Narkokulleriteks värvatud eestlasi on Ladina-Ameerikas tänavu tabatud rekordilisel määral. Viimane vahistamine toimus Buenos Aireses ülemöödunud nädalal, kokku vaevleb räpase saadetisega vahelejäänud noori Ecuadori, Venezuela, Uruguay, Argentina, Peruu, Boliivia ning Trinidadi ja Tobago vanglates 23.

Peeter on väikesest Eesti maakohast pärit 18aastane poiss. Tore poiss, kui uskuda tema ema, kes peaaegu kogu intervjuu vältel kontrollimatult nutab; tark ja hea südamega veel peale selle. Nii nagu enamik tema eakaaslasi, lõpetas Peeter tänavu kevadel keskkooli ning kavas oli üürida isiklik korter ja tööle minna. Juulis kuulis poisi ema aga hoopis teistsugust uudist.

"Emm," ütles Peeter, "ma lähen nüüd viieks kuuks tööle hoopis Iirimaale."

Iirimaal pidi Peeter saama transporditööliseks; amet, kus palka lubati maksta tervenisti 40 000 krooni kuus. Nii oli rääkinud Peetri parima sõbra Ülo tuttav, kelle kaudu taoline tööpakkumine poisteni jõudis. Mida ema ei teadnud, oli, et Iirimaalt lennutati Eesti noormehed kohe järgmisel päeval edasi Hispaaniasse ning sealt veel viis päeva hiljem ühte viisavabasse Ladina-Ameerika riiki. Seal, maakera kuklapoolel, pidi lõpuks hakkama pihta ka lubatud transporditöö - ainult et mööbli ja kastide tassimise asemel tuli noormeestel tagasi Euroopasse transportida kaks väikest pakki.

Kokaiini võib Ladina-Ameerikas osta imeodavalt: 800-1300 dollari eest saab illegaalset valget pulbrit terve kilo. Euroopas läheks sama kogus kokaiini kaubaks juba sada korda kallimalt, kuid esmalt on vaja uimasti siinsete tarbijate ninasõõrmeteni toimetada. Selleks rändab kokaiin valmistajariigist Colombiast kõigepealt mõnda neutraalsemasse naaberriiki, kusjuures populaarseks transpordivahendiks on elavate sigade ja lehmade kõhud.

Piirivalvurid ei pruugi aru saadagi, et üle piiri aetavate loomade sooled on uimasteid täis topitud, ent inimkullerite puhul paistavad kannatused rohkem välja. Söögitorule ja maole suruvad uimastipakid tingivad spetsiifilise kehaasendi, silmavalgetes on neelamispingutuse tagajärjel verd. Kui Eestist pärit 19aastased ­Sergei ja Andrei 23. veebruaril Quitost Amsterdami lendama hakkasid, käskis lennujaamapolitsei neil kohe kõrvale astuda ja edasi läks sõit juba haigla poole. Röntgen paljastas, et Sergei oli oma kõhtu peitnud 41, Andrei aga tervelt 46 kokaiinipakikest.

Juhtub kas või üks narkootikumidest pungil kondoom kõhus lekkima, pole surma vastu võimalik midagi ette võtta. Tavaliselt peab kile küll vastu kuni kaks ööpäeva, kuid maomahlade nõristumise vähendamiseks ei tohi narkomuulad pika Euroopa-lennu ajal midagi süüa ega juua. Vabanenuks Eesti kodanikud oma laadungist alles Hollandis, teeninuks mõlemad poisid 4000 dollarit, kuid läks teisiti - kõhu lõhkilõikamise hirmus väljutati limased pakikesed juba Quito lennuvälja lähistel olevas narkovanglas, üle mille katuse mürisevad Euroopasse ja Põhja-Ameerikasse suunduvad raudlinnud.

Eesti aukonsul Gustavo Romero-Ponce mäletab poiste tõrjuvat hoiakut esmakordsel vanglakülastusel; nende tõrksat usku, et asi laheneb ruttu ning halvimal juhul on vahejuhtum minevik paari kuuga. Edukat advokaadibürood juhtival Poncel tuli Andreid ja Sergeid veenda vastupidises - Ecuadori hiljuti karmistunud seaduste kohaselt saab minimaalseks karistuseks kaheksa aastat vangistust.

Hiiglaslikku määrdundvalget viisnurka meenutav Garcia Moreno vangla asub Quito südalinnast veidi lõuna pool, troopiliselt rohetava mäekülje all. Selles 19. sajandi lõpul ehitatud kinnipidamisasutuses on vange üle tuhande - kaks korda rohkem kui ette nähtud.

Kui 16. augustil Ecuadori presidendi kantseleist pärit volikirja abil türmi külastama sõidame, hoiab Eesti aukonsul käes kilekotti habemeajamisvahendite, šampooni ja minevikus tema enda poegadele kuulunud riietega. Taskupõhja on peidetud universaalseim abivahend vanglas ellujäämiseks - poiste vanemate saadetud dollarirull.

Automaati kandev politseinik loeb poolkirjaoskamatul moel huuli liigutades meie volikirja, näol imestunud ilme. Raha läbiotsijad konsuli taskust üles ei leia, kuid metallsifoonis olev habemeajamisvaht - potentsiaalne relv - jõutakse enne ukse selja taga kinni kõmatamist konfiskeerida.

Kummatigi on see hämar, mahakooruva värviga vangla täis palju ohtlikumaid tapariistu. Siin ringlevad HIV ja tuberkuloos, 50sendised heroiinidoosid ja matšeeted, mida heidetakse mäenõlvalt vanglahoovile ööpimeduse varjus.

Kõigest kahe kuuga, mis uus direktriss dr Villarreal vanglat on juhtinud, on Garcia Morenos surnud kolm kinnipeetavat (vanglast põgenenuid on praegu üle 250) ning viimane tapmine toimus 13. augustil, kui üks vangidest mõrvati kümnete külastajate silme all.

"Nad on siin kõik ju lollid, neil on siin sellised matšeeted!" hüüatab Andrei vanglaülema kabinetis ägedalt ja laiutab käsi: "Vaat sellised!" Kui küsida, kas ka Eesti noormeestele on poole aasta jooksul vanglas kallale tuldud, lööb Andrei pilgu maha, otsekui poleks nutt kaugel, ja noogutab vaikselt.

Soravat eesti keelt rääkiv Andrei on kõhetu, intelligentse koolipoisinäoga. Ta kannab korralikke kingi, pisut liiga pikki viigipükse, triiksärki ja lipsu, puredes rääkides närviliselt alahuult.

Turske ja siilipäine Sergei pole riietumisega nii palju vaeva näinud - jalas on värvilised rannaplätud, pilk tehtult ülbe. Pinget reedab üksnes Sergei lakkamatu kätemudimine, kuid see võib olla ka mõne uimasti järelmõju - eri aineid tarvitab enamik Euroopa päritolu kinnipeetavaist.

Kokaiinipakkide neelamisest Andrei rääkida ei taha. Ta ei taha öelda midagi, mis võiks mõjutada tema kohtuistungit, milleni võib minna veel aasta; ei taha öelda midagi, mis võiks tuua kättemaksu teda palganud isikute poolt.

"Ma tegin suure vea. Palun - ärge avaldage mu nime, väga palun," anub Andrei, kes pole foto tegemisega nõus isegi selja tagant. "Teil on vaja pilti, aga mul on elada tarvis."

Esimesed nädalad vanglas olid põrgulikud. Nagu teisedki vangid, kellele veel polnud saabunud raha kongi soetamiseks, olid Sergei ja Andrei sunnitud veetma need eeluurimistiivas, kus tillukesse kolmekorruselisse hoonesse on surutud 600 kinnipeetavat. Magada sai vaid vahetuste kaupa, sest ruumi ühe kinnipeetava kohta oli vähem kui ruutmeeter.

Vanglatoit - suures pajas keedetav hallika kastmega riis - tõi kaasa mitmepäevase toidumürgituse ja 40kraadise palaviku. Konsul meenutab, kuidas ta sel perioodil poistele aina uusi riideid pidi tassima, kuna teised vangid neid järjekindlalt ära võtsid.

Kord sundis üks kinnipeetav Sergeid oma pükse pesema, kuid kui Sergei nende ärakuivamist oodates magama jäi, olid püksid läinud. Trahviraha - 20 dollarit - pidid ahastavad narkovedajad lunima Eesti aukonsulilt, kes külastab kinnipeetavaid kaks korda kuus.

Mitte kõik aukonsulid pole niisuguses tempos vanglavisiitidest vaimustuses. Argentinas Eestit esindava Peet Pullisaare telefon ei vasta alates ajast, mil riigis tabati viies narkolastiga vahele jäänud Eesti noor.

Quito vangla direktriss on nõus Ekspressile näitama kinnipeetavate paviljone, kuid selleks ei piisa üksnes tema tahtest ega relvastatud politseiniku eskordist. Külaskäiguks läheb vaja heakskiitu ka vanglapaviljoni autoriteedilt, oranži t-särgiga süürlaselt, kelle räämas "kontorit" koridori otsas kaunistab katkine jeesuslapse kuju.

Kui ootan läbirääkimiste tulemust, hiilib mu kõrvale keegi luider vanem mees, kellest jäävad meelde värisevate sõrmede vahele surutud koni ja vesised sinised silmad - miski temas meenutab läbipekstud koera. "Kust te olete, kas Euroopast?" pärib mees klammerduval toonil. "Mina olen samuti Euroopast, Saksamaalt..."

Lõpuks alustab süürlane ringkäiku, juhtides ajakirjanikku läbi vanglalabürindi. Sisehoovid on täis tossavaid söögikatlaid, kuivavat pesu, seintest väljaturritavaid isetehtud teleriantenne.

Võrreldes Eesti kinnipidamiskohtadega möllab siin kaos - külastuspäevadel hiilivad naiste ja laste seas vanglasse koguni prostituudid ("Kord maksab viis dollarit," teab Andrei).

Kel võimalik kuus maksta paarsada dollarit, saab endale Garcia Moreno vanglas lubada teatud luksust - Eesti kodanike kongi, mida jagatakse ühe mustanahalisega, sisustavad kahekorruseline voodi ja räpaseid nõusid täis kraanikausiga kööginurk-WC. On teler ning makk, mille kõlaritest purskub Ace of Base (She leads a lonely life ... O' what a morning).

Kummatigi on need "mugavused" võimalikud vaid seni, kuni sugulastel jätkub jaksu ja tahtmist igakuiseks paarisajadollariseks toetuseks - ja kuni kohalik aukonsul on nõus seda kohale viima. Kui Andrei ja Sergei end seni elus suudavad hoida, saadab Ecuador nad koos eluaegse tagasipöördumiskeeluga riigist välja 2015. aastal.

Seda, mis juhtub vanglas siis, kui raha ei ole, teab hästi juba üheksandat kuud Peruu vanglas viibiv Eesti mees, kes tabati Limas poolekilose kokaiinilaadungiga läinud aasta lõpus. Teenistus poolekilose lasti Šveitsi toimetamise eest pidi olema juba paarsada tuhat krooni, sest mees oli narkootikumi soetanud ise - kuid läks teisiti, ja "väga rumalalt", nagu endine ehitaja väsinud toonil ütleb.

Euroopa-lennu eel hotellist lahkudes sattus eestlane konflikti hotelli töötajaga, kes saatis lahkunud klienti jälitama politsei. Algaja narkokuller vahistati taksos ning jaoskonnas avastati tema pagasist ka uimastipakk. Karistus - kuus aastat haisvat vanglat, mille 35kraadises kuumuses sibavad ringi prussakad ja rotid ning kus maksta tuleb absoluutselt kõige, isegi kongi ja toidu eest.

Mehe hääl kõlab tühjalt. "Kui raha on, on siin hea elu, kui pole... on väga kehvasti," ütleb ta.
 
Ta räägib isiklikest kogemustest, sest esimesed nädalad pidi eestlane magama vangla hoovis, elatades end toidujäätmetest ja kaasvangide armust.

Nüüd toetavad sõbrad ja üks kaastundlik pereliige tema ellujäämist paarisaja dollariga kuus ning vahetevahel külastab eestlast ka kohalik Soome konsul.

Ja moraal? "Sel asjal pole mõtet. Võidad, võidad, võidad, ja siis ei võida ... ja on väga halvasti," ütleb mees. Ta hääl kõlab veel tühjemalt kui enne.

"Võib-olla saame kellegi päästa. Mina oma poega kahjuks päästa ei suutnud!"

Erksa kostüümiga proua, kellega kohtun ühes Tallinna kesklinna kohvikus, püüab näida ratsionaalne ja range. Tema 23aastane poeg, kes lahkus kodust 13. märtsil, jäi Caracase lennuväljal 600 grammi kokaiiniga vahele 7. aprillil. Nii nagu enamiku kodukootud narkokullerite vanemail, polnud ka sel proual oma järeltulija tegemistest aimu.

Poiss oli naise teada Soomes ja ka siis, kui mobiiltelefon ühel hetkel välja lülitatuks osutus, ei kahtlustanud ema veel halba. Mure tekkis siis, kui tekstisõnumid hakkasid tulema sootuks tundmatult numbrilt. Neist viimane oli ­ootamatult emotsionaalne: "Ära muretse minu pärast, jõuan varsti. Armastan sind."

Nüüd otsustas proua interneti abil välja selgitada vähemasti tundmatu telefoninumbri päritolumaa. Avastus oli šokk - Venezuela!

23aastane eestlane oli Venezuelasse läinud koos 18aastase tüdruksõbraga. Noored olid tutvunud aasta algul ning nagu naine mäletab, polnud see neil esimene ühine reis. Ka aasta algul olid poiss ja tüdruk pikalt kadunud ning tagasi tulles räägiti ebamäärast juttu Hispaania, Portugali ja Hollandi külastamisest. Sõidu olla kinni maksnud tüdruku isa.

Nüüd teab naine, et Venezuela-reisilt plaanisid kokaiini Euroopasse tuua mõlemad noored. Kui tema poeg oli kokaiini alla neelanud ja vahistati juba Lõuna-Ameerikas, siis tüdruk püüdis uimastit transportida kohvris ja jäi vahele Londoni lennujaamas. Pojale mõistis Venezuela kohus 2,8 aastat, tüdrukut karistati Suurbritannias 4aastase vabadusekaotusega.

Naine on otsustanud võtta asja "ratsionaalselt". Ta on saatnud pojale riideid, pastakaid, sigarette, ajalehti. Ta on saatnud 7000 krooni, et poisil oleks võimalik kolida El Rodeo vangla sellesse kongi, kus on ees juba kolm eestlast ("Esimesed kuud elas ta vangla hoovis, oma loomulikud vajadused tegi õues kilekotti või paberi peale..."), kuid rohkem raha pole emal võtta.

"Ma ei näe küll põhjust, et ma peaksin oma elamise maha müüma ja ennast puu alla veeretama," ütleb ta otsustavalt. "Ma ei tee sellist asja!"

Kui noormehel õnnestub Venezuela vanglas vastu pidada, on ta aastal 2010 tagasi Eestis. "Ma olen väga palju mõelnud, et mis saab siis, kui ta koju tuleb - on need paelad lahti raiutud või lohiseb veel midagi järele? Neist, kes pikalt on vangis olnud, ei saa ju enam inimesi."

Talle meenub poja viimane SMS: "Ema, ma tahan koju. Ma tahan kodukohvi ja Kirde saia."

Ja kontrastiks kogu eelnevale ratsionaalsusele on naise silmad korraga täis pisaraid.
Ka Peetri ema nutab. Augusti algul jõudis tema kodukohta teade, et Ülo - üks kahest Ladina-Ameerikasse sõitnud poisist - on narko pärast kinni võetud, ning Peetri telefon välismaal ei töötanud. "Mul oli tunne, et ma lähen hulluks. See oli, kuidas ma ütlen... nagu õudusunenägu."

Naine ei teadnud, et tema poeg pidi saadetisega üle piiri sõitma alles mõni aeg hiljem.

Lõpuks õnnestus naisel Peetriga ühendust saada MSNi teel. Noormees oli veel Ladina-Ameerikas, endiselt vabaduses - ja kui võtta tõe pähe ema sõnu, ei teadnud ta midagi Ülo vahistamisest ega selle paki sisust, millega ta kahe päeva pärast pidanuks Euroopasse sõitma. "Ta lubas mulle kohe, et ei tee sellist asja."

Ema innustusel põgenes Peeter majast, kuhu vahendajad ta elama olid pannud.

Välisministeeriumi ja politsei kaasabil organiseeriti poisile ühe suuna lennukipilet Eestisse tagasi - ost, mille eest perekond pidi maksma kümneid tuhandeid kroone. Kuid 12. augustil jõudis Peeter õnnelikult t agasi Tallinna - kokaiinita ja vaba.

"Ma olen ikka jumala närvihaige," ütleb naine ja hakkab uuesti nutma. "See on kohutav - need inimesed elavad luksusvillades ja süütud poisid on toodud ohvriteks. Igal hommikul tänan ma jumalat, et ta elus on."

Ema ei suuda veel harjuda mõttega, et tal läks korda oma poeg tagasi saada.
 
Osa loos esinevaid nimesid on muudetud.