Vana maja kergitas uute elanike ees kaabut
Samas majas asuvast perekond Eigide kodust ilmus kolm aastat tagasi lugu “Kodu, kus hinnatakse olnut” (Moodsa Kodu aastaraamat 2007), kus on kirjas, et (kümme aastat tagasi hakkas arhitekt...) “Ado Eigi plaanima katusealuse väljaehitamist. Järjekindel vägikaikavedu vastasjõududega lõppes edukalt: äsja tehti majas kapitaalremont. Koridorid, fassaadid, aknad, küttesüsteem ja muud kommunikatsioonid – elutingimused on kaasajastatud.” Nüüdseks, kolm aastat hiljem, on katusealuse uued elanikud juba kenasti sisse elanud ja mis algul tundus priiskava küllusena, on nüüdseks, pere kasvades, osutunud karmiks ruumikitsikuseks... Seda ütleb perenaine Maarja muidugi muigelsui.
Valgus ja rõõmsad kontrastid
Kahele tasapinnale paigutatud korteris on ohtralt päevavalgust. Elutoal on terves laiuses vaateaken. Kaht tasandit ühendav, ažuurne metallkonstruktsioonil keerdtrepp seisab akna taustal ja selle kohal on lisaks dekoratiivne ümaraken. Ülakorruse kaldlagedega lastetubadesse toovad valgust katusaknad.
Valguseaustus on eriliselt tajutav korteri mõttelises keskmes – osa põrandat on tehtud klaasist. Sealtkaudu ühinevad-segunevad ülemise ja alumise korruse valgused, nii et ainsateks pimedateks kohtadeks kogu korteris on märgruumid all ja ülal.
Elutoa aknast üle viilkatuste avanevat linnapanoraami ei varja puud ega kõrghooned. Sellega interjöör võistelda ei üritagi, vaid on valinud tasakaaluks punase-musta jõulise ja suurejoonelise kontrasti.
Punane teeb avalöögi tulipunase tehnorobustsuse kujul – esimene asi, mis korteris silma hakkab, on tulekustuti. “Algul mõtlesime selle vajaliku eseme kuhugi varju pista, kuid kui nägime, kui vahva ta on, ei raatsinudki enam teda silma alt ära lasta,” naerab Maarja. Teema variatsioonina ripuvad sealsamas laekonstruktsiooni küljest punaste plastdetailidega võimlemisköied. Sama endastmõistetavalt on taamal kultuurist pungil raamaturiiulile toetumas jalgratas. Näha on, et pererahva prioriteedid on praktilisus ja mugavus, mitte kangekaelne stiiliteadlikkus. Stiiligeenidest ei saa nad niikuinii üle ega ümber.
Raamatud, huvialad, märgid
Tulekustuti üle vaadatud, hakkavad pilgu eest võistlema seinal ergav hiidroos ja lopsakas punane Mangi diivan selle ees. Vastukaaluks punasekogusele on neutraalhallil vastasseinal silmade kõrgusele tõstetud üksik atraktiivselt peegelpunane kapike (Ikea), mis usinasti aknavaadet peegeldab. Pange tähele, kui samas kõrval seisvad tumedad Ikea raamaturiiulid on pungil täis vaatamisväärsusi (leidub isegi temaatiline kompositsioon Vaga kunstiajaloost ja Campbelli tomatisupipurkidest...), siis punasel troonib uhkes üksinduses Citroëni kultusmudel DS. Aukohast võib järeldada, et majas elab vähemalt üks auto(mudeli)fänn. Mida kinnitavad ka leiud magamistoa raamaturiiulitel... Sellised kollektsioonid lisavad kodule tublisti isikupära.
Tasakaaluks kõigele uuele ja värskele on korteris ka mõned vanad mööblitükid. Keset elutoa aknaesist on eksponeeritud tammepuust söögilaud. Mitte kohalik, vaid kõverjalgne ja veidi peenutsev madalmaalane, kes siiski vastutulelikult pealiskilbi all väljatõmmatavaid tiibu peidab. Ärge naerge, sarnasus kilbi, kooriku või soomusega on ilmne, sest lauaplaadi spoon on kokku pandud erisuunalise süüga ruudukestest, mis mõjuvad kui soomused – või siis kui malelaud, kuidas võtta. Kuid kui pilk veidi tõuseb, kahvatub laua edevus kohe, sest selle kohal ripub täies hiilguses Patricia Urquiola alati rabav Caboche Chandelier (Foscarini). Selle klaaskuulid (tõele au andes on materjali nimeks polümetüülmetakrülaat) on täis valgust, peegeldades omasoodu kogu ruumi, korrutades nähtut igas kuulikeses. Sündinud klassikaks...
Kõik korteris leiduvad valgustid pärinevad Hektor Lighti mudelivalikust.
Punane taltub mustvalgeks, hall pehmeneb liivaks
Võrreldes eelnenud kirkusega on lauda ümbritsevate toolide punane polster veidi sordiini all, juhatades teed elutoa soppi jäävasse kööki (Arens). Seal rahuneb punakirglik värvivastandus mustvalgeks tänulikuks fooniks, millesse toob sära iga üksikki punane lisand.
Mustvalge on ka vannituba, kuhu pääseb soliidselt tumehalliks võõbatud esikust, möödapääsmatute “vanaaegsete ilustustega” hõbedases raamis peegli kõrvalt. Tähelepanelikule vaatajale võib sealne seinaplaat oma nõgusalt lainetavate rõngamotiividega meenutada väheke ka elutoa kandelaabri kuulikestekogumit.
Magamistoas, kus akna all kõhutab väärikas vanaisa kirjutuslaud, valitseb rahulik ja pehme naturaalse vineeri toon. Kõrged raamaturiiulid, mis seinu katavad, on pereisa enese disain. Pikad keermestatud vardad on torgatud paika läbi paksust vineerist riiulite nurkade, riiuleid hoiavad omakorda paigal varrastele keeratud, parajate vahedega mutrid. Kaval, ja töötab suurepäraselt.
Kardinad ja päevatekk on “ühest perekonnast”, nende neutraalsust elavdab sissekootud barokkornament, mis kordub – kuid juba märksa jõulisemalt – ka peretütre toas korrus kõrgemal.
Katusealune ongi laste päralt. Sinna pääseb keerdtrepist, üle klaasist põranda. Kaht katuseakendega magamistuba jagavad kolm last – ühel pool klaaspõrandat tugevate kontrastidega ja detailirohke tütarlapsetuba, teisel pool rohekates loodustoonides lastetuba.
Kodust jääb avar, terviklik ja läbikomponeeritud mulje, kuid samas pole see sugugi mööblikataloog, vaid soe ja sõbralik elukeskkond. HK
