Kuid meie ettekujutus tänasest idanaabrist saab märksa täiuslikumaks, kui kohtuda sealsete suurärimeestega. Jah, hiigelriiki pole kunagi võimalik täpselt määratleda, ta kannab ikka oma pinnal ka selliseid mehi, kelle väljajuurimisel nii palju on pingutatud. Riigiapanganduse jabural jäikusel liueldes võib Venes teenida miljoneid. Juba on N. Liidus üle 400 kommertspanga, mõned neist ka konsortsiumiks liitunud. Ühe sellise pangakontserni esindajad on kolmandat nädalat Tallinnas ja püüavad ka siia asutada ühte oma tütarpanka.

Esialgu töötatakse hotellis. Niisiis, "Tallinna" võõrastemaja, tuba 201.

Mu vestluskaaslane on laitmatu käitumisega vene härrasmees - sõltumatu panga organiseerimiskomitee üks eestvedajaid MIHHAIL HODORKOVSKI. Ta teab, mida tahab, ja võiks vabalt asju ajada nii Singapuris kui New Yorkis. Kuid Eesti olusid ta lõpuni veel ei ole mõistnud. Raske olevat tabada meie inimeste hingeseisundite tagamaid. Alguses olid ka ähvardavad telefonikõned - koristage ennast silt kähku, kaduge sinna, kust tulite.

Panga asutamine on seni veel üks tulusamaid ettevõtlus!. See ei nõua suuri põhivahendeid. Kui tulevased eesti soost pankurid käivad uuriva pilguga ringi ja takseerivad vanalinna varjulisi keldreid, kus saaks hakata väärtpabereid ja briljante hoidma, siis Moskva sõltumatu panga meestel seda muret pole. Nemad opereerivad N. Liidu riiklikes pankades hoitava rahaga. Need pangad ise aga tunnevad huvi konsortsiumi vastu ja astuvad ka tema osanikuks. Operatsioonid käivadki korrespondentspankade kaudu. Kõik aktsionärid-kliendid võivad sõltumatut panka kontrollida. Minimaalne sissemaks on 50 000 rubla. See on rikaste osanike pank, kus iga hoiuprotsent tähendab tuhandeid. N. Liidu eri regioonides on nõudluse-pakkumise vahekord erinev ning hoiustajate laenuprotsent sõltumatus pangas samuti erinev. Seda asjaolu kasutades paiskab konsortsium oma raha sinna, kus protsent on kõige kõrgem. Kohapealsed hoiustajad saavad kokkulepitud protsendi.

Mihhail Hodorkovski ei näe Tallinna loodavale pangale esialgu konkurente: "Arvan, et vils-kümme aastat arvestatavaid võistlejaid ei teki."

Miks tulite Just Eestisse, aga mitte Leedusse ¡a Lätisse?

Mihhail Hodorkovski: "Leedusse oleme vist juba hiljaks jäänud, Lätis pole aga veel huvitav."

Vene pangamees ütleb, et tema asi on siin vaid pank käima panna. Siis hakkab Tallinnas tööle kohalik kaader, kellelt nõutakse loomulikult eesti ja tähtsamate võõrkeelte oskust.

Tallinna pank kavatsetakse luua pooleldi juba töötavate pankade rahaga, pooleldi liikmeks astujate osamaksudega. Kui osavõtuavalduse esitamise päevast on möödas 11 kuud ning avaldaja pole ümber mõelnud ja tasub sisseastumismaksu, loetakse ta täieõiguslikuks aktsionäriks.

Kavas on hakata oma klientidele osutama teenuseid, millest riigipangad unistadagi ei või. Juba praegu aetakse korda kõik probleemid mittekonverteeritavate Vahe-Euroopa riikide rahaga arveldamisel. Mõistagi hakatakse välja laskma väärtpabereid, võib tellida audiitorkontrolli jne jne. Opereeritakse kõigi tähtsamate välisvaluutadega.

Eesti piiri kinni panemine oleks vene pangamehe arvates rumal tegu. Kogu maailm liigub teises suunas. Siin ilmneb ehk kõige paremini vastuolu kohaliku ja Vene majandusmõtte vahel. Muide, ega Lääneski ei taibata alati, miks eestlastel on vaja Venega tollipiiri.

Eesti krooni peale vaatab hr Hodorkovski kui kohalikule rublale. Tema arvates võidaksid eestlased sellega, kui kõrvuti käibiksid ka teised rahad, isegi vene rublad. Idapiiri pool saaks edukalt arveldada rubladega ning käia Narva jõe tagant odavamat leiba ostmas. Põhjaranniku ääres oleks Hodorkovski arvates Soome mark konkurentsitu valuuta. Lääne pool ja saartel ehk ka Rootsi kroonid ning Liivimaal lõuna poolt tulevad rahad.

Hodorkovski ei näe oma pangal mingisuguseid tegevusraskusi siis, kui ka ametlikult käibivaks rahaks kuulutatakse kroon. Esialgu, arvab ta, omab kroon suurt tähtsust riiklikus sektoris, erasektor ja ärimehed talitavad omasoodu edasi. Pealegi on konsortsiumil osakonnad ka Šveitsis ja Gibraltaril ning välismaad saavad pangaühenduse üheks oluliseks tegevustandriks. Siis muutuks nende Tallinna pank ka üheks välispangaks.

Ei hakka siinkohal analüüsima hr Hodorkovski seisukohti, kuid pole kahtlust, et vene pangameestel on tõsi taga. Kõrgkoolis tehnikat õppinud ja õigusteaduses end kodus tundev Hodorkovski tundis kohe pangamehe kutsumust, kui N. Liidus anti kommertspankadele stardipauk.

Meie vaateväljale on kerkinud Vene suurärimeeste kiht, kes kõigi tsiviliseeritud maailmas tunnustatud reeglite järgi tegutsevad. Oleks rumal nendega mitte arvestada.

Kuidas suhtub suuresti N. -Vene kapitaliga loodava, kuid Eesti pangaks pürgiva ettevõtte registreerimisse Tallinna linnavalitsus, selgub õige varsti.


Moskva, talv 1990. 

ETKVLi autokoondise ökonoomikadirektor Jüri Mõis tahab saada pankuriks. 

Hulgikaupmehest sõber Jüri Vips viib Mõisa kokku Vene Menatep panga meestega.

Panka valitseb Mihhail Hodorkovski. Moskvas kahetoalises kommunaalkorteris kasvanud komsomolitegelane, kes kogus algkapitali erakohviku avamisega. Tema firmadevõrk tegeleb arvutite ja konjaki impordi, uue tehnoloogia vahendamise ja pangandusega. Juba 1988. aastal teenis Hodorovski 10 miljonit dollarit aastas. Täna on ta tõusva naftafirma Jukos suuromanik. Kuulub maailma saja rikkaima inimese sekka.

Mõis saab ülesande rajada Tallinna Menatepi filiaal.
Kuid Eesti Panga asepresident Heldur Meerits ütleb kindla ei.
Kompartei rahapesu pole Eestisse vaja.
Varem on läbi kukkunud Mõisa plaan luua ETKVLi pank.