Laias laastus nimetatakse luureks salajast teabekogumist ja välisriigi huvide vastast tegutsemist. Venemaa näeb hoolimata rahvusvahelisele auditooriumile suunatud retoorikast enda suurimate vaenlastena eeskätt läänt ja muidugi NATO riike.

Telekanali RBK avaliku arvamuse küsitluse järgi on Venemaa olulisemad vaenlased tähtsuse järjekorras USA, Ühendkuningriik, Hiina, Georgia, Balti riigid, Kesk-Aasia ja Jaapan. Meie geopoliitiline asukoht, ELi ja NATO liikmelisus ning Eesti läänelik, Venemaa sovetliku ajalookäsitlusega põrkuv maailmapilt teevad meist Vene luure ja mõjutustegevuse jaoks üllatavalt olulise sihtmärgi.

FSB aktiveerus

Nagu varemgi täheldatud, on luurajate huvi Eesti vastu pidevalt kasvanud, kuid tänavu on see eriti märgatav. Tuvastatud FSB värbamiskatsete arv ületas tänavu juba septembris eelmise aasta kogunumbri tervelt kolmandiku võrra! Eesti ja siinsete elanike suhtes on enim aktiveerunud just nn sisejulgeolekuteenistus FSB. Samas läänepoolsetes NATO riikides on oma tegevusega rohkem vahele jäänud välisluureteenistus SVR. Seegi näide osutab, et Venemaa eriteenistused justkui keelduks tunnistamast, et Eesti ja teised endised okupeeritud riigid on nüüd nende jaoks pöördumatult välismaa, mitte osa Venemaast või mõttelisest Nõukogude Liidust.

Eesti elanik satub tõenäolisemalt FSB radarile, kui tema või keegi tema lähedastest pääseb ligi huvipakkuvale infole. Värvatavat otsides tehakse üldjuhul põhjalik taustauuring. Selle käigus püütakse välja selgitada inimese majanduslik seis, ambitsioonid, rahulolu tööga, suhe oma riigiga, nõrkused, samuti „luukered kapis” ja halvad harjumused. Enne kui kellelegi lähenetakse, võidakse teda püüda kompromiteerida teadaoleva nõrkuse abil (alkoholilembus, truudusetus, kalduvus vägivallale, hasartmängud jms).

Tavapäraselt algab „kannatlik” värbamistsükkel lähenemisest näiliselt argises olukorras, näiteks mõnel vastuvõtul või töökohtumisel. Suhtlus võib näida väga loomulik ja avaldatakse lootust ka edaspidi kohtuda. Järgnevad valdavalt viisakad ja sujuvad tundmaõppimise olukorrad koos isiklike küsimuste ja komplimentidega.

Tsükli tinglikult järgmised etapid toovad juba kaasa esmapilgul tühisevõitu palved sama tühise väärtusega info hankimiseks. Nagu süües kasvab isu, tahetakse aga järjest kvaliteetsemat infot, mille eest lubatakse ka vastutasu. Olgu selleks kas raha või kasulikud kontaktid.

Järgneb pöördepunkt

Tavaliselt järgneb tuntav pöördepunkt, kui värvatav on teinud teene tasu eest. Suhtlus muutub agressiivsemaks, meelitused asenduvad aina suureneva pingega, kasvab surve kvaliteetsema info järele ning väheneb vastutasu. Nõiaring on sulgunud ning värvatu igapäevaelu painab pidev hirm kompromiteerimise ees. Paraku see „koostöö” kestabki nii kaua, kuni reetur Simmi või Dresseni kombel paljastatakse.

Erialases (aja)kirjanduses ja kaitsepolitsei aastaraamatutes on juttu sellest, kuidas värbamiseks kulub aasta ja kauemgi, kuidas sobiv taktika ja meetod, millega inimene kaastööle allutada, valitakse pika taustatöö tulemusel. Aga käesolevast aastast on pigem teistsugused näited. Värbamiskatsed on muutunud tavatult jultunuks ja robustseks. See viitab nii meeleheitlikele pingutustele kui ka Kremli poolt antud suurele tegevusvabadusele ja seljatagusele. Piltlikult öeldes lennatakse peale ja küsitakse kohe infot. Enamgi veel – ootamatult lähenedes, inimest ühtaegu hirmutades ja meelitustega segadusse ajades loodetakse saada värvatavalt juba esimesel kohtumisel nõusolek koostööks FSBga, millest on hiljem „ebamugav” taganeda. Kui ka allkirja ei õnnestu kohe saada või pole pabereid ette valmistatud, võidakse hiljem väita, et suuliselt antud nõusolek salvestati. Kui jätkub ülalkirjeldatud tsükkel, on tagajärjed inimese jaoks hävitavad.

Kuidas end kaitsta?

Mida teha, et end sellisest olukorrast päästa?

Alati toimiv lahendus on Eesti julgeolekuasutuse (Kapo, teabeamet) informeerimine. Välisriigis on võimalik pöörduda Eesti saatkonna või meid esindava diplomaatilise esinduse poole. Teatada tasub kohe, kui olete kindel või aimate, et teiega on kontakti võtnud võõrriigi luuretöötaja. Meie vastuluure praktikas on juhtumeid, kus oleme värbamise jälil ning kui otsustaval hetkel ise ohvriga ühendust võtame, teatab ta, et ongi meie sekkumist juba oodanud. Üldiselt antakse lähenemiskatsetest siiski ise teada ja sellega ei tasugi oodata. Ootajale on aeg pikk ja pingeline ning võib kaasa tuua ka pika vangistuse.

Sageli juhtub, et ajaks, mil värvatav lõpuks rääkida otsustab, on kaitsepolitsei juba ammu asjast teadlik. Parem rääkida meile varem kui hiljem. Teisalt on mõistetav sihtmärgi ebamugav olukord võõral territooriumil, kus selle riigi eriteenistusel on tema viisataotluste, piiriületuste ja OVIRi registreerimiste kaudu hea ülevaade tema liikumistest ning ta on võimeline takistama kõiksugu asjaajamist. On inimlikult arusaadav, et tööalane vajadus või perekondlikud sidemed ei luba Venemaal viibides FSBd ignoreerida. Konflikti tasubki vältida. Kõige tõhusam on värbajale kohe öelda, et kodanikuna peate oma riigi julgeolekuasutusele ja riigiametnikuna oma juhile toimunust paratamatult teada andma. Selline käitumine on aidanud soovimatuid huvilisi päris hästi eemale peletada.

Huvi saatkonna vastu

Vene eriteenistusi huvitavad poliitikud, ettevõtjad, ametnikud ja diplomaadid. Näiteks on aastate jooksul Moskva Eesti saatkonna töötajatele korduvalt koostööettepanekuid tehtud, kuid nad on sellest oma tööandjat teavitanud ja end sellega probleemidest säästnud. FSB-le pakuvad erilist huvi sisejulgeoleku valdkonnas töötavad ametnikud. Just jõuametkonnas said nad hiljuti kaotuse osaliseks, kui kapo riigireetur Dresseni tabas.

FSB näidete varal on esimeste sihtmärkide hulgas ka need, kel on tööalastel, perekondlikel või muudel põhjustel vajadus pidevalt Venemaal käia. Näiteks setod, kelle jaoks asub osa olulisi paiku teisel pool piiri. FSB töötajad oskavad manipuleerida nende tunnetega, taunides keskvõimu, eriti Eesti käitumist. Võidakse silmakirjalikult rääkida, kuidas Tallinn ja Moskva „tegid piiri vahele”, üritades jätta muljet, et kohalik FSB jagab sealsete inimeste muresid. Tegelikult on see mõistagi ainult manipulatsioon inimeste tunnetega ja FSB-lased lähtuvad täpselt Moskvast saadud juhistest.

Võõrriigi luubi all on ka piiri lähedal elavad ja töötavad inimesed. Iseäranis heaks saagiks võivad osutuda eri ametkondade töötajad, kes püüavad silmapaistvalt sagedase piiriülese „kaubaveoga” kokku hoida või lisa teenida. Venemaa jälgib tähelepanelikult Eesti ametnike piiriületusi. Regiooniti on FSB huvi Eesti kodanike vastu aktiivseim Pihkvas ja Kingissepas ning suurtes keskustes – Peterburis ja Moskvas. Kui külastatakse korduvalt Venemaa kaugemaid piirkondi, siis võib sealgi kohalik FSB oma Eesti suunal töötavate kolleegide suuniste järgi teile ligi astuda.

Niisiis soovitus: teatage julgeolekuasutustele kohe, kui olete kindel või kahtlustate, et välisriigi luure on teiega kontakti võtnud või üritab seda teha. Kui tunnete, et olete sellega lootusetult hiljaks jäänud, siis omaalgatuslik teatamine on alati parim. Nii enda koorma jagamise kui ka soodsaima õigusliku lahenduse leidmise mõttes.

Ma ei soovi kedagi hirmutada, vaid inimesi teavitada Eesti põhiseaduslikku korda ohustavatest teguritest. Mida teadlikumad ja tähelepanelikumad oleme, seda vähem on meil põhjust karta. Aga siin on alust vanade eestlaste kombel pigem karta kui kahetseda.