VANA KULD: Pamela - 20 sajandi megabeibe?

Ekspress 1997 kirjutas: Möödunud nädalal lahkus Pariisis siitilmast suurilmadaam, kes oma 76 eluaasta jooksul omas kõike - mehi, raha, võimu. Kes oli Pamela Harriman, Inglise aadlisoost USA suursaadik Pariisis, - kas kurtisaan, salasilm või megabeibe?

1938. a suvi Londonis: nagu ikka kogunesid aadelkonna võsukesed kõrgema seltskonnaga tutvumiseks suvehooajal pealinna. Pamela Digby oli parajasti saanud 18 ja vastavalt kommetele oli tal aeg endale sobiv mees valida. Maist juulini kestev tutvumishooaeg tähendas lõputut pidude, ballide, regattide ja ratsavõistluste maratoni.

Loomulikult kuulusid tutvumis-mängu juurde, siivsus, hea käitu­mine, välimus, riietus. Pamelal oma esimesel hooajal ei vedanud. Ta oli ülekaaluline ja rahapuudusel ei saanud ta endale lubada just selli­seid rõivaid, nagu ta ise paremaks pidas. Ka torkas ta silma oma egotsentrilisuse ja pingutatud suhtlemismaneeridega.

Ühesõnaga - inetu pardipoeg, keda iseloomustati kui paksu ja lolli rasvarulli.

Inetust pardipojast femme fatale'ks

Järgmisel hooajal ilmus seltskonda täiesti uus Pamela, kes asus eten­dama saatusliku naise - femme fatale rolli. Teda tõmbas endast vanemate, positsioonikamate ja targemate meeste poole. Liigse häbelikkusega Pamela silma ei paistnud. Kasutades ära oma ise­seisvust, kadus ta aegajalt nädala­vahetuseks Pariisi. Kust ta selleks raha sai, võib vaid oletada.

Teda nähti koos Philip Gordon Dunni, ülirikka Kanada terase-" töösturi pojaga, ja Warwick'i krah­viga, keda peeti Inglismaa kõige kenamaks meheks.

Pärast Teise maailmasõja algust asus Pamela tööle välisminis­teeriumi prantsuse keele tõlgina. Paari nädala pärast kohtus ta Ran­dolph Churchilli, tulevase pea­ministri Winston Churchilli pojaga. Pikalt kõhklemata palus too Pamela kätt ja ei kulunud aastatki, kui sündis Winston Churchill juunior.

Õige pea aga lähetati Randolph peastaabi pressiesindajaks Kai­rosse. Igavuse peletamiseks lõbut­ses ta sealsetes kõrtsides ja pidas armukest.

Armuseiklused kesk pommiplahvatusi

Ka Pamela tegutses kodumaal aktiivselt. Pooleaastane Winston leidis koos hoidjaga pelgupaiga sakslaste poolt pommitatud Londo­nist eemal maamõisas, ise jäi ta aga pealinna.

Samal ajal toimus oluline mur­rang USA Kongressis, mille taga­järjel alustati Lend-Lease'i prog­rammi elluviimist. See programm kujutas endast eelkõige majandus­likku toetust Saksamaa vastu sõdi­vatele riikidele. Lend-Lease'i prog­rammi koordineerimiseks saatis Roosevelt Londonisse oma eriesin­daja Averell Harrimani, kes oli Union Pacific Raudtee omanik ja seega väga rikas.

Eriesindaja majutati Pamela lähedasse maamõisa ja nad kohtusid peaminister Churchilli antud lõunal 29. märtsil 1941. Mõne nädala pärast kohtusid nad taas ühel õhtusöögil, mille katkestas sakslaste ülitugev õhurünnak. Üks Pamela sõbratar kommenteeris hiljem: "Pommitamised on parim moodus kellegagi voodissejõudmiseks."

Harriman, kes oli juba teist korda abielus, ja Pamela, kes oli peaministri minia, tegid kõik, et oma suhet varjata, kuid see ei jäänud saladuseks. Harrimani kiin­dumus oli väga sügav, see väljendus nii rahalises toetuses kui ka defit­siitsete esemete, nagu nailonsukad, kübarad jm kinkimises, need saabu­sid otse New Yorgist.

Pamela suhe Harrimaniga osu­tus väga oluliseks Suurbritannia valitsusele. Avaldati isegi arvamust, et Winston Churchill ise oli selle armuloo taganttõukajaks. On täpselt teada, et Pamela kandis oma äiale üksikasjalikult ette kõigest, mida ta ameeriklaste eriesindajalt kuulis, olgu voodis või tööalaselt - töötas taju varustusministeeriurnis, mille ülesandeks oli Lend Lease' i kau­pade vastuvõtmine jä aruandmine nende kasutamisest. Seega oli valitsusel hästi teada, mida Harri­man arvas ametlikel kohtumistel räägitust ja mida ta kavatseb tule­vikus ette võtta.

Sõja käigus muutus Harrimani positsioon üha olulisemaks. Lisaks Inglismaa toetamisele asus USA toetama ka N Liitu. Ka seda koor­dineeris tema. Suhe Pamelaga arenes aga juba nii kaugele, et nad kolisid ühte korterisse.

Pamela rikkad printsid

1942. aastal, kui ka USA sõtta astus, olukord Londonis muu­tus. Linn täitus ameerika sõduritest, kelle hulgas olid ka mitmed kuulsad kirja­nikud ja kunstnikud.

Pamela lahkus varus-tusministeeriumist ning asus juhtima briti kodu­perenaiste ühingut, Har­riman oli aga üha enam ja enam sõidus seoses probleemidega Vene­maal.

Seoses Harrimani pikkade ära­olekutega tekkis Pameläl uus suhe John Hay Whitney'ga, kes paistis jällegi silma oma rahakoti paksu­sega. Veel oli ta tuntud oma kultuu­rihuvide poolest. Just tema oli filmi "Tuulest viidud" produtsent.

Suhe Whitney'ga katkes 1944. aasta alguses, kui viimane saadeti rindele.

Pamela järgmine vallutus oli CBSi raadiokorrespondent Edward R. Murrow, kelle peamine tegevus oli ameerika koduperenaistele otseülekannete tegemine Londoni öiste pommitamiste kohta.

1944. aastal hakati Saksamaad pommitama. Pamela uueks partneriks sai kindralmajor Fred Anderson, kes "juhuslikult" oli pommitajate eskadrilli komandör...........

Pärast sõja lõppu läksid Pamela ja Randolph Churchill lahku.

Pamela saatis väikese Winstoni kohe oma vanemate juurde maa­mõisa, ise aga asus otsima uusi rikkaid printse. Tema lemmikute hulka kuulusid itaalia miljardär Gianni Agnelli, pankur ja kuulsa veinimõisa Château Lafite omanik parun Élie de Rothschild, prints Ali Khan, kreeka laevandusmagnaat Stavros Niarchos, kultuuriinimesed Jean Cocteau ja Frank Sinatra.

Pamela võõrustab demokraate

Saanud 35aastaseks, otsustas Pame­la ilmselt hoogu veidi pidurdada. Ta võttis sihikule järjekordse filmi-produtsendi - Leland Haywardi, kelle rahakoti otsas oli valminud "Helisev muusika".

Üksteist aastat kestnud abielu oli õnnelik ja kui Leland 1971. aastal suri, jättis ta just Pamelale päranduseks "Heliseva muusika" autoritasud. Kõik, kes te seda filmi Kosmoses kolm ja enam korda vaatamas käisite, maksite mõne kopika Pamelale.

Leinaaeg ei kestnud kaua. Juba samal aastal kohtus Pamela Hayward taas Averell Harrimaniga ja kaks nädalat hiljem nad abiellusid. Ligi kaheksakümnene Harriman teadis abielludes täpselt Pamela väärtust ja hinda, Pamela omakorda teadis hästi Harrimani rahakoti paksust.

Nende kooselu kestis ligi 15 aastat. Sel ajal omandas Pamela naturalisatsiooni korras USA koda­kondsuse. Kui Averell Harriman 1986: aastal suri, jäi temast maha päranditomp väärtusega üle 100 miljoni dollari.

Oma pika elu vältel" oli Harri­man olnud ka New Yorgi osariigi kuberner ning pikki aastaid tegel­nud aktiivselt demokraatliku partei. rahastamisega.

Pamela abistas oma meest, korraldades vastuvõtte, õhtusööke, kokteilipidusid. Washingtoni polii­tikute, ärimeeste ja muude äsja-pulkade hulgas omasid need peod olulist rolli. Kutse saamine oli tihti poliitilise "elu ja surma" küsimus.

Lisaks pidudele punus Pamela meeleldi ka intriige, nii "röövis" ta Raissa Gorbatšova otse Nancy Reagani käte vahelt ja viis ta enda juurde koju teed jooma. Ei tasu vist eraldi rõhutada, et pärast seda ei tahtnud Nancy näha Pamela varjugi.

Pärast mehe surma jätkas Pame­la kangekaelselt demokraatliku partei väljakiskumist põhjamudast. Tema juhitud "Demokraadid .80 ndateks" poliitiliste aktsioonide komitee sai hüüdnimeks PamPAC ja kogus Reagani ja Bushi valitsusperioodil aukartustäratavad 12 miljonit dollarit annetusi. Selle rahaga üritasid võitu Michael Dukakis, Al Gore ja Bill Clinton.

Lõpuks 1992. aastal tuli võit ja koos sellega Pamela Harrimani uus amet. Selleks oli USA välistee­nistuses kõige kõrgemalt hinnatav suursaadiku amet Pariisis.

Arne Pajula