Kolm kirstu Aleksei Putsõkini, Sergei ­Ševeljevi (27) ja Vladimir Jegorovi (35) surnukehadega saabusid Pihkvasse üheksa päeva pärast relvastatud konflikti algust. Kõigist kolmest jäid maha noor naine ja päris väikesed lapsed. Ühelgi neist kolmest ei olnud oma eluaset. Kõigi kolme jaoks oli sõjaväelase elukutse nende isiklik valik. Ja ükski neist ei olnud ajateenija.
Augusti lõpus ilmus Vene ajalehes Argumentõ i Faktõ - Pskov artikkel "Autasu mehisuse eest... postuumselt". Artikkel kõneleb hukkunud Sergei Ševeljevist. Tolleks hetkeks ei olnud Pihkva väljaande ajakirjanikele veel teada, et tegelikult ei toodud Pihkvasse mitte üks, vaid kolm kirstu. Ning et Ševeljevi loos ei olnud kõik sugugi nii, nagu ajaleht kirjutas.
Hukkunu vend:

"Minust saab sõjaväelane"
Gornevi küla on Pihkvast umbes viie kilomeetri kaugusel. Siin on ka üks kohalikest kalmistutest. Siin, männi all, paikneb Ševeljevite perekonna rahula. Viimane haud on alles päris värske: Vene riigilipu värvides pärjad, mustad lindid kirjaga "Rahuvalvemissioonis hukkunule".

Surnuaiavaht tädi Maria Jegorovna räägib, et matused olid rahvarohked ja kärarikkad: "Muusika mängis, lasti kolm aupauku..."

Vene ajakirjanduses kõneleb Sergei elu viimastest minutitest tema isa, kuigi tegelikult ei kohtunud Sergei isaga sugugi sageli, sest neljandast eluaastast peale kasvatas teda kasuisa. Muide, Sergeid ei kasvatanud ka tema päris­ema. Kasuisa Pavel on sõjaväelane. Tal on selja taga Afganistan (Punatähe orden), Tšetšeenia, Abhaasia. Ta on saanud kaks medalit vapruse eest ning medali tegutsemise eest rahuvalvajana Jugoslaavias. Tema kasvatas üles ka Sergei ja tolle lihase venna Andrei (17).

Pärast Piiteri sõjakooli lõpetamist tegutses Sergei luurajana. Viimasel ajal üüris koos naise Anna ja kolmeaastase tütre Leraga korterit Kabardi-Balkaarias. Pihkva sugulastest nägi Sergeid viimasena vend, kes oli Sergeil Kabardi-Balkaarias 9.-26. juulini külas. Nagu tellitult just ajal, kui Sergei kutsuti Osseetiasse õppustele. See oli 24. juulil.

10. augustil helistas Pihkvasse Anna: "Mul on halvad uudised. Sinu vend on tapetud."

Sergei 17aastane vend Andrei ei ole praeguseni toibunud. Ta vaatab venna fotosid, meenutab viimaste kõneluste üksikasju ja ütleb, et läheb armeeteenistusse.

Lähedal majale, milles elavad Sergei Ševeljevi sugulased, "sirguvad" uusehitised. Kohalikud kinnitavad, et suured mitmekorruselised majad ehitatakse tulevastele sõjaväelastele.

Fotokorrespondent Julia Hrisanfova, kelle mees on samuti sõjaväelane, ütleb, et kolm tinakirstu on Pihkva jaoks küll kurb arv, kuid kaugeltki mitte kõige suurem. 1990. aastatel, pärast järjekordseid sõjalisi operatsioone juhtus, et siia saabus korraga kuni 80 kirstu. Mõlemad Tšetšeenia sõjad on toonud sellesse linna leina. Kuid kui nii võib öelda, erines surm esimeses Tšetšeenia sõjas teise sõja surmast. Kuna esimesse saadeti ajateenijad, olid hukkunud väga noored mehed. Teises sõjas sõdis palju lepingulisi sõjaväelasi, kes võisid endale Tšetšeenias teenitud raha eest osta korteri.

Ka praegusel juhul on küsimus rahas. Tõsi, kõik selle loo tegelased tunnistavad, et summad ei ole enam need mis kunagi. Vladimir Jegorovi lesk arutleb: "Küsimus on pigem valitud elukutses. Või õieti öelda selles, et õigel ajal ei omandatud teist elukutset."
Hukkunu tütar:

"Mina olen isa surmas süüdi"
Selle kuueaastase tüdruku sõnavaras ei ole veel poliitiliselt korrektset sõna "konflikt". Tema jaoks "sai isa sõjas surma". Anja näitab rõõmuga oma nukke ja isa kingitud aabitsat, ta on kurb, et keegi ei oska Barbi nukumaja kokku panna - seda oskas teha ainult isa. Anja ütleb sõnu "sai surma" välja hästi ettevaatlikult, ta valmistub hoolikalt isale surnuaeda külla sõitma, arutleb, kuidas ta ise ka kunagi ära sureb ja saab siis isaga koos olla. Ja veel arvab Anja, et tema on isa surmas süüdi.

Asi on selles, et kui televiisorist hakati näitama sõjasündmusi Osseetias-Gruusias, vaatas kuueaastane Anja telerit ja ütles emale: "Isa saab surma." Alles meie jutuajamise lõpu poole ütleb tüdruk justkui kinnitavalt, aga samas ka nagu küsivalt: "Mina olen ju süüdi, et isa sai surma. Miks ma siis niimoodi rääkisin?! Selline lobamokk." Ja vaatab üles, silmad oma süü pärast hirmu täis.

Anja isa Vladimir Jegorov oli kontraktnik, lepinguline sõjaväelane. Käis kaks korda Tšetšeenias, mõlemal korral viibis seal üheksa kuud. Ja nüüd, kui ta oli alles Osseetiast õppustelt koju jõudnud, teatati talle, et on vaja kiiresti tagasi sõita. Ja ta sõitis. Koju jäid naine Olga (27), kuueaastane tütar Anja ja kaheksakuune Nastja. Naine küsis enne ärasõitu: "Ma kuulsin, et mõned teie ohvitserid keeldusid seekord minemast... Äkki jääd sina ka koju?"

"Ma ei ole rott," oli mees vastanud. Vene keeles on rott see, kes uppuvalt laevalt esimesena jalga laseb.

Pärast seda rääkis Olga mehega veel ühe korra telefoni teel. Ja siis, 19. augustil tuli Olga juurde koju kolm inimest: kaks sõjaväelast ja üks meedik. Tulid ütlema, et Vladimir on hukkunud. Kolm tabamust: rinda, kõhtu, õlga.

"Te ajate midagi segamini," hüüdis Olga.

"See on välistatud," vastasid külalised.

"Aga mina kuulsin kõike, mida suured ­inimesed rääkisid," ütleb Anja. "Mul on ju hea kuulmine... Miks see kuul, mis tabas isa, ei ­pöördunud teise suunda ega läinud selle sisse, kes tulistas?"

Ükski peredest ei kipu rääkima konflikti poliitilisest küljest.

"Meie poliitikasse ei sekku," ütleb Vladimir Jegorovi ämm. "Mis meil sellega asja? Talle anti käsk ja tema läks..."

"Aga mida siin ikka rääkida on," arutleb Žanna, Aleksei Putsõkini naiseõde. "Elukutse on niisugune... Kui noor inimene valib endale sellise ameti, siis ta tõenäoliselt ka mõistab, millega see võib lõppeda."

Üks kolmest hukkunust, Vladimir Jego­rov, maeti Tšeboksarõsse, kus elavad tema vanemad. Matustel oli nii tema naine Olga kui ka vanem tütar Anja. Tüdrukule tundus, et tal ei lastud isale piisavalt lilli kaasa panna. Ta räägib, et tuleval aastal, kui nad isale külla sõidavad, võtab ta kaasa suure kimbu tumepunaseid lilli. Selliseid, nagu isa talle ja emale alati pühade puhul kinkis.