1) Kalev Kangur rääkis, kuidas Reformierakonna kassasse viidi vanadekodust varastatud miljon krooni;

2) Toomas Annus püstitas Villu Reiljanile “viiendat pensionisammast”;

3) maadevahetajad said mitu päeva enne kapo läbiotsimist hoiatuse: “läheb laskmiseks ja nädalavahetus on mõeldud koristamiseks”.

8. august 2006. Tallinna pubis Kamikaze küsib ehitusfirma Merko suuromanik Toomas Annus keskkonnaminister Villu Reiljanilt “tuleviku mõttes”, kas tal ei ole mõnda sõpra või miniat, keda panna loodava firma etteotsa ligi viieks aastaks, kuni seda Reiljanil vaja läheb.“Kas sul mõnda nihukest sõpra ei ole? Saad aru, me teeks kõik asjad ise.”

Suurärimees jätkab: “Teeks ta niimoodi keha, kõik tekib loogiliselt ... aga saad aru, keda siis saaks mõne aasta pärast, viie pärast või ma ei tea, millal vaja läheb, eks ole, et nagu ära ei kao, et ... Mõnda nihukest sul ei ole ... füüsilist isikut?”

Annus pakub välja, et firma juht võiks olla “mõni minia või tead, mõni nihuke”. (Reiljanil on kaks tütart.)

Sekkub kolmas lauas istuja, Maa-ameti peadirektor Kalev Kangur, kes teatab, minia on liiga lähedane.

Annus: “Lii... liiga lähedane?”

Reiljan on sama meelt: “Nii lähedane ei saa üldse olla, jah.”

Minister peab põgusa pausi ja teatab Annusele: “Kõige parem on, kui ta sinu käes on. Pensioni kolmas sammas või viies sammas. See, et ta eraldi paned, see on hea, sest siis on näha, kas ta ka õitseb...”

Kangur: “Noh, sa oled veel mingi aja toimetamas ka...”

Reiljan: “No selle ühe neli aastat ma pean ikka vähemalt ... Ikka partei viima võitlusse. Kas ma teen seda, teist või kolmandat, aga vähemasti Riigikogus ma pean ikka olema.”

Annus: “Mh-mh.”

Reiljan: “Sellisest kohast nad ilma ei pruugi jätta ... Kuigi ma võin arvata, et, et mingeid sigadusi veel oodata, et ei ole... Kindlasti tahavad nad paljastada mõne suure äri... ärimehe ja suure poliitiku korruptsioonijuhtumi või midagi taolist, no küll nad midagi välja mõtlevad.”

See salaja lindistatud jutuajamine “pensionisambast” ja firma juhtimisest on üks olulisemaid tõendeid Eesti kõige kõmulisemal altkäemaksuprotsessil, mis käib juba üle aasta Harju Maakohtus.

Kui Eesti Ekspress sügisel 2006 rahvast kiriminaalasjast teavitas, kuulutas Reiljan kõva häälega, et kaitsepolitsei lekib. Ministrihärra teadis, mida rääkis. Kohtus esitletud kokkuvõtted jälitustegevusest näitavad, et kaitsepolitseist tilkus infot välja, aga mitte meediasse, vaid hoopis võimas kolmik – Annus, Reiljan ja Kangur – teadis ammu, et kaitsepolitsei hingab neile kuklasse

Juba kuu aega pärast maadevahetuse kriminaalasja alustamist augustis 2005 on Kalev Kanguril selge, et ta on korravalvurite luubi all. Ta avaldab ühele tuttavale arvamust, et uurimise organiseeris Keskerakonna esimees Edgar Savisaar, sest “[maade] vahetamine on kuradi Reiljani sess ja kuna Reiljan ei tulnud tema (s.t Savisaare – toim.) käest luba küsima”.

Kanguri kahtlused leiavad kinnitust öösel vastu pühapäeva 25. septembrit 2005, kui härra peadirektor oma kabinetis ringi tuuseldab ning salakaamera üles leiab.

Kangur ei vii lutikat politseisse, vaid annab hoopis hoiule ärimees Heiti Hääle kätte, kes lukustab seadme oma seifi. Kangur töötas enne Maa-ametit kütusefirmas Alexela, Hääl kuulus tolle ettevõtte omanike sekka.

Veebruaris 2006 teatab Kalev Kangur maid vahetanud ettevõtja Tullio Liblikule, et Villu Reiljan on pärast kohtumist Riigikogu kapo-komisjoni kuuluva Olari Taaliga suhteliselt murelik. Taal oli Res Publica liige, kes lubas kõva korda ja korruptsioonivastast võitlust.

Nüüd oli seesama Taal rääkinud, et “poisid” olla kusagilt saanud suunise uurimist intensiivistada. “Villu ei seostanud mitte niivõrd minuga seda, kuivõrd, kuradi, enda isikuga, eks ole,” märkis Kangur. Ta on ka kuulnud, et kaitsepolitsei eelmisel juhil Jüri Pihlil on kava üle võtta mõni erakond. “Ja analüüs näitab, et kõige ... kergem on üle võtta Villu partei, eks ole.”

Kangur arvestab aga endiselt, et asja taga võib olla ka Savisaar, kes tahab juhtida tähelepanu kõrvale oma Keila-Joa maja ostult: “Tema poeg oli kapos käinud tunnistusi andmas selle Keila-Joa asja osas. Tema muidugi arvas, et see on reformikate keppimine, noh, et reformikad korraldasid talle. Suurtes ja tõeliselt suurtes mängudes etturid ikka lendavad täiega, raisk, kurat...”

Kangur võtab hoiatusi kuulda. Ei helista sõbrale mitte mobiiltelefonilt, vaid taksofonist – aimamata, et tal on taga füüsiline “saba”.

Salapärast maadevahetusfirmat KV-Tarantel juhtinud Annika Sööt tunnistab kohtus, et lähedane sõber Kalev Kangur helistas talle telefoniautomaatidest juba aastaid varem: “Kangur kartis oma maa-ameti peadirektori töökoha pärast. Ta ütles, et teda võidakse pealt kuulata või otsitakse võimalust teda kohalt lahti kangutada.”

Samuti vahetab Kangur mobiiltelefonis SIM-kaarti, kuid kapo kuulab pealt mitte ainult tema numbrilt võetud kõnesid, vaid IMEI-koodi kaudu ka samas aparaadis teise kaardiga tehtud jutuajamisi.

Mais 2006 teab Kangur, et Reiljan kõneles Taaliga, kes omakorda oli rääkinud kaitsepolitsei peadirektori Aldis Alusega, ja Alus oli öelnud, et lähema kahe või kolme kuu jooksul saab selgeks, kas nad panevad “nätsu ära” ehk kas on “on midagi või ei ole midagi”.

Kahtlusalused tunnetavad, et kaitsepolitsei varitseb neid vaikselt nagu kiskja – aga nad ei tea, kus see peletis asub. Nad ei tea, et kapo kasutab suundmikrofone ja muid salajase jälgimise imevidinaid, agendid peidavad end nõtkelt rahva sekka, käivad ja sõidavad kahtlusalustel päevade kaupa kannul.

Näiteks Rahvaliidu peasekretäri Lea Kiiviti korterihankimise tõestamiseks jälgitakse teda varahommikust hilisõhtuni: millisesse korterisse ta läks? Kust tuli? Mida tegi päeval? Kirja pannakse kõik, poodides rõivaste vaatamisest salati, juustu ja ajakirja Just ostmiseni välja.

Uurimine on ületanud ka riigipiirid. Suvel 2006 saadab riigiprokurör Laura Feldmanis õigusabipalve Mani saarele seoses mõnede rahaülekannetega. Välja ilmuvad paberid, et juba aastal 1997 taotles üks Libeeria kompanii krediitkaarti Kalev Kangurile nimele.

Edasi liigub uurimine Šveitsi: prokurör tunneb huvi mõnede pangaarvete vastu. Neilt kontodelt on korduvalt raha üle kantud Lätti eestlaste nimel avatud arvetele. Pangaarveid omavad Juhan Kask, Einar Udras, Ivar Kass, Jaanus Aunas ja Ain Linnet. Toredad Eesti nimed, ainult et selliseid eestlasi pole olemas. Arved avati võltsitud passide alusel.

Selgub, et kõnealused arved on seotud hoopis teiste eestlaste raha liigutamisega, kuid ühe Libeeria firma puhul leiavad uurijad, et tolle osanikuks oli või on Kalev Kangur. Ülejäänud osanikud olla paar audiitorit ning Kanguri hea sõber ja töökaaslane Alexela ajast, maadevahetuses aktiivselt osalenud Tarmo Pedjasaar, kes on praegu Kanguriga koos kohtu all.

RÕÕMUTU TALV: Toomas Annus ja Villu Reiljan (väiksel pildil) saabusid teisipäeva hommikul Harju Maakohtusse, et kuulda kohtuistungi ärajäämisest seoses ühe kohtualuse omakse haigestumisega. Foto: Annika Haas / Eesti Ekspress

Teisipäeval, 3. oktoobril 2006 kell 9.00 alustab kaitsepolitsei brigaad Merko läbiotsimist, mis lõpeb alles pärast kella kümmet õhtul. Politseinikud teevad koopiaid failidest ja raamatupidamisdokumentidest, tuustivad ülemuste kabinettides.

Kapo korruptsioonivastase võitluse eestvedaja, asedirektor Martin Perling suundub kohe nõukogu esimehe Toomas Annuse kabinetti. Annus Tallinnas ei viibi. Kaitsepolitsei võtab Annuse ruumist ära mitmeid dokumente, sealhulgas segasevõitu, noolte ja numbritega joonise, mis räägib, kuidas mingi firma X omandab maadevahetusettevõtete Iru Jõekääru ja Tarantli aktsiad, ning teise paberi, millel on käsitsi kirjutatud märkus: “Hr. KANGUR – iga kuu kulud 20 000. mis saab edasi”.

On ime, et politseinikud niigi palju leiavad. Sest juba poolteist nädalat varem helistab Kangur Annusele ja teatab, et “tahetakse skalpi võtta”. Kangur teab, et kaitsepolitsei on lasknud välja nõuda hulga maadevahetuse toimikuid, mis on seotud Merkoga.

Reedel, viis päeva enne läbiotsimist teatab Reiljan Kangurile, et järgmisel nädalal “läheb laskmiseks”. Tarmo Pedjasaar saab aga laupäeval kõne, et nädalavahetus on mõeldud “koristamiseks”.

Kaitsepolitsei kogutu jätab mulje, et kolmik Reiljan-Annus-Kangur oli sõpruskond, kes käitus tol ajal vabariigi peremeestena. Nad hoolitsesid omade eest ja tõrjusid välja võõraid. Ühes pealtkuulatud kõnes lubab näiteks Kangur Annusele vajadusel pidurdada Urmas Sõõrumaa kinnisvaraarenduse plaane Tiskres.

Reiljan valitses riigi maad – maa omas aga kinnisvarabuumi ajal erilist väärtust, sest tema hind kasvas vahetevahel lausa tundidega. See asjaolu tegi Reiljanist erilise isakese. Mõned stiilinäited kapo jälituskokkuvõtetest.

Augustis 2005 Kangurile võetud telefonikõnes teatab Reiljan, et tahab anda Rahvaliidu ridadese tulnud Cardo Remmelile kui vajalikule inimesele maad kas Mustjões, Tallinnas või Tallinna lähiümbruses. Samuti huvitavad ministrit vabad krundid Kakumäel, et neid vajadusel vajalikele inimestele jagada.

Teises kõnes küsib Reiljan Tartu linnapea Laine Jänese numbrit, et talle helistada ja vastutasuks Ihastes munitsipaalomandisse antud maale mõjutada linnapead Reiljani sõpra tööle võtma.

Kolmandas räägib minister, et Toyota autode müüja Riho Sepp soovib kinnistut Narvas, aga linn on vastu. Reiljan ja Kangur lepivad kokku, et kasutavad vana taktikat: kui detailplaneering on tehtud, siis võtab riik jõuga vajaliku kinnistu endale ning “keeravad linnale veel taha kah”.

Neljandas käsib Reiljan võtta menetlusse Sõõrumaad huvitavad kinnistud, mis kuuluvad riigile.

Sõõrumaaga kohtub Reiljan aeg-ajalt, nende kontorid asuvad lähestiku, hea üle hoovi lipata. Kui Rahvaliidu peasekretär Lea Kiivit tahab korterit osta, annab talle laenu just Sõõrumaale kuuluv firma.

Merko grupp paistab silma oskusliku kruntide hankijana. Hea nipp selleks on looduskaitsealuste maade kokkuostmine ja riigiga paremate vastu vahetamine.

Ühel Merkost äravõetud paberil seisab kenasti mustvalgel: “Optimistlikult võiks arvata, et looduskaitsemaade vahetamisega hangitavad maad võiksid olla kuni poole odavamad turul pakutavaga võrreldes. [–] Osta mõistliku hinnaga looduskaitsemaid nii palju kui õnnestub kätte saada. See on ainus valuuta, mille eest on võimalik veel turuhinnast madalama hinnaga hankida riigile kuuluvaid maid. Igal juhul on vähegi normaalses kohas selliselt hangitud maa kasumlik müügiobjekt ka sellisel juhul, kui ei õnnestu ise midagi sinna ehitada.”

Kasuminumbrid on pöörased. Firmasisene e-mail aastast 2005 märgib, et maadevahetuse otsene kasum on kahe aasta peale ligi 180 miljonit krooni...

Maadevahetuste lobi on Merko grupis Annuse rida. Tema tunneb kõige paremini Reiljanit, tema tunneb kõige paremini Kangurit. Merkos tehakse eraldi Exceli tabel nimega “spikker Reiljanile”, mis näitab, missugusi krunte ettevõte noolib.

Sügisel 2009 algab Liivalaia kohtumajas meeletu meediahuvi saatel lõpuks Sajandi Kohtuprotsess.

Aga ajakirjanduse huvi lahtub kiiresti, sest kohtualused kuulutavad, et nad on süütud, ning ükski tunnistaja ei räägi meelehea nõudmisest, andmisest ega võtmisest.

Kapo on paljastanud küll sõpruskonna, kes rääkis palju maatükkidest, kuid nagu ütleb Reiljan kohtusaalis: “Ega kinnistutest rääkimine ole kuritegu!”

Merko kaitse meenutab kohati idamaist võitlusviisi, kus siis, kui vastane lükkab, tõmmatakse, ja siis, kui vastane tõmbab, lükatakse.

Võtame näiteks nn pensionisambad, mida pealtkuulatud kõnedes korduvalt mainitakse. Milleks neile vastu seista? Vastupidi, Merko nõukogu liige Teet Roopalu teatab kohtu ees sirge seljaga, et “see, mida Merko-siseselt nimetati pensionisamba projektiks, on konkreetne idee, mis on väga vana. Minule rääkis sellest Toomas Annus juba sügisel 2002. Kinnisvaraprojektid on väga rahamahukad ja meil on alati olnud ideid rohkem kui raha. Siis üks idee sellel nn pensionisamba projektil oli kaasata täiendavaid rahalisi vahendeid. Teiseks kinnitas Toomas Annus mulle korduvalt, et huvi investeerida Merko poolt arendatavatesse projektidesse on väga paljudel teatud-tuntud isikutel.”

Ta räägib, et näiteks Mati Polli paigutas pärast Sylvesteri müüki just sellisel põhimõttel Merko projektidesse koguni 170 miljonit krooni! Ja Annus maininud investeerimishuvilistena veel paarikümmend tegelast, sealhulgas Eesti suusakoondise treenerit Mati Alaveri ja Villu Reiljanit. “Tasuta lõunaid ei ole ja Merkos ei ole mitte kunagi mitte üheski projektis kasutatud selliseid värke, et kellelegi midagi kingitakse,” lisab Roopalu.

Või siis tankistide kasutamine. Roopalu teatab, et firmade nimel tehtud maadevahetusettepanekud kippusid venima, seetõttu proovis Merko teha äri eraisikute nime alt.

Üks selline tankist oli näiteks Annuse sõber Koit Uus ja teine Annuse EÜE-aegne tuttav Elar Liblik. Roopalu teatas, et Elar oli valmis tankistitööd tegema hinnaga “kuskil 300 000 krooni piires”.

Suures osas olid sellised variisikud ka Tullio Liblik, Einar Vettus ja Tarmo Pedjasaar. Ühes pealtkuulatud vestluses ütleb Tullio Liblik otse välja, et ta on vaid tehniline töötaja, täidab käske.

Aga erinevalt Koit Uusist ja Elar Liblikust peab see kolmik istuma kohtupingis, sest nende kaudu liikusid ka summad ja osalused, mida prokuratuur peab meeleheaks.

Oktoober 2010. Prokurörid tahavad alustada salaja lindistatud kõnede ettemängimist. See on maiuspala, mida Eesti meedia on oodanud mitu aastat. Ajakirjanikud tahavad oma kõrvaga kuulda, kuidas Annus ütleb “viis viina või kolm õlut sinu poolt”, Reiljan räägib mõne mahlase anekdoodi ning mismoodi lepiti kokku meeleheas.

PENSION TULEB: Merko nõukogu liige Teet Roopalu teatas kohtus, et firma eraldi kinnisvaraprojektidesse ehk nn pensionisammastesse investeeris 170 miljonit krooni Mati Polli (vasakul pildil). Investeerimisest olid huvitatud ka Mati Alaver (paremal) ja Vill

Šõu vajub aga kokku juba enne algust, sest Annust ja Merko firmasid kaitsev Leon Glikman paneb aja kokkuhoiuks ette kuulata vaid kõnede kokkuvõtteid. Teised kaitsjad on sama meelt.

Kohtunik Valeri Lõõnik teatabki, et kui kaitsjad ei kahtlusta, et helisalvestis ja protokoll võiks sisult erineda, siis ei ole mõtet helisalvestist kuulata. Prokurör peab avaldama jälitusprotokollist vaid need kohad, mis süüd tõendavad.

Prokurör Feldmanis vuristab mitu päeva ette kaitsepolitsei koondeid jälitustegevusest ja kõnedest. Paljud neist on nii igavad, et meedia kaotab huvi. Näiteks eelmise nädala viimastel päevadel viibis kohtusaalis meediaväljaannetest vaid Eesti Ekspress.

Kohtualused küsivad kohe, kumb loeb otsust tehes: kas kõned või prokuröri etteloetud kokkuvõtted, mida Toomas Annus nimetab luuletusteks. Nad taltuvad aga kiiresti, kui teine prokurör Inna Ombler kuulutab: “Oleme valmis ka kõnesid tervikuna ära kuulama!”

Hoopis tõsisem on häda jälituslubadega. Tänavu sügisel peetud kohtuistungitel on kohtualused tõstnud korduvalt üles probleemi, et kohtunik andis kaitsepolitseile lubasid pealt kuulata näiteks kahe kuu pikkusel ajavahemikul, kuid vaid 30 päeva jooksul. Ometi töötasid salakõrvad selliste lubade põhjal kaks kuud jutti.

Prokurörid raiuvad nagu rauda, et kapol oli vahepeal õigus pealtkuulamist katkestada ja nii ka tehti.

Kuid Kalev Kangur tuletab meelde, et kohtus esines vande all kaitsepolitsei spetsialist, kes teatas, et pealtkuulamisseadmesse sisestati käivitamisel alati päevade arv ning kunagi ei toimunud mingit vahepealset sisse- ja väljalülitamist.

Tarmo Pedjasaar räägib, et käis Tallinnas kaitsepolitseis tema kohta tehtud salvestistega tutvumas. Linti olid võetud kõik tema telefonikõned, mingit katkestamist ei olnud. Samuti oli rohkelt videoid: kuidas ta hommikul lapse kooli viis, kuidas poest kindaid ostis, kuidas autoga Tallinnast Tartu poole sõitis. Ainuüksi süüdistustega seotud asjade läbivaatamiseks kulunud Pedjasaarel 40–50 tundi.

See pole niisama asi. Jälitamine on olnud massiline ning kohtualuste ja nende advokaatide meelest ka osalt ebaseaduslik, sest paberid on koostatud ülejala või lausa tagantjärele. Ebaseaduslikult hangitud tõendit ei tohi kasutada süüdimõistmiseks. Suurt protsessi ähvardavad nurjata paberimäärimise vead...

Kuid see pole ainus üllatav pööre selles võimsas kohtuprotsessis.

Jätkub tuleval nädalal.


Virutatud miljon Reformile, kuidas Kesk pappi küsib

Toomas Vitsut (repro)

 Pealtkuulatud kõnede seas räägib Kalev Kangur kahest kummalisest episoodist.

 Ta teatab seoses Kadrioru õigusbüroo ja Toompeal asuva nn Tiesenhauseni maja ärandamiskatsega, et kaitsepolitsei uuris seda juhtumit ja “see on nende, räägitakse, noh, näiteks seesama, seesama keiss, kus ee, kus võib-olla mõned aastad tagasi, jah, see võib-olla toimus kolm-neli aastat tagasi, kui oli juttu mingisugusest Viimsi vanadekodust, eks ju. Kus mingisugune vanadekodu juht seal kuskil seal miljon krooni kõrvaldas ja siis ta üts, et tema viis, nii-öelda otse Reformierakonna kassasse, kassapidaja oli Kranich tollel ajal, eks ju. Niimoodi ja, ja kogu lugu... Uuriti tšahh-tšahh, kogu lugu. Inimene töötab kapo nii-öelda automajandis.

 Teiseks arutab Kangur, kas kaitsepolitsei huvi võib olla seotud Tallinna linna volikogu esimehe Toomas Vitsuti (pildil) võimaliku altkäemaksu küsimisega. Kangur arvab, et kaitsepolitseil on olemas “üks vestlus, et ma seletan, kuidas Keski omad Vitsutiga eesotsas pappi võtavad, nüüd teatud maa küsimuste lahendamist eest, ja kui palju”.


Kohtuetenduse parim esineja on Kalev Kangur

 Kalev Kangur võtab juristiks õppinuna kohtus rohkelt sõna, tunduvalt rohkem kui tema advokaat Margus Mugu. Kangur esineb valju selge häälega, lihtsas keeles, hästi argumenteeritult. Tema on selgelt selle protsessi valitseja.

 Samamoodi oskab end kaitsta Tarmo Pedjasaar, kes tudeeris ühel kursusel Kanguriga. Pedjasaare advokaadiks on nende kolmas kursusevend Jüri Leppik.

 Toomas Annus esineb harvemini, aga kogenud ärihundina oskab end hästi valitseda. Ta pilkab prokratuuri teravate märkustega, mis on tihti nii naljakad, et panevad kohalolijad muigama või lausa naerma.

 Villu Reiljan püsib mornina, ütleb aeg-ajalt mõne sapise märkuse.

 Ester Tuiksoo eelistab vaikselt seinu, lage ja põrandat põrnitseda.

 Tullio Liblik ja Einar Vettus esinevad harva. Liblikul on kaasas vähemalt mõni šokolaadibatoon või maius, Vettus ei paista üldse silma.

 Prokurör Laura Feldmanis esineb hästi küsimusi esitades ja neile vastates, pabereid loeb aga ette vaikselt ja tuimalt nagu robot. See annab võimaluse silma paista tema kolleegil Inna Ombleril.

Lugu ilmus esmakordselt 9.detsembril 2010