„Kui enam midagi võtta polnud, hakkas närveldama ja haaras oma nahkkinnastes kätega vahtkustuti, millega hakkas turvaruumi ust katki peksma. Sai uksele augu sisse, astus ühe jalaga läbi ja püüdis koos uksega põgeneda. Jamas tükk aega ning jooksis patrullile otse sülle,“ teeb Maie sissejuhatuse oma argipäeva.

EPAs zootehnikuks õppinud Maiel on kuus ligi 15 tööpäeva, selle aja sees käib poest läbi umbes kümme tõsisemat varast. Kui ta üheksa aastat tagasi alustas, tuli ainuüksi päeva kohta neli-viis varast. Aga nüüd nad juba teavad, et siin on kord majas. 

Pooltel tööpäevadel kutsub ta välja politsei või turvafirma patrullauto. Iga nädal paar korda. Saadab kroonilised vargad mõneks ajaks vangi, aga varsti on nad tagasi. Tervitavad viisakalt poes või Maie lemmiksuvituskohas Põlvamaal Palojärve ääres. “Tere, turva!” hõikavad pätid juba kailt. Aga vargile tulevad ikka uuesti.

Minu “tööpäeva” algus Saare Maximas on paljutõotav.