Kui üheksa-aastane Alda hakkab rääkima, voolavad tema silmist pisarad. Tüdruk on vapper, surub nutu alla ja võtab kokku põhilise: “Olin koos perega kodus, kui palgasõdurid järsku meie majja tungisid. Nad hakkasid kõiki tulistama. Mu ema ja isa said surma. Ja vanem õde ja väiksem vend said ka surma.”

Istume üsna Süüria piiri lähedal asuvas Jordaania väikelinnas sõja eest põgenenud naiste varjupaigas põrandal mattidel. Vaikus. Sellistel hetkedel ei ole järgmist küsimust. Kõik on öeldud. Alda onu Mohammad (27), kes on enda ja surma saanud venna naisperele külla tulnud, aitab näidata kuulihaavu vennalapse Alda kehal. Neid on kolm: kaks rindkeres ja üks jalas.

“Süüria välihaiglas raviti Alda vigastatud jalga valesti, närv jäi kinni ja jalg ei tahtnud kuidagi liikuma hakata,” räägib onu end kokku võttes. “Jordaania haiglas närv vabastati ja tüdruk saab füsioteraapiat. Jalg on paremaks läinud.” Mohammad on nüüd kõikide orvuks jäänud vennalaste kasuisa. Nii käib see kõigis Süüria peredes, mis on mõne liikme sõjale kaotanud – perekond on nende olulisim turvavõrk.

Sealsamas on Mohammadi lokkispäine tütar Aisha, Aldast veelgi noorem. Nii noor, et ei mõista ülejäänud pere eeskujul juhtunut meenutades kurvastadagi ja uudistab lõbustatult külalisi. Tema haav on aga kohe näha. Kalašnikovi kuul on last riivanud küljelt, täpselt kulmude vahelt. Ta poleks elus, kui ei oleks õigel ajal sõdurile külge keeranud.

Alda vanem õde Rukaya on 14aastane, ka tema oli Assadi palgasõdurite rünnaku hetkel kodus. Rukaya kehal on neli kuulihaava. Rindkerel, käel, jalal. On ime, et ta paranes nii, et saab pealtnäha elada tavapärast noore inimese elu.

Tavapärasest on nende elu aga kaugel. Hoolimata sellest, et pere elab nüüd turvalises paigas, tabab kõiki paaniline hirm iga kord, kui mõni lennuk üle linna lendab. Nad võpatavad, kui keegi siseneb tuppa uksele koputamata. Kõik selle pere lapsed, nagu ka ülejäänud Süüria lapsed, on oma elust kaotanud kaks aastat sõjale. Terve selle aja pole nad käinud koolis. Nende elu on täitnud ellujäämine.

Ebainimlikkuse võigas kool

“Selliseid lugusid on siin kõikjal, kus on süürlasi,” ütleb pere loo araabia keelest inglise keelde tõlkinud süürlasest meditsiinitudeng Mujahid Kahf, kes on minu teejuht sõjapõgenike juurde.

Kahfil on missioon. Õpingute kõrvalt üritab ta valgustada inimesi Süürias toimuvast. “Kui mina seda ei tee, kes siis seda teeb?” küsib ta. Tulevase meedikuna ei ilusta ta midagi. Kahf näitab mulle oma iPadist kõige õõvastavamaid pilte Süüria välihaiglatesse saabunud inimsusevastaste kuritegude ohvrite väärastatud kehadest, mille veristes haavades üritavad mingisugustki korda luua arstide kinnastatud käed.

Ja pilte on Kahfil palju. Ta on kodusõja jooksul Süürias käinud kolm korda, osalenud sealsete välihaiglate töös, viinud sinna ravimeid ja annetuste eest Saksamaalt soetatud kiirabiauto.

“Tingimused Süüria välihaiglates on väga-väga halvad. Enamasti saab seal ainult haavu sulgeda,” ütleb Kahf ja näitab ajast ja arust haigevoodeid endistes kanalates, mida rünnata ehk ei taibata. Sageli on välihaiglad ehitatud maa alla keldritesse, kus on niiske, külm ja räpane. Aga turvaline.

Paljud Süüria suured haiglad on tänaseks sõjategevuse käigus purustatud või režiimi kontrolli all. “Seal aga pole kellelgi turvaline, ka haiglates tapetakse ja piinatakse inimesi,” ütleb Kahf. “Näiteks ühele režiimi haiglas viibinud mehele pandi seljahaava sisse soola ja seejärel haav suleti. Ta jäi ellu ja jõudis välihaiglasse, aga tal olid meeletud valud. Mehe haav avati, eemaldati kahjustatud lihased ja ta saadeti Türki edasisteks operatsioonideks.”

Veel üks lugu uskumatust ellujäämisest on mehest, kellel Assadi režiimi kontrolli all olnud haiglas eemaldati kõhulihased, osa siseorganeid võeti välja ja ülejäänud jäid kõhuõõnde rippuma. “Haav õmmeldi robustselt kinni ja mees visati tänavale, et las koerad söövad ta. Head inimesed viisid mehe välihaigla arstide juurde. Talle paigaldati kõhuõõnde võrk, mis organeid kinni hoiab. See mees peab elu lõpuni kõhulihasteta elama.”

Kõige jubedam on aga näha jäädvustusi Assadi sadistidest sõdurite käest läbi käinud lastest. Ühel pildil opereeritakse väikest tüdrukut, kelle pärakusse olid sõdurid pannud kuuma vesipiibusütt. Tüdruk oli viieaastane. “Ta oli tõsiselt traumeeritud ega rääkinud ühtegi sõna,” meenutab Kahf operatsiooni, kus ta ise assisteeris. “Lapsed olid õues sõdurite läheduses mänginud, ja ühtäkki olid nad nende pihta tule avanud. Kõik teised lapsed said surma, aga sellel tüdrukul õnnestus ära joosta. Ta püüti kinni ja sõdurid hakkasid temaga lihtsalt “mängima”.”

Paar pilti ühest teisest operatsioonist. Käed ja jalad, mille kärbunud lihaseid ei kata nahk. Nii juhtub inimkehaga, mis on naeltega seinale löödud ning millesse on lastud elektrit, kuni närvid ja lihased kärbuvad ja keha kukub alla.

“Selle juhtumi puhul hakkas isegi teda opereerinud, Inglismaalt pärit arst nutma. Keegi ei mõistnud, kuidas on võimalik, et ta üldse ellu jäi,” kõneleb Kahf. Elektriseerimine on üks levinumaid Assadi režiimi piinamisviise, sageli rakendatakse seda genitaalide piirkonnas.

Ka arstid ei pääse piinamisest

Anestesioloog Suray Bakkar töötab Jordaania pealinna Ammani haiglas, kus on ravil paar korrusetäit Süüria sõjapõgenikke. Ta põgenes Süüriast pärast seda, kui luure teda neli päeva kinni pidas.

“Minuga tehti kõike – põletati sigaretiga, löödi, anti elektrit...” räägib Bakkar oma kabinetis. “Meid oli seitse inimest 2 x 2,5 meetri suuruses kongis. Istusime, jalad üksteise vahel ja all. Kõik ärkasid, kui keegi magades end pööras. Aknaid ei olnud, me ei eristanud päeva ööst. Kui meile anti süüa, lugesime selle hommikuks. Vee joomise võimalus puudus, nii et kasutasime selleks tualetipotti.”

Bakkar töötas Damaskuse haiglas südamehaiguste osakonnas, kui ta kinni võeti. “Selle eest, et ma ravisin vigastatud inimesi, keda luure pidas terroristideks ja keda ma justkui poleks tohtinud ravida. Pean Hippokratese vannet pühaks ning ravin kõiki, kes abi vajavad, ja pealegi, nad olid tõesti täiesti tavalised inimesed, kes olid lihtsalt pommiplahvatustes viga saanud! Aga mitte keegi ei ole selle režiimi eest kaitstud. Kui oled tavaline kodanik ja kõnnid tänaval, võid ka surma saada.”

Bakkar ütleb, et konflikti vältel on tapetud umbes 170 arsti. “Me töötame sisuliselt ju vastu režiimi eesmärkidele – nemad tapavad inimesi, aga meie ravime neid!”

Parim relv – keemia

Kõige efektiivsem on Assadil vastaseid tappa muidugi keemiarelvadega. Aasta tagasi osales meditsiinitudeng Mujahid Kahf koolitusel, kus õpetati keemiarelvarünnakus viga saanutele abi andma. Juba siis olid olemas esimesed märgid võimalikest gaasirünnakutest. “Ma ei saa aru, miks maailm alles nüüd ärkas. Sõjas on saanud surma juba üle saja tuhande inimese! Kui palju neist on surnud keemiarelva tagajärjel, me tegelikult ei tea,” räägib Kahf.

“Nii ulatuslikuks keemiarünnakuks, nagu hiljuti Damaskuse lähedal toimus, polnud keegi valmis,” lisab Bakkar ametivenna jutule. “Mu sõbrad, kes sel ajal Süürias töötasid, ütlesid, et kuue tunni jooksul puutus sariinigaasiga kokku umbes 10 000 inimest. Eluohtlikus seisundis oli 3000 inimest, surid eri andmetel neist pooled või enamgi – neist 75 protsenti naised ja lapsed. Nii suurt kriitilises seisus patsientide hulka ei suuda keegi vastu võtta.”

Haiglal, kus Bakkar praegu töötab, on andmeid, et augustikuise sariinirünnaku järel ületas Süüria-Jordaania piiri 17 inimest. Mis neist sai, on avalikkusele teadmata. “Me otsime neid, aga ilmselt suunasid Jordaania võimud nad kuskile mujale haiglaravile – võib-olla Euroopasse?”

Naised, kes on kaotanud kõik

Neil vigastatuil, kel õnnestub ületada Süüria riigipiir, on tõeliselt vedanud. Ammani haiglas, kus Bakkar töötab ja kus Kahf on praktikal käinud, on igas palatis üks Süüria põgenik, kellel ravitakse infektsioonis haavu ja parandatakse kehvasti tehtud operatsioone.

Siin on Hulud (41), liibanoni päritolu naine, kelle jalg sai viga pommiplahvatuses ning kelle haava asuti ravima alles Jordaanias. “Ma mäletan hästi, kui ta siia jõudis,” tutvustab Bakkar naist. “Ta nuttis meeleheitlikult. Haav oli must ja lahtine. Sellel oli ka infektsioon, mis nüüd tasapisi paraneb.”

Hulud räägib, et pommiplahvatuses hukkus neli tema naabruses elanud sugulast. “Sellessamas plahvatuses suri minu käte vahel mu viieaastane laps.”

Järgmises palatis lamab Alma (27), ta on halvatud. “Ma elasin Damaskuses. Kõndisin tänaval, kui Süüria armee sõdurid hakkasid arreteerima üht 15aastast last. Sekkusin, sest tahtsin teda kaitsta, küsisin sõduritelt, et miks te seda teete. Selle peale lõid nad mind selja tagant Kalašnikovi päraga vastu kaela. Mu viies selgroolüli murdus ja ma sain halvatuse, mis hõlmab suuremat osa kehast. Olin kaheksandat kuud rase.”

Alma viis last jäid Süüriasse, mees on uuesti abiellumas. Aga ikkagi ütleb naine, et kui ta paraneb, läheks ta kohe tagasi Süüriasse ja asuks tööle haiglaõena. Ka Hulud läheks tagasi koju – niipea, kui võimalik.

Väike Alda, kelle kehale jäävad eluks ajaks sõda ja vanemate surma pealtnägemist meenutama kolm haavaarmi, tahab suureks kasvades arstiks saada. Süürias.

Nad kõik tahavad koju minna. Kui ainult sõda kord lõpeks.


Poega ootamas

Kuu aja eest, kui USA oli Süüriat kohe-kohe ründamas, oli Jordaania piir hulk päevi kinni. Baria (55), kel oli õnnestunud Jordaaniasse põgeneda, ootas seal oma poega. “Kui meid pommitati, surid kaks minu onupoega kohe. Ühe leidsime ilma peata. Minu poeg jõi parasjagu teed ja kuigi maja varises kokku, jäi ta ellu. Teine poeg, kes võitleb Süüria vabastusarmees, sai selja tagant kuuli kaela – kuul tuli eestpoolt välja. Ta jäi ellu, aga on väga raskes seisundis. Kolmanda poja arreteeris armee ja kui ta välja sai, oli pool tema kehast täiesti põlenud. Teda piinati nii. Mina tulin Jordaaniasse üksi. Üks laps on praegu kahe piiri vahel kinni ja teda ma siin ootangi. See on elu. Me peame sellega elama.”

Piiril kinni, kõrbekuumuses ja näljas

Seitsme kuu eest Jordaaniasse põgenenud endine väikepoodnik Mohammed (37) oli juba kümme päeva oodanud, et Süüria ja Jordaania piiril lõksus olevatele sugulastele süüa viia. “Neil ei lubata sealt lahkuda ja meil ei lubata sinna minna. Täna jälle ei lubatud. Aga neil ei ole süüa ja ma olen väga-väga mures, et mu pere on näljas. Seal on mu venna lapsed, vanim on 14 ja noorim 3aastane. Juba poolteist kuud ei luba jordaanlased eriti põgenikke riiki, seda juhtub väga-väga harva. Aga inimesed magavad kahe piiri vahel kõrbes, tuhanded inimesed otse päikese all. See on kohutav. Kõik, mida me tahame, on vabadus. Kui selle vabaduse hind on USA rünnak, siis me aktsepteerime seda. Me ei ole varem relvi kandnud ja me ei kanna ka pärast sõda. Me ei janune vere järele, me tahame lihtsalt vabadust.”

130 000 põgenikku ühes laagris

Meil ei olnud ametlikku luba, kui koos süürlasest meditsiinitudengi Mujahid Kahfiga Zaatari põgenikelaagrisse siseneda proovisime. Varasemad ajakirjanike kogemused on näidanud, et loa saamine võtab päevi, seda ei pruugi saadagi või lubatakse intervjuusid vaid laagri väravas. Jordaania võimud muretsevad, et Zaataris elavate Süüria põgenike elamistingimusi näidatakse meedias negatiivses valguses.

Kahfi on käinud põgenikelaagreis Süürias, Türgis ja Jordaanias ning tema sõnul on Zaataris võrdlemisi mugav. Seal elab osa inimesi Saudi Araabia siltidega konteinerites, mis on paremad kui suured peretelgid. Seal on poekesed ja pagariärid, juuksurid ja teemajad – nii nagu teisteski linnades. Zaatari on elanike arvult Jordaania suuruselt viies linn, ta asub keset kõrbe – laagrit ümbritsevatel liivaväljadel libisevad ringi kõrged liivakeerised. Õhk on kuum, kuiv ja tolmune. Paljudel lastel, eriti imikutel, on halvast õhust tingituna astma ja muud kopsuhaigused. Laagris pole ka kõige turvalisem: toimub vägistamisi ja kallaletunge, valvureid ja võõraid loobitakse kividega. See oli ka laagri turvaülema peamine põhjendus, miks mind sisse ei lastud. Isegi mitte omal vastutusel. Ja ehk oligi tal õigus. Juba laagri väravas olin ümbritsetud noorukite parvedest, kes anusid tungivalt raha ning keeldumise peale ei kõhelnud ähvardamast. Madalat profiili hoida olnuks raske. Arvestades, kui üüratut kahju on sõda teinud sõjapõgenike psüühikale, võivad nad käituda kõige ootamatumal moel.

Zaatari eripära on, et laager on kinnine. Seda ümbritseb Jordaania sõjaväe turvatud ala, loata ei pääse sisse ega välja. Jordaania põgenikepoliitika näeb ette, et kui süürlane tõestab, et keegi n-ö vastutab ja hoolitseb tema eest, siis võib ta elada ka väljaspool laagrit. See on aga nii mõnelegi tõhus rahategemise allikas. Kui põgenik hoolekandjat ei leia, ei jää tal üle muud, kui elada kinnises laagris.


Kuidas jääda tugevaks, kui kõik variseb kokku

Saffiya (15) oli see, kes avastas koju jõudes shabiha’de ehk al-Assadi ja Baathi parteid toetavate palgasõdurite tehtud tapatöö. Ta leidis eest haavatud nooremad õed, mõrvatud vanemad ja väikevenna. “Ma ei oleks iial uskunud, et sõdurid tulevad meie koju ja hakkavad kõiki tulistama...” Ta ei saa rääkida. Õudne mälupilt verisest vaatepildist on veel liiga värske. “Ma olin haiglas õde ja nägin vigastatud inimesi iga päev. Aga kui sa lähed oma koju ja näed sellist asja... Ma ei oleks seda kunagi osanud oodata. Ainus asi, mis mul edasi aitab elada, on teadmine, et nad on nüüd paradiisis.”


Juba 120 000 surnut

Süüria kodusõda kasvas välja 2011. aasta märtsi araabia kevade protestilainest, kus süürlased nõudsid president Bashar al-Assadi ning Baathi partei tagasiastumist.

Konflikt on suuresti sektantlik: alaviitide ja šiiitide režiimi vastu seisavad peamiselt sunniidid.

ÜRO vaatlejate andmeil on kümned tuhanded mässulised vangistatud ning režiimi vanglais toimub laialdane piinamine ja terror.

Toimunud on mitmeid keemiarünnakuid mässuliste kontrollitavatele aladele. Augustis heideti Ghoutale sariingaasi, suri üle 1700 inimese, enamasti naised ja lapsed. Assad on lubanud keemiarelvad loovutada.

Üle 6,5 miljoni inimese on pidanud kodudest lahkuma, üle 2 miljoni inimese on riigist põgenenud. Surma on saanud 120 000 inimest.

Allikas: ÜRO

Artikkel ilmus 10.oktoobril 2013