Vanamees pilvelt kolis paremasse oimusagarasse

Müstilised ja religioossed kogemused võivad olla pelgalt aju toodang.

Kiriku võlvid kaiguvad võimsast ülistuslaulust, kümned käed kerkivad halleluuja saatel ülespoole, sinna, kust Jumal seda ekstaasi pealt vaatab. Või kas vaatab? Neurobioloogid toovad Jumala meile sootuks lähemale: aju limbilisse süsteemi, paremas poolkeras asuvasse oimusagarasse, täpsemalt mandelkehasse.

Religioossel kogemusel, osadusel, püsivad kõik kirikud ja kogudused, olgu tegemist muhameedlaste, maausuliste, saibaabalaste või budistidega. Kuskil on keegi, kes meil silma peal hoiab, võimaldab sidet kõiksusega, Jumalaga.

Tänapäeva teadlasi huvitab, kas müstilised kogemused on midagi ebanormaalset, aju häire, või siis normikohane, kuigi harvaesinev seisund.

Neuroteoloogia uurib inimese kogemusi, mis on sõnul väljendamatult müstilised, ent ometigi reaalsed tunded.

"Me mõtleme ja usume oma kehafüsioloogia kaudu ja seda fakti pole võimalik ignoreerida. Lõppude lõpuks on ka ilmutus elektrokeemiline fenomen. Me peame oma maailmakogemuse bioloogilisust-kehalisust arvestama, ka teoloogias," ütleb Tartu ülikooli neuroteoloog Roland Karo, mees, kes oma magistritöös uuris, kas jumala olemasolu saab bioloogiliselt tõestada ja kuidas religioon väljendub füsioloogilises plaanis.

Jumal kiivrist

Kanada neuroteadlane Michael Persinger otsis Jumalat kiivri abil. Vabatahtlike katsealuste oimusagarat stimuleeriti väikeste elektromagnetiliste impulssidega, nii et rakkudes tekkisid vibratsioonid. Katse tulemusena teadustas suur osa katsealuseid Jumala ligiolu, kuulis Jumala häält ning nägi religioosseid nägemusi. Sellesama mandelkeha üldisem stimuleerimine tekitab hirmu- ja rahutuse reaktsioone, täpsemalt lokaliseeritud stimulatsioon aga tekitab "tippkogemusi" ning intensiivset tähenduslikkuse-tunnet, samuti teisenenud kehataju ja "kosmilise ühtsuse" tunnet.

Aju mandelkehas paiknev nn Jumala-piirkond toodab ka hirmu, viha, déjà vu tunnet ning vägevaid seksuaalseid läbielamisi.

Jumal matil

...Koolivõimla põrand on kaetud magamiskottidesse mässitud inimkehadega, saalis voogab elektrooniline meremüha. See on vabastava hingamise seanss. Umbes tunni pärast hakkavad inimesed ärkama. Mõni ringutab end õndsalikult, mõni nutab, mõned kaelustavad.

Müstilise kogemuse võib saavutada ka mediteerides. Inimene hakkab ennast mõtetest puhastama, tema keha lõdvestub ja ta tunneb seesmist rahu, kuni aju mandelkehas toimuvad aktivatsiooniprotsessid tekitavad ekstaatilisi ja õndsalikke elamusi. Inimene tunneb, et piirid mina ja välismaailma vahel kaovad, tekib "puhta ruumi taju" ja absoluutne üks-olemine kõigega. See kogemus näib vägagi reaalne.

Ameerika neuroteoloogid Newberg ja d'Aquili uurisid meditatsiooni kaudu saavutatavaid seisundeid frantsiskaani nunnadel ja Tiibeti munkadel. Neile manustati kontrastainet ja jälgiti neid meditatsiooni ja palvetamise ajal ning fikseeriti ajus toimuvad muutused, kuni katsealused jõudsid neurofüsioloogiliste mehhanismide abil ekstaatilise elamuseni.

Mõnel pool nimetatakse seda nirvaanaks, mõnel pool taoks.

Jumal tabletis

Sama tunde võib saavutada ka keemiliselt - psühhoaktiivsete ainete manustamise abil. Psühhiaater Walther Pahnke võttis kakskümmend protestandist teoloogiatuden git, pooltele manustati psilotsübiini, ainet, mida sisaldavad teatavad hallutsinogeensed seened. Teised sõid platseebot. Tulemus: "seenesööjad" kinnitasid veel pool aastat hiljemgi, et nende usk, religioossus on süvenenud ja suhtumine maailma positiivsem.

Seda meetodit tunneb inimkond tuhandeid aastaid: rituaalsest seenesöömisest alates kuni LSDni välja. Nii amfetamiin, kokaiin kui ka hallutsinogeenid on võimelised tekitama ülevat seisundit.

Vastates küsimusele, kas siis Jumal elab mandelkehas, jäi psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro skeptiliseks. "Uurida võib kõike, see on huvitav teema," ütleb ta. "Mandelkehast võib leida seda ja teist: depressiooni, mängusõltuvust, armukadedust, häbi, uhkust, miks siis mitte ka jumalat."

Ta ütleb, et  religiooniuurijate ja aju-uurijate koostööd maailmas palju ei esine. "Religioossuse aluseks olevad protsessid on täiesti legitiimne teema, aga tegeldakse sellega vähe, sest sel ei ole selgelt nähtavat praktilist väljundit. Selliste uuringute tulemuste tõlgendamisel peab olema erakordselt ettevaatlik."

Eesti on maailma üks ilmalikumaid riike, vaid napp 16-17 protsenti on neid, kes nimetavad end otsekoheselt usklikeks. "Pool meie elanikkonnast siiski usub mingil moel jumala olemasolusse, aga neljandik Eesti inimestest määratleb ennast kui otsijaid," ütleb värskelt eestlaste muutunud religioossusest doktorikraadi kaitsnud Lea Altnurme. Neuroteadlaste seisukohalt on ainus kindel koht, kust religioossus endas üles leida, omaenda ajusopid. Pooled eestlased pole seda võimalust kasutanud.

Müstiliste kogemuste neurobioloogilised uuringud ei kinnita ega lükka ümber Jumala olemasolu. See, et Jumal asub meie oimusagras, ei välista seda, et ta asub veel kuskil. Võib-olla on Jumala-piirkond" meie ajus vaid antenn vastu võtmaks neid laineid, mis paradiisiaiast tulevad?

Kolimiseks pole põhjust 

Teoloog Toomas Paul, kui osaduse-tunnet saab tekitada elektromagnetlainetega aju stimuleerides, psühhofarmakonidega ja mediteerides, kas siis on veel mõtet uskuda, et midagi suuremat asub väljaspool inimest?

"Jumal ei ole uskliku jaoks kunagi pesitsenud pilve piiril, nagu teda pilapiltidel kujutatakse (tingimata öösärgis!), vaid ühtaegu teispool firmamenti ehk kinnistähtede sfääri ning inimese südames (heebrea "süda" oli mõtlemise ja tahte organ, inimese juhtkeskus, vrd eesti "südaöö" ja "õunasüda"). Niisiis kolimiseks ei ole vajadust.

Oleks lausa imelik ja uskumatu, kui neuroteadus ei oleks suutnud ajus lokaliseerida müstiliste elamuste piirkonda. Võib pidada loogiliseks, et see leiti seksuaalsete naudingute läheduses - näiteks püha Teresa pruudimüstika oli väga selgelt erootiline - ja et seal kandis on ka hirmu tundmine - näiteks religiooniloolase Rudolf Otto meelest on religioossel kogemisel primaarne (au)kartuse ja vaimustuse samaaegne esinemine (nn mysterium tremendum).

Neuroloog Olds tegi katseid rottidega, kelle aju mõnukeskusesse olid pandud elektroodid. Loom võis saata oma ajju elektriimpulsse 8000 korda tunnis. Mõni rott oli valmis vahetpidamatuks eneserahuldamiseks, söömata ja joomata, kuni täieliku jõuetuse või krambihoogudeni. Füsioloogiliselt ei ole aistingutel, ei roti ega inimese omadel, vahet - mõni psühhotroopne aine või neurostimulaator annab otsetee paradiisi. Ja - varbad valutavad ka pärast jala amputeerimist."

2.november on hingede päev

Pärimuse järgi naelutas Martin Luther 31. oktoobril 1517, pühakutepäeva eelõhtul, Wittenbergi lossikiriku uksele oma kuulsad 95 vaidlusteesi.

1. november oli kõigi pühakute päev, 2. november kõigi usus lahkunud hingede päev.

Eesti rahvakalendri järgi oli novembri algus sobiv lahkunutele mõtlemiseks: pakilised põllutööd tehtud ja ilmad nukrakstegevalt sünged.

Hingede ajal hoitakse kodud puhtad ja vaiksed. Müra tekitavad tööd lükatakse võimalusel edasi ning peale päikseloojangut tööd ei tehtud.

Hingede päevadel süütavad paljud meie hulgast koduakendel või omaste kalmudel küünlad.