See jurist läks näost kaameks, kui ta õhtupoolikul kuulis, et Veike ongi maha lastud.

Ärimees Veike suri mitmest kuulist tabatuna tehase Vasar peahoone ees. Vasar oli üks viimastest objektidest, mille Veike üle võttis. Ülevõtmine oli tema äri.

"Kunagi, kui suri Brezhnev, küsisid inimesed, mis saab edasi. Seejärel surid järgemööda ka teised N Liidu riigijuhid ja inimesed harjusid muutustega. Ettevõtete surma ja sünniga on samamoodi," filosofeeris Veike oma tõenäoliselt viimases usutluses, mille ta andis mõni nädal tagasi Eesti Ekspressi kuulisale Sinu Kroon.

Alljärgnev pärinebki tollest jutuajamisest, mis toimus Läänemaal Nõva külas, kus asub Veike talu.

Esimene ülevõtmine juba 1992

Veike võinuks olla kuulus mees kultuuriringkondades. Ta musitseeris, maalis ning tegi dokumentaalfilmi oma isast – Eesti kuulsaimast nukunäitlejast Ferdinand Veikest. 90ndate algul tõid Jaak Veike firmad Eestisse kunstnik Mark Kalev Kostabi.

Kuid Veike sai kuulsaks ärimehena. Ta alustas äriga juba siis, kui tema eakaaslased tegelesid komsomolirakukeste juhtimisega. Veike organiseeris jopede õmblemist ja turustamist, kuigi eraettevõtlus oli keelatud. Ta lasi oma mudelite alusel teeninduskombinaatides õmmelda jopesid ning müüs need Venemaal ja Skandinaavias maha.

Üheksakümnendate algul tegutses Veike Tartus autode müügi alal. Juba tollal proovis ta üle võtta Otepää Ühispanka ja Lääne-Eesti Panka, kuid need ärid luhtusid.

Eesti äritaevasse tõusis Veike alles paar aastat tagasi, mil ta alustas Tallinnas halvasti juhitud ettevõtete ülevõtmist. Ta oli justkui ettevõtluse sanitar, kes valis välja kehvasti juhitud firmad, ravis need terveks ja müüs vaheltkasuga edasi.

Veike ja tema meeskond reorganiseerisid üle kümne ettevõtte. Tema "bilansis" olid näiteks Agro-Linda, Elina, Vasar, Desurek, Estel Pluss.

Artikkel ilmus Eesti Ekspressis esmakordselt 1998. aasta juulis. 

Paraku olid tema ärimeetodid nii mõnigi kord valgust kartvad. See tegi Veikest pealinna ühe kõige kurikuulsama ärifiguuri. Tema tegevuse vastu tundsid huvi kriminaalpolitseinikud, tema firma Frio Investeeringud on mässitud paljudesse kohtulugudesse.

"Ma olen üritanud asju ajada konkreetselt. Meiega koostööst ei ole keegi vaesemaks jäänud. Nad on kõik majanduslikult edukamaks saanud," ütles aga Veike ise.

Veikel oli seoses delikaatse äriga hulganisti vaenlasi. Mitmed endised direktorid kandsid ilmselt tema jaoks kivi taskus.

"Ega nad avalikkuses taha alati tunnistada, et nemad, ettevõtete juhid, meid ise üles otsisid ja kogu vajaliku informatsiooniga varustasid. Mõni neist on eelistanud mängida topeltmängu ja siis hiljem kaotuse korral anda asja näiteks majanduspolitsei uurida," ütles Veike.

Liiga jõuline

Üks selliseid segaseid näiteid on seotud Tallinna kesklinnas asuva juugendstiilis majaga, mis kuulus Agro-Lindale. Veike äripartnerid Robert Silajev ja Tõnis Porgand ostsid ära Agro-Linda aktsiate kontrollpaki. Kuid Agro-Linda eksdirektor Osmar-Paul Soidla ja tema sõber Paul Orupõld väitsid, et seda tehti jõudu kasutades.

Eesti Ekspress kirjutas tollal, et Silajev ja Porgand viisid Orupõllu metsa, hirmutasid teda eelnevalt autos elektrijuhtmetega ja sundisid teda aktsiatest loobuma.

"Meie vastu algatati kriminaalasi ja veebruaris 1996 võeti meid kinni ning pandi 48 tunniks vangi. Me saime välja, kuid siis saabus meie juurde Agro-Lindasse vene keelt rääkiv seltskond, kes väitis, et nad esindavad Soidla ja Orupõllu huve. Pärast seda tekkis meil soov mängust välja astuda. Jaak Veike oli valmis probleemi lahendama," rääkisid Silajev ja Porgand.

Veike müüs Agro-Linda hoone mitu korda edasi. Lõpuks sattus see Priit Kajari kinnisvarafirma kätte. Samamoodi on Kajari käes teine hoone: Tallinna rõivafirma Elina oma, mida Veike üritas üle võtta mullu suvel.

Viimane Veikega seotud skandaal puhkes jõulude eel, kui ta võttis üle Vasarat.

"Vasara suuromanikud pöördusid minu poole ja pakkusid aktsiaid müüa. Neil oli lootus, et Vasarat saab päästa ilma pankrotita. Kuid pankrot oli asjade lahendamiseks kõige efektiivsem tee, sest firmal lasus liialt palju kohustusi," rääkis Veike.

Vasara ülevõtmisel kadus segastel asjaoludel 22 miljonit krooni. Ülevõtmisel kasutas Veike firmat, mille omanikud olid juristid Tiit Vajak ja Tõnu Tuulas. Vasara maja ostnud Kajari kandis raha selle firma arvele. "Vajak maksis selle rahaga oma võlgu," ütles Veike.

Väidetavalt oli üks rahasaajatest Imre Arakas, keda politsei püüdis tunamullu ebaõnnestunult siduda palgamõrvade organiseerimisega.

Pärast Vasara-tüli puhkemist rääkisid Eesti Ekspressi politseiallikad võimalusest, et Veikele tehakse atentaat. Vasara ees Veike surigi. Kuid kas see oli seotud Vasaraga või endise Kalinini-nimelise tehasega, millega ta viimati tegeles, või millegi muuga, pole veel teada.

Unistus börsist jäi unistuseks

Veike oli kindla peale tegutseja. Ta ei vaimustunud panuste tegemisest börsil või totalisaatoril. "Börs nõuab süvenemist ja totalisaator oleks tore koht, kui see kuuluks mulle. Siis võiks ka mõne panuse teha," ütles ta.

Tema unistus oli teha midagi tõeliselt suurt.

"Makromajandus meeldib meile üha rohkem. Tahame jätta pisikesed kinnisvaratehingud seljataha ja tormata, täis entusiasmi, makromajanduse kallale. Meile meeldib börs väga. Meile meeldib, et börs koosneb inimestest ja ettevõtetest. See on nagu molekulide liikumine katseklaasis, mida kontrollivad kaks füüsikut, kes kord sulevad katseklaasi ja siis avavad selle," rääkis Veike.

Vasara juures seisnud autost Veikele selga lastud kuulid rikkusid tema plaanid ära.