VANA KULD: NO99 Valimiskool. Teine õppetund: Erakondade valimisnimekirjade moodustamine
Eesti Ekspress avaldab valimisteni jäänud nädalatel kaheksas jaos Teater NO99 õppetükke poliitikast.(Lugu ilmus esmakordselt 29.01.2011)
Tere. Kavas on järjekordne valimiskool. Esmalt vastus eelmisel korral esitatud küsimusele “Mis erakonna struktuur see on?”. Paljud ilmselt oletasid, et kujutatud on parteid, kus on osakondade ja piirkondade juhid ehk Ortsgruppen- ja Kreisleiter’id, volikogu ja juhatus ehk Gau- ja Reichsleiter’id, noorteorganisatsioon Hitlerjugend, kõige keskel aga Führer. See ongi õige vastus: tegemist on Keskerakonnaga.
Tänase valimiskooli teema on aga: kuidas koostavad erakonnad valimisnimekirju? Kes saavad etteotsa, kes peavad jääma välja?
Muidugi, alati on olemas teoreetiline võimalus, et inimene, kes soovib oma valijaid esindada, ei kuulugi erakonda ja on üksikkandidaat. Kuid see võimalus on tõesti vaid teoreetiline. Kui sa ei kuulu mõnda erakonda, siis ei valita sind parlamenti või linnavolikokku mitte kunagi.
Kuid ka sellest, et sa lihtsalt kuulud erakonda, ei piisa. Juba 1968. aastal tõestati ühe sotsiaalteadusliku uurimuse abil, et parteide sees tehtavate valikumehhanismide abil tõrjutakse kõrvale 99,96 protsenti erakonna liikmetest ning tavaline valija saab hääletada vaid nende 0,04 protsendi hulka kuuluvate inimeste vahel, kelle parteid on tema jaoks eeshoolde korras välja valinud. Kuidas saada nende 0,04 protsendi hulka? Millised on reeglid?
Reegel number üks: reegleid pole. Mõnes erakonnas paneb inimesed järjekorda volikogu. Teises erakonnas volikogu ainult kinnitab. Kord piirkonna juhatus sätestab, kord kooskõlastab. Siin-seal toimuvad eelvalimised, siin-seal mitte. Kuid tegelikud otsustajad pole volikogus, pole ka juhatuses.
Reegel number kaks. Seda, kes saavad üleriigilistes nimekirjades etteotsa, otsustatakse kitsas ringis, mida nimetatakse erakonna “tagatoaks”. Erakonna tagatuppa kuulub 8–10 inimest, mitte rohkem. Just siin otsustatakse, kes on tulevastel valimistel erakonna favoriidid ning kes mitte. Viimaste sekka kuuluvad tavaliselt need, kes ei suuda tuua piisavalt hääli, kes on partei juhatusega opositsioonis või kes on lihtsalt liiga vanad ja väetid. Favoriitide sekka saavad aga erakonna juhid, häältemagnetid, piirkondade juhid ja ka mõned inimesed, kes võiksid ohustada juhtkonna positsioone erakonna sees ning kellega seetõttu tuleb sõlmida diil: saad parlamenti, kui lõpetad meie kritiseerimise. Kui sa pole erakonna juht, häältemagnet, piirkonna juht või keegi, kellega tehtaks diil, siis – paraku – sa nimekirja etteotsa ei saa.
Säärane ongi lühidalt süsteem, kuidas erakonnad valivad välja inimesed, kes kohalikke omavalitsusi ja kogu riiki pärast valimisi juhtima hakkavad.
Tabel siin selgitab, kui demokraatlikud erakondade otsustamisprotsessid on. Üks telg on informaalne ja formaalne, teine aga tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud. Formaalne tähendab seda, et on olemas kindlad ja avalikud reeglid valimisnimekirjade moodustamiseks. Informaalne on selle vastand. Detsentraliseeritud tähendab, et valimisnimekirjade sündi ei kontrolli jõuliselt erakonna juhtstruktuurid, vaid kõigil erakonna liikmetel on õigus selles kaasa rääkida. Tsentraliseeritus tähendab vastupidist. Vaatleme sellel skaalal kolmesid viimaseid Riigikogu valimisi (1999, 2003 ja 2007) ja nelja suuremat erakonda.
Sotsid. Iga valimistsükliga on nad kaldunud üha enam formaalse ja detsentraliseeritud mudeli poole. See tähendab, et valimisnimekirjade koostamiseks on olemas kindlad reeglid ning et ka erakonna lihtliikmel on võimalus sõna sekka öelda. Pealtnäha kõige demokraatlikum erakond Eestis, kuid muidugi käib siingi äge võimuvõitlus. Erakonna sisevalimiste võitmiseks kasutatakse erinevaid taktikaid, milleks kõige lihtsam on tordi ja lilledega vanainimeste juurde minemine või mõnd kandidaati halvustavate kuulujuttude levitamine: näiteks, et tegemist on homoseksuaaliga või et ta tudengina on kusnud vastu ülikooli peahoonet. Lisaks on sotside sisevalimissüsteemi demokraatia toonud kaasa juhtumeid, kus valimisnimekirja etteotsa saavad inimesed, kes ei suuda korjata valijate hääli, ning erakond kaotab seetõttu kohti parlamendis ja kohalikes omavalitsustes. Suuresti on sääraste juhtumite taga sotside Lõuna-Eesti tiib, mida nimetatakse ka džihaadiks. Nagu näete, pole palju demokraatiat alati hea.
IRL moodustub Res Publicast, kelle otsustusprotsessid olid omal ajal kõige demokraatlikumad, ja Isamaaliidust, kes ei jää neist palju maha. Kuid mis juhtub pärast 2003. aastal toimunud ühinemist? Tänaseks on reeglid hägustunud, võim on koondunud väheste kätte, ja erakond on meie skaalal liikunud informaalse ja tsentraliseeritu poolele. Hämmastav!
Reformierakond asub 1999. aastal kõrvuti Isamaaliiduga, kuid aja jooksul koondab ka see partei otsused üha vähemate inimeste kätte. Hea võimaluse erakonnas oma positsioonide kindlustamiseks annab nii Reformierakonnas kui ka mujal lihtvolituste süsteem: erakonna liige volitab kellegi ennast erakonna üldkogul esindama. Näiteks on Neinar Seli oma firmades isegi sekretärid Reformierakonda pannud, laseb neil endale volituse kirjutada ning saabub juhatuse valimistele vähemalt 30 häälega. See on läbiproovitud süsteem oma võimu põlistamiseks. Miks siis seda mitte kasutada?
Keskerakond on äärmiselt stabiilselt ebademokraatlik erakond, kes pole teinud mingeid hüppeid. Erakonnasisesed otsustusprotsessid on alati olnud täpsete reegliteta ning väga tsentraliseeritud: kõrgemad parteiorganid kontrollivad kõiki otsuseid täielikult ning üleriikliku nimekirja koostamine on ainult juhatuse, sageli juhatuse esimehe pädevuses. Keskerakonna otsustusprotsesside ebademokraatlikkus on sedavõrd sügav, et 2011. aastal ei taha nad siia tabelisse ilmselt enam äragi mahtuda.
See oli meie valimiskool number kaks. Uus jälle nädala pärast.
 |
