50- ja 100 rublaste ärakorjamisega taheti anda hoopi varimajandusele. Arvestati, et mustal turul ringlesid just need kupüürid. Kuid on eriti naiivne arvata, et maksevahendite ühekordne ärakorjamine lööks varimajandusel jalad alt. Vähemalt Eestis said tõmmata eelkõige vanurid ja kokkuhoidlikud kodanikud.

N Liidu peaministri V. Pavlovi sõnul moodustasid 50- ja 100-lised üle 35% käibivast rahast. Täpseid andmeid ei tea Liidu riigipank täna isegi. Raha ümbervahetamine annab vähemalt selgema pildi. Ja tõeliseks rahareformist, mis hr Lõhmuse arvates oma järge ootab, kulub väike inventuur marjaks ära. Kui aga suurte kupüüride kokkukorjamine jääb ühekordseks sammuks, on tegemist tõelise ebaõnnestumisega.

Rahamassi vähendamine on iseenesest muidugi õige tee. Paraku asutakse N. Liidus õige asja kallale peaaegu alati valest otsast. Liidu käsitlus on see, et riik ja riigipank püüavad kontrollida käibelolevat sularaha. Peaks aga kontrollima just seda raha, mis on arvetel. Õigemini seda, kuidas see on arvele tekkinud. Näiteks kui põhjendatult annab riigpank krediiti?

SURM VÄIKESELE PROTSENDILE!
Hr Lõhmuse meelest tulnuks järsult vähendada riigipanga poolt väljaantavat krediitide mahtu (kommertspangad annavad nii palju, kui jaksavad), ja ajada laenuprotsendid üles. See tasakaalustaks majandust suhteliselt kiiresti. Sama tehti ka Poolas, kus riigipank piiras raha kättesaadavust kommertspankadele ja kärpis nende võimalusi laenu anda. Laenuprotsent peab olema inflatsiooniprotsendist kõrgem, muidu tekib olukord, kus laenuvõtjaile justkui makstakse peale. Täna on N Liidus tegemist nimelt sellega. Isegi 15-20% laen, mida rakendavad Eesti kommertspangad, jääb tegelikult inflatsioonile alla. Laenuprotsendi hüppamine 40%-ni võib paljudele tunduda ebainimlik, ent on praegu majanduslikult igati põhjendatud.

KGB ÜHEKSA AMETIT
Millised sammud võiksid järgneda esimesele rahalõikusele? Ilmselt hakatakse siiski tuhnima ettevõtete rahades ning uurima nn arveldus raha päritolu ja liikumist. (Selle oletuse tegi hr Lõhmus 2 päeva enne M. Gorbatshovi uljast ukaasi KGB muutmisestrel-vastatud maksuametiks. - M.L.)
Selge see, et eraisikute rahavahetust püüavad saadikukomisjonid kõikjal vabariikides maksimaalselt soodustada. Ukraina ja Usbekistan näiteks pikendasid omaalgatuslikult nii isikute kui asutuste esmast rahavahetamise aega nädalani. Arvata on, et keskvõim ei rahuldu vaid mõnekümne miljardi välismaale veetud või keskpanka jõudmata jäänud rubla käibest kõrvaldamisega. Nüüd, kus ettevõtete suured rahad on rõõmsalt Riigipanga valduses, hakatakse otsima võimalusi piirata tagasimaksmist

(IGA)VENE HILINEJA
Viis aastat tagasi, mil N Liit oli suletum, oleks 1/3 sularaha käibest kõrvaldamine andnud teatud efekti. Täna ei suuda see pidurdada hindade tõusu ega tõkestada varimajandusL Seal on juba mõnda aega ekvivalendiks kõva valuuta ja/ehk mets, nafta, metall jne. 22. jaanuari aktsioon vähendas usaldust OR-i vastu veelgi. Hr Lõhmuse hinnangul võib oodata, et lähiaegadel saab Eestis maju, autosid jmt osta vaid FIM-e, SEK-e, DEM-e või USD-sid vastu pakkudes. Küll aga peaksid valuuta eest müüdava vabaturu kauba hinnad veidi alla minema. Kui rahareformiga tahetakse saavutada reaalset mõju elatustasemele, peab reform olema küllalt karm. Näiteks: kõigile vahetatakse 500 rubla ja hoiuse: külmutatakse 5 aastaks ilma mingi jututa. Äsjane "pehme" variant pakub vaid äratundmisrõõmu: poliitikud on järjekordselt finantsiste seljatanud.

Marica Lillemets