Vangi mõistetud kohtuniku esimene intervjuu
200 000 krooni ei ole suur raha, eriti kui kaalul on aastad vanglas ja pika karjääri häving. Järelikult - kas olete erakordselt rumal või erakordselt ahne? Või on altkäemaksu võtmine kohtunike seas nii tavaline nähtus, et ka väikesed summad lähevad kaubaks? Te pidite ju teadma, et kui kohtu all on keegi kodanik Tikerpe, siis ei tohi te isegi vales kohas üle tee minna. Sellest pidi saama teie jaoks eluohtlik protsess - ja saigi. Kuidas lõksu langesite?
Protsessi venitati igal võimalikul moel, muu hulgas püüti asja lahendada rahaga. Muutusin isiklikuks, see oli minu viga. Kohtunik peab jääma alati võimalikult objektiivseks. Samas taandas ju enamik kohtunikke ennast selle asja arutamisest, mööndes, et nad ei pruugi olla objektiivsed. Võin öelda niipalju, et minu kriminaalasja kujul ei ole tegemist klassikalise altkäemaksujuhtumiga. Altkäemaks oleks olnud teisest suurusjärgust ja varjatud.
Süüdimõistev otsus on jõustunud ja juriidilisest küljest pole justkui midagi arutada. Ent te selgitasite raha vastuvõtmist omamoodi meeleheitliku sammuna. Olete moraalselt süütu?
Ma ei pea ennast moraalselt süütuks, paljusid asju kahetsen väga. Samas peaks toimiku materjalidest olema näha ka see, et kogu menetlus oli kallutatud iseloomuga ja ühekülgne. Võimalusi kaitseks sisuliselt ei tekkinud.
Väitsite kohtus, et alates hetkest, kui Kakumäe Võrkude kriminaalasi teie laual maandus, algas teie pidev jälgimine. Kas ja kuidas seda tunnetasite või märkasite? Mis võimalused teil olid selle kriminaalasjaga lõpuni, otsuseni minna?
Tagantjärele hinnates toonaseid sündmusi arvan, et teil on õigus. Jälgimist otseselt ei märka, kui märkamine ei ole just taotluslik. Olid lihtsalt teatud märgid, mis viitasid, et võidakse jälgida, mistõttu midagi varjata oleks olnud mõttetu.
Kas on võimalik, et mingil hetkel olite ainus inimene, kes soovis kriminaalasjas otsuseni jõuda? Et isegi prokuratuuri prioriteedid muutusid mingil hetkel ja kõige olulisemaks muutus teie tabamine?
Selline mulje mul jäi. Iseküsimus on, kas "organiseeritud" venitamist saab pidada prokuratuuri kui terviku prioriteediks.
Miks Kapo teid kohe selle paberkotiga kinni ei võtnud, vaid laskis sõita Mustamäele ja tagasi? Kuidas on võimalik, et Kapo esimesel läbiotsimisel Vilde tee korterist midagi ei leidnud?
Juhin tähelepanu, et ka paberkotti ei leitud autost esimesel läbiotsimisel.
Ütlesite pärast Viru maakohtu otsuse kuulutamist, et kohtul käis ilmselt üle jõu asjas olevate allhoovuste tajumine. Täpsustage oma mõtet.
Prokuröri avaldused avalikkusele otsustasid ette kohtuotsuse ja jätsid mulje, et tegemist on lihtsa ja haledalt läbinähtava altkäemaksuafääriga. Kohtukoosseis ei ela vaakumis ja on üks osa avalikkusest. Kohtule, kes on pandud avalikkuse surve alla, on raske ette heita, et otsus vastab ühiskonnas kujundatud ootustele. Jääb üle vaid konstateerida, et meie kohus on liialt mõjutatud avalikkuse arvamusest, mis ei ole vist uudis. Kui see nii ei oleks, ei oleks prokurör manipuleerinud meediaga ja avalikkuse arvamusega, nagu see juhtus näiteks minu asjas.
Kellelt tuli initsiatiiv tuua mängu raha - olgu see siis 200 000 või miljon.
Napa väidetel Davõdovilt.
Isegi kui keegi tahaks uskuda, et te ei olnud altkäemaksu võtmisest huvitatud, siis miks kohtusite Napaga nii tihedalt? Kas uskusite tõesti, et ta võib mõjutada Davõdovit taltuma ja saate Kakumäe Võrkude asjas otsuseni jõuda?
Olen aru saanud, et Napale oli tähtsam minuga kohtumise fakt kui kohtumise sisu. Toimikust peaks olema näha, et eranditult kõik kohtumised organiseeris Napa. Samal ajal Kapo talletas kohtumise fakti ilma helita ja hiljem andis Napa kohtumistele sisu. Et Šuvalov muudkui küsis, millal ta saab oma raha.
Toimikus on üks huvitav lause, kus Davõdov kirjeldab, mida ta tegi, kui teie otsustasite istungi lõpuni viia ilma tema kaitsjateta. Ta mainib, et pöördus tuttava tuttava kaudu väga kõrge riigiametniku poole... Sellega seoses küsimus - palun kirjeldage, kuidas kohtunikkond, teie vahetud ülemused või nende ülemused teid selles Kakumäe-protsessis survestasid.
Ma ei tea, kelle poole Davõdov pöördus. Otsest survet kohtunikkonna või riigiametnike poolt ei tundnud. Asi oli keeruline ja mahukas, arutatavad sündmused peaaegu kümne aasta vanused. Nagu öeldud, muutusin isiklikuks, tahtsin ennast kehtestada.
Kohus otsustas sel teisipäeval, et teie vangimineku tähtaega ei pikendata. Kas kaebate edasi?
Palusin kohtult kaks kuud pikendust. Kohus ei andnud. Kaeban edasi. Loodan, et kuni kaebus läbi vaadatakse, saan enne vangistust oma eraasjadega ühele poole.
Pean küsima "keelatud" küsimuse. Mis tundega te (ilmselt millalgi juuli lõpus) vangla väravasse lähete?
Tean, mida kujutavad endast "laagri tüüpi" vanglad. Tänapäevastest vanglatest pole mul mingit ettekujutust. Vangla väravasse minek on väga eriline ja üldse mitte meeldiv tunne.
