Koorti tänav. Kell on umbes 00.20. Laan märkab kahtlusaluseid, kes kannavad paneelmaja esimese korruse aknast asju välja. Kõlavad esimesed lasud. Vargad põgenevad eri suunas. Laan asub jälitama TT püstoliga varustatud vastast.

Koorti tänav 6 hoone trepikoda. Tagaaetav varjab end liftišahti taha ning tulistab lähenevat politseikomissari jalga, kätte, kõhtu ja südame alla. Laan tulistab vastu. Ilmselt on need tema kuulid, mis juhuslikult tabavad läbi ukse majaelanikku Jelena Komarovat. Politseikomissari aort on vigastatud. Tema kõhukoopasse valgub verd.

Umbes 0.30. Komissari mõrvar Romeo Kalda üritab end päästa, tungides ühe V korruse korterisse ja laskudes sealt voodilina abil IV korruse rõdule. Ta tabatakse siiski. Kalda soiub politseinikele: "Ära tapa mind!" ning, nagu palju kordi varemgi,l tunnistab väljapääsmatusse olukorda sattudes kõik kohe üles.

Umbes 0.45. Mart Laan sureb Mustamäe haiglas."

Loos kirjeldab  Kirster Kivi, kuidas Romeo Kalda muutus lastekodude heidikust nahhaaliks juba algklassides. Kõik algas pisemate huligaansustega - märatsemine klassis, vara lõhkumine - jõudes pärast seda üha suuremateni nagu vanainimesele näkku sülitamine, kasside ja tuvide tapmine ja endast nooremate piinamine.

1989. aasta kevadel sattus Kalda 30 kuuks Viljandi alaealiste kolooniasse ja sai seal tuttavaks toona vaid 11-aastase Rene Hendriksoniga, kellest on kujunemas profesionaalne vargapoiss.

Sõpradeks saanud Kalda ja Hendriskon jõudsid enne saatuslikku 27. aprilli tühjendada kümneid eluasemeid. Mehed koondasid varastatud kraami nn baaskorteritesse ning lõid vaba raha pealinna bordellides läbi.

EE-le teadolevalt kippus Romeo Kalda oma esimestel päevadel vangis pidevalt trepist alla kukkuma, oma kongis "banaanikoorele libastuma" ja "sõrmi ukse vahele unustama".