis esimene arvamus. 
Mida kuradit? That can´t be true! 
Ja viisteist minutit hiljem, et uii bljaad, sellest tuleb väike jama!
Kanal 2 Uutele Uudistele annab otseintervjuu Olümpiakomitee president Mart Siimann. Aktuaalse Kaamera spordiuudistes poolteist tundi hiljem on Lembitu Kuuse tõsise näoga ülisuures plaanis ja loeb uudist ette nagu nekroloogi.

Traumatoloog Toomas Tein helistab Kristinale kaheksa paiku õhtul. 
("Kristina on selles mõttes huvitav tüdruk, et ta võtab alati telefoni," on Tein tähele pannud.)
Tein ei ole Kristiina ihuarst, aga ta tunneb Shmiguni peret kaua. Viimati puutus ta Kristinaga kokku augustikuise võistluse Suverull ajal, kui Kristina jala välja väänas. 
Tein on arvamusel, et teadlik dopingu kasutamine ei tule selle pere puhul kõne alla. Pigem on tegemist kellegi pahatahtliku ajastamisega. Miks marineeriti proovi poolteist kuud?
Kohe pärast uudiseid helistab Kristinale veel üks doktor, Mart Kull, Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvaosakonna juhataja. 
Oma ala spets Kull on Shmigune mitmel korral aidanud.
Kui õed möödunud aastal Lahti ajal köhima hakkasid, pöördusid nad Kulli poole. Kull leidis eest kaks täiesti haiget inimest, kellele oli aastaid korrutatud, et küll läheb üle ja proovime veel. 
Kulli meelest on imelik, et meditsiinilist nõu pole Shmigunidel kelleltki küsida. Tiimis puudub spordiarst!!! 
Miks puudub? Kas see on Anatoli osav kokkuhoiuhoiupoliitika?
Andrus Nilk räägib, et Shmigunid pole arsti tahtnud, on ise maarohtude ja rahvameditsiini peal elanud. Nad on olnud terved inimesed. 
Ei Kiudma, Kull, Jalak ega ka Tein ei käi koos tüdrukutega võistlustel. Shmiguni tiimil ei olegi arsti võistlustel kaasas. 
Kristina andis Põhja-Itaalias Brussonis uriiniproovi kaks korda. Kohe pärast finishit peab poole tunni jooksul andma 70 ml. Kristina oli vedelikust nii tühi, et üle 20 ml polnud tal kuskilt võtta. Ta jäeti tsooni pooleteiseks tunniks ja peale kõva vedelikujoomist sai tüdruk hakkama. Esimene 20 ml oli jääkainete tugev kontsentraat, kuhu neerud surusid ilmselt igasugu sodi kokku, teine hästi lahja, peaaegu värvitu vedelik. Kristina ei tea, kas need segati kokku või võeti ühest A ja teisest B või mis.
Nii on tüdruk pärivatele tohtritele rääkinud. 
Nüüd loodab Kristina B-proovi peale.

Kella kaheksa paiku kolmapäeval, samal ajal kui lähikondsed Kristinat lohutavad, elab Saksamaal Schonachis oma elu tipphetke üle värske juunioride maailmameister Aivar Rehemaa, Kristina onupoeg. Ta tuleb parajasti autasustamiselt, MM-kuld ripub kaelas, kui Tiit Pekk, juunioride MM-i tehniline delegaat teatab, et Kristina dopinguproov oli positiivne. 
Aivar ei usu hetkekski, et Kristina on dopingut kasutanud. Ta on veendunud, et tegu on mõõtmisveaga ja Kristina on puhas.
Kristina onu Udo Rehemaa kuuleb ebameeldivat uudist kodus raadiost. "See on mingi diversioon! Seletagu keegi mulle ära, miks läks üle kuu aja, enne kui need tulemused avalikustati. Aivar andis teisipäeval (22.01) proovi ja päev hiljem olid tulemused teada!" 

Kristina ja Katrin oma treeningplaani ei muuda. Öö vastu neljapäeva veedavad nad Tehvandi alpimajas. 
Kristina jääb magama alles siis, kui on unerohtu võtnud. Ruth Shmigun ei saa kodus üldse und. 
Anatoli sunnib ennast rahulikuks. 
"Varjata pole midagi. Kes saab talle dopingut anda? Meil pole isegi arsti! Järelikult mina, treener. Aga ma ei ju andnud!"
Ja magab nagu nott.

Neljapäeval jääb täpselt kuu aega naiste 30 km klassikadistantsini Salt Lake City olümpiamängidel. Päev varem saab Kristina 25 aastat vanaks. 
Kella kümne paiku hommikul arutavad spordiveteranid Tallinnas Kalevi ujula saunalaval, mis ja kuidas. Arvamusliider, triibuline rätik ümber tagumiku, resümeerib, et hullu pole midagi, plika peab kaks aastat vahet, küll siis paneb jälle.
Kultuuriministeeriumis räägivad Kristina dopinguproovist nii minister kui ka koristaja. 
Otepääl saadab Anatoli samal ajal Kristina 30 kilomeetrisele ringile. Kristina pole hommikul suurt midagi söönud. Ema muretseb, mis sellest treeningust niimoodi tuleb.
Shmigunide pressimees Andrus Nilk on kõvasti vaeva näinud. Postimehes ilmub kolm Kristinat toetavat lugu, kõigil Nilgi nimi juures.
Trükist tuleb Norra suurim päevaleht Verdens Gang, kus suusakuninganna Bente Skari väljendab Kristina suhtes kriitikat ja pettumust vaheldumisi.
Kultuuriminister Signe Kivi kutsub enda juurde Mart SiimanniRaul Kinksi ja Eesti Antidopingu Keskuse juhataja Mihkel Mardna
Mardna räägib, et normi ületamine võib olla tingitud Kristina organismi eripärast.
Mart Siimann ütleb otse välja, et B-proovile pole mõtet lootusi panna, üks uriin kõik.
(Doktor Mart Kull on samuti veendunud, et Kristina organism on eripärane. Kull ütleb, et Kristinal peab olema mingi sisemine endogeenne asi, mis lubab tal teha tulemusi äärmuslikes tigimustes. Aga seda ei tea keegi.) 
Kristina A-proovist kirjutab Soome Iltalehti. Teeb seda üsna viisakas neutraalses toonis.
EPL avaldab Piret Tali usutluse Kristinaga. 
"Ärge pildistage mind kaugelt nagu mingit asotsiaali! Tulge lähemale!" hüüab Kristina. Mõne hetke pärast annab Anatoli vilistades ja kätega vehkides märku, et aitab juba ka.
Uuesti suusarajale!
Õhtul kuue paiku jookseb Eurospordi uudistest läbi Eesti Suusaliidu avaldus, et Kristiina A-proov Brussonis oli positiivne.
Selle peale teevad härrased FIS-ist Eesti Suusaliidule märkuse, et miks Kristina juhtum avalikustati B-proovi ära ootamata. 
FIS-i murdmaasuusajuht Bengt Erik Bentsson ütleb, et see on maailma karikasarja ajaloos esimene kord, et A-proovi tulemused jõuavad meediasse, kui B-proov pole teada.
Salt Lake Cityst jõuab Eestisse Kristina Shmiguni tiimi juht ja Kristina elukaaslane Kristjan-Thor Vähi
Õhtul sõidutab Kristjan-Thor Kristina taas suusakeskusse. Öö veedab Krissu jälle alpimajas õega koos. 
Kristina silmad on punased. Tal olid Brussonis päevad. Ta tahab nõuda FIS-ilt kõik testitulemused 1994. aastast saadik, et vaadata, kuidas on menstruatsioon mõjutanud hormoonide taset organismis.
Kristjan-Thor ütleb on, et Kristina sööb palju liha. 
"Kahvli" saates kordab Mihkel Mardna juba kuuldud sõnumit: Kristinal on eripärane organism.
Miks seda varem pole avastatud ja miks pole sellest varem Rahvusvahelist Suusaliitu informeeritud, küsib vaataja televiisori ees.

Reede hommikul kell kümme läheb Kristina 30 kilomeetrisele rajale.
Vihma sajab, ilm on halb, aga treeningud käivad edasi.
Enne õhtust trenni lihvib Anatoli garaažis suuski. Paneb määret ja triigib kuuma rauaga. Piki suuski libiseva kraatsi heli kajab garaažis kui avariiohus auto pidurikrigin. 
Spordivaatleja Valeri Maksimov piirab Shmigunide elamist. Sundimatut jutuajamist ei tõota miski.
Rutt: "Võib, ma segan korraks. Kristina palus öelda, et pildistataks ainult Tolikut. Eile jahiti Kristinat terve päeva, nii ei tule treeningutest midagi välja!"
Anatoli: "Ma mõtlen nii. Kas Rahvusvahelise Suusaliidu dopingukomisjon ikka omab õigust A-proovi avalikustada, kui B-proovi tulemus pole teada? Sellest kogu maailmale kisada? Kas nad vabandavad, kui B-proov õigeks osutub?"
Anatoli hääl on kõrge ja hele. Maksimov püüab seletada, et liigkiiret teadaandmist positiivsest analüüsist tauniti kohe ja kõrgelt.
Maksimov jätab ütlemata, et uudise otsustas ju avalikustada Eesti Suusaliit. Ja et Anatoli ja Kristina olid sellega ise nõus.
Anatoli: "Mis neil sellest! Neil on sellest ... (järgneb teadagi mis sõna). Nad on nagu inkvisiitorid! Seal on eesotsas norralased, mõistad???"
Anatoli: "Norralased leiavad, et nemad on suusatajad, kõik ülejäänud aga ... (jätame ka selle sõna vahele). Kõik suhtlevad omavahel, norralased teistega mitte. Nii suureks peavad endid. Bente isa (Bente Skari isa Odd Martinsen on FIS-i murdmaasuusatamise komitee esimees - toim) esindab ainult Bente huve. Absoluutselt!!!"
Rutt: "Kõige hullem on see, et Kristina on nii valjult hüüdnud: mina tahan puhtalt sporti teha! Võibolla liigagi palju seda korranud. Ja nüüd... Seda, mis normi ületas, oli 1,4 ühikut." 
Anatoli: "Ma saan aru, kui üle oleks olnud 15-20 ühikut. Üks koma neli! Marleine Ottey, see Jamaika sprinter... Tal näitas esimene proov 15 ühikut, teine 14. Mõnel on see 200 ringis!"

Shmigunide garaažis valitseb puhtus ja kord. Otsaseina ehib kaunite suuskade rivi. Ühe küljeseina hõivavad riiulid hoidistega, kodumaised mahlad, suured võõrkeelse kirjaga karbid. Pole põhjust kahelda, et selles peres teatakse, mida lapsed süüa võivad ja sööma peavad. 
Rutt: "On teine proov korras või ei, me läheme edasi. Me oleme puhtad, kuigi sopaga üle valatud. Ma näen, mis Kristinaga toimub. Hommikul ei söö, läheb trenni..., tagasi tulles sööb natuke. See ei ole ju normaalne..." 
Pisarad matavad hääle. 
Maksimov vaatab kõrvale. 
Anatoli kraabib, määrib ja triigib. Vilunult ja vihaselt.
Garaaži astuvad Kristina ja Katrin. Kell on neli, puhkus on otsas. Tõepoolest, nagu kosmonaudid, ainult skafandrita. Või langevarjurid, seljakotita. Käsi südamel, vannub Kristina: "Ma olen puhas!"
Kui Maksimov enne veel mingil määral kahtles, siis nüüd on tal võimatu tüdrukut mitte uskuda.
Olümpiapronks Indrek Pertelson ütleb selle päeva Postimehes, et põhitõed on elementaarsed ja nende järgi ei saa proff kindlasti kogemata dopingut pruukida. 
Ja Erki Nool arvab samas artiklis, et sportlane peab ennast pidevalt arstil uurida laskma. Siis ei ole mingit imerohtu tarvis.
Delfi kommentaare ei julgegi enam lugeda.
Rutt Shmigun kardab eelolevat nädalavahetust. Laupäeval ja pühapäeval ei liigu ükski asi. Tööpäeval kulub aeg kiiremini. Tuleks need vastused juba ruttu!
Anatoli telefonikõnedele enam ei vasta.
ETV programmikoostajad panevad küsimärgi alla naiste 30km klassikasõidu ülekande. Tõenäoline, et presidendi vastuvõttu näidatakse tänavu siiski samamoodi nagu eelnevatel aastatel.
Lõplikult otsustatak se 24. veebruari saatekava 10. veebruari koosolekul.

Laupäeval ja pühapäeval on Otepääl on klassikaline Eesti talveilm - parajalt külm, mõnusalt tuisune. Ideaalne päev talispordiks. 
Õed Shmigunid teevad usinasti trenni.
Mart Juurele jääb mäe peal lumelaudurite juttu kuulates mulje, nagu oleks ta saabunud uroloogide väljasõiduistungile.
Õhetavate nägudega jõmmid arutavad piinliku täpsusega, mida ja kui palju sealt Shmiguni pissist ikka leiti ja kui pikad ja valulised olid Kiku Anotoljevna päevad seal kaugel Brussonis.
Poe ees seisev otepäälane, kes ootab telesaate "Laulge kaasa" avaliku lindistuse algust, näeb Eesti sporti tabanud vapustust hoopis läbi regionaalpoliitilise prisma. 
"Väga kahju, et talvepealinn Otepää jõuab viimasel ajal üleriigilistesse uudistesse ainult läbi nabaaluste teemade. Sügisel käis see jama Raidaliga, nüüd need inetud sekeldused Shmiguni k*sega," kurdab ta.

Esmaspäeval kolmveerand kolm sõidavad Kristjan-Thor Vähi ja TÜ Spordibioloogia instituudi vanemteadur Mehis Viru lennukiga Saksamaale, kus Kreischa laboris uuritakse B-proovi. 
Olümpia meditsiinikomisjon peatab Kristina akrediteeringu 31. jaanuarini. Seda saab muidugi ennistada, kui B-proov peaks olema korras.

Teisipäevased lehed kirjutavad, et Kristinal pole enam mõtet häid uudiseid loota.
Kristina kaitseks välja astunud spordiarstid räägivad teaduslikust põhjendusest, miks Kristina numbrid on suuremad kui tohib olla.
Andrus Nilgil on käed-jalad nii tööd täis, et telefoniga saab ta rääkida ainult siis, kui õhtul tervisejooksu teeb.
Nilk neljapäevasest B-proovist midagi head ei looda. Uudis, mida neljapäev meile pakub, on see, mida Shmigunid meile sõnastavad. Kus oli kurja juur?
Ja Nilk seletab veel pikalt (meenutagem, ta ise jookseb), kuidas imemees Michael Jordan ainult sellepärast korvpalli tagasi tuli, et ta oma keha juba kümme aastat tagasi ühe ja kindla spordiarsti kätte usaldas. Terapeut ja füsioloog on tippspordis olulised tegijad.

Kolmapäeval kinnitab Kristina Shmiguni määrdemees Oleg Ragilo kaugelt Salt Lake Cityst, et hooldemeeskond tööd Utah's kindlasti ei lõpeta. Kristina suuski testitakse endise innuga ja ollakse üle kriitikast ´a la "Kristina on juba vahele jäänud, tulge koju, mis te seal enam vahite ja loobite raha tuulde!"