Ta kirjutas tiheda püstise käekirjaga, kasutades ruudulisi vihikuid. Varem kirjutas ta sulepeaga, hiljem pastapliiatsiga. See käekiri oli loetav, k-tähed olid lühikesed, T-tähe juurde käis paun ja suure A-tähe juurde samamoodi.


Nii palju kui mina mäletan, istus ta ikka oma laua taga ja kirjutas.


Kui kell sai üheksa ja hakkas “Aktuaalne kaamera”, kamandas vanaema, et “vaata nüüd sina ka”, ja siis pööras vanaisa oma toolil ringi, tõstis prillid otsmikule ja vaatas, mis televiisorist tuleb. Vanaisal oli peas vanaema heegeldatud müts, sest juukseid oli tal vähe ja pea külmetas. Vahel jäi ta “Aktuaalset kaamerat” vaadates magama, pea nõksatas kuklasse, ja siis kolistas vanaema joonlauaga, et vanaisa ärkaks. Ja kui vanaisa selle peale ei ärganud, võttis vanaema kokkukeeratud ajalehe, millega ta kärbseid tappis, ja tonksas ajalehega vanaisa. Sest kui vanaisa ei vaadanud “Aktuaalset kaamerat”, jäi ka vanaemal täis selgus saamata, mis seal “kaameras” siis õigupoolest räägiti.


Vanaisa uuris oma sugupuud. Ta oli oma sugupuu vastu hakanud huvi tundma 1913. aastal, 20aastaselt. Küsinud oma isa Jakobi käest, nii palju kui see teadis, joonistanud genealoogilise tabeli, kirjutanud sinna juurde nimed ja ametid ja mõned sünnidaatumid.


70aastaselt, kui vanaisa pensionile jäi ja aega rohkem oli, võttis ta selle sugupuu-asja tõsiselt ette.


Sõitis bussiga mööda Eestit, kaabu peas, must kunstnahast portfell näpus. Käis arhiivides, uuris kirikuraamatute sissekandeid, saatis sugulastele kirju ja ootas neilt vastuseid.

Muretses, et kes tema uurimistööd ükskord edasi teeb.


Hiljuti leidsin vanaisa vanade paberite hulgas kolm vihikut, tavalised nõukogudeaegsed kahekopikalised ruudulised vihikud.


Peale kirjutatud  “Karlson’ide eluloost” ja pliiatsiga ülaservas “Pikemalt”.


Vanim esiisa, kelleni vanaisa välja jõudis, oli  Kärner Jüri (s 1725).  Kärner Jüril oli poeg Karl (s 1753), ametilt kingsepp, kelle kohta leidis vanaisa kirikukirjades lühendi “cum att”, mis tähendab, et Karl oli saanud mõisast vabaduskirja, atestaadi. Sel Karlil sünnib ridamisi lapsi, teiste hulgas poeg ­Behrend Karelsohn (1787–1871).


See Behrend saab mu lemmikuks, kui loen vanaisa püstise tiheda käega tehtud sissekandeid ruudulises kahekopikalises vihikus.


Behrend on veskipoiss, siis mölder, siis ehitusmees. Ta on ehitanud Puurmanni mõisa suure ümmarguse karjalauda puuvärgi ja katuse. Ta on pidanud kõrtsi. Ja kord oli ta ühe purjus peaga magama jäänud kõrtsilise rahakoti enda hoole alla võtnud ja selle siis tagasi andnud, kui mees üles ärkas.


Tal on kolme seadusliku naisega kümme last (kes elama jäid), ta on sihvakas ja rahuliku meelega, nii et külarahvas arutanud: “Karlsonid on suured ja rahulised nagu Bernhardiineri koerad!”


Aastast 1817 on ta Pikknurme koolmeister ja Behrendist alates ei tule enam ühtegi põlvkonda, kus tema või tema vendade laste seas poleks olnud koolmeistreid. 1817. aastal sünnib Pikknurme koolmeistri Behrendi perre poiss, kellele pannakse nimeks Juhhan (nagu tollane grammatika ette näeb). See Juhan on minu vanaisa vanaisa.


Juhanist on vanaisa Gustavi ruudulistes vihikutes mitmeid lehekülgi tihedat kirja. Ka Juhan on mõnda aega koolmeister (Pöörakülas), aga ta on äkilise meelega ja talle sobib paremini metsavahiamet.


1901. aasta suvel, kui Juhan on j uba vana mees, elab ta oma noorema poja Jakobi juures, kes on Pikknurme kooliõpetaja – sealsamas koolis, kus kunagi see sihvakas ja rahulik Behrend –, ja siis seisab vana Juhan parasjagu Pikknurme vana koolimaja õuel ja vaatab, kuidas siiasamma kõrval ehitatakse uut koolimaja.


Ta vaatab vasaku silmaga, sest paremat silma on opereeritud (vähk) ja pärast on võetud Juhanil selja pealt tükk nahka ja silma peale õmmeldud. Siis sõidab õuele hobusekoorem pikki voodrilaudu, sõidab õuel seisvast Juhanist mööda, keerab ehitusplatsi ette, ja koorma tagumine ots lööb Juhani pikali maha.


Kui Juhan koolimajja on kantud ja meelemärkusele tuleb, langeb ta põlvili ja palub suure häälega andeks oma pattude pärast, mis ta pika elu jooksul on teinud. Inimesed seisavad hardas vaikuses, teiste hulgas mu seitsmeaastane vanaisa.


Jakob, Juhani viiest lapsest noorim, on sündinud 1863. aastal.


Jakob on vanaisa Gustavi isa. Tema lapsepõlv möödub Kursi kiriku metsavahimajas,  ilma korstnata suitsutares, mille välisukse ülemise poole saab lahti lükata, et suits toast välja läheks. Alumine pool peab sooja toas kinni.


Jakobil tuleb poisist peast käia metsas jahil, sest metsavahi ülesanne oli kirikule linde lasta. Jahipidamisega tegeleb küll peaasjalikult Jakobi vanem vend Pärnat, aga et Pärnat on kõva kuulmisega, käib Jakob Pärnatil “kõrvaks” kaasas – linnujaht on peenike värk!


Kõigepealt tuleb vilistada. Vilistamise peale lendavad tedred, püüd ja taevasikud uudishimulikult lähemale. Ja lõpuks on nad nii lähedal, et pane ainult püss palgesse.


Kihelkonnakooli lõpueksami teeb Jakob Tartus Holmani seminaris eksternina (aastal 1880).


Saksa keelt räägib ta vabalt, ja hiljem, kui Jakob on juba kooliõpetaja ja koolides muutub õppekeeleks vene keel (1892), käib ta Tartus kursustel vene keelt lihvimas. Oma laulukooriga esitab ta põhiliselt Karl-August Hermanni laule “Laulu ja mängulehest”.


1893. aastal sünnib Jakobi perre poeg Gustav, minu vanaisa.


On kärekülm talvepäev, kui ta istub sooja saaniteki sees ja sõit läheb hobusega onu Juhani pulma. See on vanaisa Gustavi esimene mälestus. Ta on siis kaheaastane. Veel kõrges vanuses kõlab vanaisal selgesti kõrvus, kuidas pruudi õde Miili pulmas laulab: “Siis Liisa kulpi keerutas ja oma viha veeretas.”


Vanaisa Gustav läheb Tartusse Grivingi Muusikakooli. Õpib klaveri- ja orelimängu, teooriat, kontrapunkti, muusika ajalugu ja koorilaulu juhatust, usuteadust ja saksa keelt.


1913. aasta kevadest alates on ta ligi kuuskümmend aastat tegev köstrina (mõnda aega ka abiõpetajana) ja ükskõik kus Eesti otsas ta töötab, igal pool on tal oma laulukoor.


1928. aastal käib ta Kuusalu kooriga Tallinnas laulupeol, kuulab suure vaimustusega Händeli “Messiase” ettekannet Tallinna Jaani kirikus. Kui ettekanne on lõppenud, küsib ta professor ­August Topmani käest “Messiase” noodid, et organiseerida “Messiase” kontsertesitus ka Kuusalu kohalike lauljatega.


Vanaema Alma paljundab kodus köögilaua peal noote ja kohale kutsutud hääleseadja preili Lippandi teeb lauljatega päevade kaupa kõvasti tööd. Ettevalmistused on suured.


“Messias” kantakse lauritsapäeval 1929. aastal Kuusalu kirikus koos mõne välisabilisega pidulikult ette. Väikese Kuusalu jaoks on see erakordne kordaminek.


Sealsamas Kuusalus kutsub vanaisa kiriku sse orelit mängima väikese poisi, kelle nimi on Hugo, ja soovitab tal kindlasti Tallinnas muusikat õppida. Hilisem tuntuim Eesti organist Hugo Lepnurm ei jää tänu võlgu. Kui vanaisa 1987. aastal Kaarli kirikust viimasele teele läheb, istub Lepnurm oreli taha ja mängib ja mängib...


Kirjutuslaud ja aknalaud on vanaisal kevaditi noori taimeistikuid täis. Oleks ilmselt ka köögilaud, kui vanaema lubaks. Ja alati on vanaisal olnud mesilased, isegi Nõmme mändide all olid vanaisal mesilased!


Viiekümnendatel, kui vanaisa elab Järva-Madisel, heidavad  mesilased (küll mitte vanaisa omad) kuumal suvepäeval peret. Tiirutavad ümber Albu vallamaja ette püstitatud A. H. Tammsaare pronksist pea ja poevad lõpuks sisse Tammsaare kõrva taga olevast pisikesest august. Vanaisa, kes sel ajal ka kolhoosis mesilasi peab, kutsutakse kohale ja ta suitsetab sumisejad klassiku peast välja.


Vanaisa istus oma kirjutuslaua taga ja muudkui kirjutas.


Võib-olla oleks ta pidanud ­rohkem “Aktuaalset kaamerat” vaatama, siis olnuks ta rohkem eluga kursis ja ei küsinuks aeg-ajalt Tallinnas Valdeku poe tusaselt müüjalt, et palun pakk tseiloni teed. (Seitsmekümnendatel aastatel!)


Muidugi oli vanaisa uhke, et ta suguvõsas oli nii palju koolmeistreid. Ka ta vend Karl oli õpetaja ja ta poeg Lootus õppis õpetajaks.


Ta joonistas oma sugupuud pleekinud millimeetripaberile ja tõmbas sinna jooni mitut värvi vildikatega, muretsedes, kes seda sugupuu-uurimist edasi viib.


Seda viis edasi vanaisa poeg Karl Kaarli (1923–2006), põllumajandusteadlane, viimased aastad Karl Kaarli poeg Kalle Kaarli (s 1948, matemaatikaprofessor Tartu ülikoolis).


Ükspäev saatis Kalle mulle e-maili, küsis, kas vaarikad hakkavad Läänemaal valmis saama, ja rõõmustas, et on leidnud internetist neli lehekülge tihedat kirja, kus oma elust ja tööst kirjutab Behrend Karelsohni (selle minu lemmiku, pika ja rahuliku Bernhardiineri moodi mehe) noorem vend Karl.


Karl on sündnud 1801, olnud Laeva koolmeister alates 1821. aastast ja selle teksti on ta kirjutanud küpse mehena aprillis 1863.


Laeva Kaarlil (nagu vanaisa Gustav tema kohta ütles) on ühtlane käekiri.


Kaashäälikud kirjutab Karl sõna keskel kahekordselt (kohhus) ja mõned täishäälikud ühekordselt (kolitund). Ta annab ülevaate, kui palju tal on Laeva koolis õpilasi, ja räägib, kuidas Kursi pastor ta omal ajal sunniviisiliselt koolmeistriks pani. Ta lahkab elukondlikke kitsaskohti ja tunneb heameelt, et saab oma tööst ja elust üht-teist “lühhidalt kosta” ja et kui selline võimalus on antud, pole ta “tahtnud mitte omma kät kintasse pista ja sulge potti jätta”.


Muuseas – selle suguseltsi kõige tuntum esindaja üleüldse on Laeva Kaar­li pojapoeg Karl-Ferdinand ­Karl­son (1875 Laeva v – 1941 Sverdlovski obl). Ta oli õigusteadlae, kirjanik ja seltskonnategelane, kes kirjutas sõnad Miina ­Härma “Tuljakule”. Ja kes kirjutas Eesti poliitilisest kultuurist, et “hea on, kui ma sinu ära söön, halb aga, kui sa minu nahka paned”.


Ta on sees Romulus Tiituse raamatus “Portreid sõnas ja pildis” (1935) ja esineb tihedalt Elo Tuglase päevikus.


Kahju, et vanaisa Gustav ei saa lugeda internetist oma eelkäijate sajandivanuseid mõtteid. Tuline kahju, et seitsmekümnendatel ja kaheksa­kümnendatel veel internetti olemas polnud.

Aga võib-olla on see hoopis hea. Sest kas tal oleks sel juhul j&aum l;änud üldse aega “Aktuaalse kaamera” jaoks, ja mida oleks sellest arvanud vanaema Alma?
Katkend Laeva koolmeistri aruandest 1863

Koolimaja oli nagu külavainu peale ehitatud hobusetall, kus korralik inimene elada ei saanud. Uks oli ees, aga lumehang tuiskas talvel tuppa. Väikese akna üheksast ruudust olid viiel klaasid ees ja neli oli kinni topitud.

Ahju ega korstnat ei maksa nimetadagi, sest kui ma olin endale Jumala abiga juba pisukese varanduse kogunud, 18 aastat selles majas elanud ja toa otsa katuse alla aida ehitanud, tuli viletsa ahju ja korstna tõttu õnnetus.

Kange marutuul lõi korstnast tule välja ja ma jäin kogu oma elamisest ilma ja olin jälle vaene ja paljas.
 
Karl Karlsson kirjutab, missugune oli Laeva koolimaja, kui ta sinna 1821. aastal koolmeistriks pandi.