Eesti Vabadussõjalaste Liidu, kõnekeeles vapside (vanas kirjaviisis ka "vabsid") looga on seotud mitmeid saladusi, mis pole leidnud vastust tänase päevani. Vapside süüdimõistmisest Sõjakohtu poolt ning Riigikohtu kinnitusest sellele otsusele 1936. aasta juunis on ometigi möödunud seitsekümmend kaks aastat. Selle aja sees on vapside liikumisega tegelenud kolm Eesti ajaloolast. Sügaval nõukogude ajal kirjutas kodueesti ajaloolane Olaf Kuuli "Vapsidest Isamaaliiduni: fašismi ja fašismivastase võitluse ajaloost kodanlikus Eestis". Teos ilmus 1976. aastal.

Paarkümmend aastat hiljem käsitles vapside ajalugu Rootsis elav ja töötav Rein ­Marandi, kelle sulest ilmus monograafia "Must-valge lipu all". Esimene osa 1991 ­Uppsalas, teine osa sealsamas 1997. aastal.

Kolmas uurija on Andres Kasekamp, Kanadas sündinud, Torontos ja Londonis õppinud mees, kes on praegu Eesti Välispoliitika Instituudi direktor. Tema üllitas 1999. aastal ingliskeelse monograafia "The Radical Right in Interwar Estonia". Seda pole kahjuks tänaseni eesti keelde ümber pandud.

Vapsidega seotud ajalooline intriig on järgmine: teatavasti teostasid ­Konstantin Päts ning Johan Laidoner 1934. aasta 12. märtsil riigipöörde, kehtestades erakorralise seisukorra (esialgu pooleks aastaks), mis tähendas teatud põhiseaduslike õiguste peatamist ning samal aastal toimuma pidanud Riigikogu valimiste tühistamist. "Erakorralisus" jäi venima, andes lõpuks tulemuseks kurikuulsa "vaikiva ajastu". Päts ja Ko põhjendasid riigipööret sellega, et samasugused riigipöördelised plaanid olnud vapsidel ning valitsus ehk "õige" pool jõudis neist oma tõrjetegevusega lihtsalt ette. Tegemist olnud preventiivlöögiga.

Eesti ajaloolased arvavad konsensuslikult, et Päts hämas. Vapsidel puudus 1934. aastal vajadus riigipöörde järele, sest eesootavatel valimistel võisid nad arvestada rahva väga tugeva toetusega. Nad tulnuks võimule demokraatlikul teel, täpselt samamoodi, nagu aasta varem tulid Saksamaal võimule natsionaal­sotsialistid. Hitler, olgu lisatud, jõudis pärast 1923. aasta Müncheni putši läbikukkumist järeldusele, et võimu tuleb taotleda legaalselt. Jättes kõrvale küsimuse, kas ja kuidas Eesti vabadussõjalased olid mõjutatud Saksa natsionaalsotsialistidest, võiks oletada, et võimu kättesaamine legaalselt ehk siis demokraatliku riigikorra ärakasutamine samale demokraatiale haua kaevamiseks oli üldlevinud idee. Viimastena tegid seda edukalt Tšehhoslovakkia kommunistid 1946. aastal: saanud parlamendis demokraatlikul moel suurimaks erakonnaks, lõid nad järgmise kahe aastaga täiesti ebademokraatlikul moel kõik ülejäänud erakonnad mättasse.

Teine ja keerulisem küsimus on aga vapside tegevus pärast Pätsi riigipööret. Vapsid läksid põranda alla ning väidetavasti hakanud nad seal organiseerima omapoolset riigipööret. Või kui soovite, siis põhiseadusliku korra taastamist, mille rikkumisega oli Päts 1934. aastal hakkama saanud. Vapside ettevõtmine olevat pidanud teostuma 1935. aasta detsembris. Ent Poliitiline Politsei avastas selle õigel ajal ning võttis ürituse organiseerijad vahi alla. Selline oli ametlik versioon. Ka seda peetakse Pätsi ja Ko lavastuseks.

Asi selles, et kuna 1934. aasta märtsi riigi­pöörde põhjendamine vapside mässukatse ennetamisega oli kuidagi liiga nõrk ja ebausutav, mistõttu ka vapside represseerimine tundus vähepõhjendatud - tänapäevases keeles: ei olnud JOKK -, pidi kuidagi seda asja parandama. Et oleks JOKK. Oletame, et Poliitiline Politsei nägi selle nimel veidi vaeva, ja tulemust võibki näha nendest paberitest, mille Hans H. Luige töömehed vana maja laetalade vahelt leidsid.

Protokollide lehitsemisel torkab silma, et PolPoli uurijad kuulasid muu hulgas üle tüüpe, kes olid algharidusega ning tegelikult Vabadussõjalaste Liitu ei kuulunud, küll aga olid seal kellegagi kuidagimoodi tuttavad ning selle tutvuse kaudu riigipöördekatsesse hõlmatigi. Osundus ühe sellise ülekuulatava, Osvald Lillemägi ülekuulamisprotokollist: "Tuleb praegu meelde, et väljaastumise päeval minu ülesanne oli liituda meestega, kes Pika Hermanni juures kogunevad valvet teostama. Meie ülesanne pidi olema rahvast tagasi hoida Toompeale kogunemast. Üks teise äratundmiseks pidime hiljem saama vastavad märgid, millised nad väljanägemiselt oleks olnud - ei tea. Jäi nii, et täpsemaid juhtnööre pidin saama hiljem."

Kas see tundub usutav? Põranda alla läinud vapside juhtkonna sisekorraldusest on teada, et nad kartsid PolPoli agente ja provokaatoreid. Pärast Pätsi riigipööret anti käsk olla ülimalt ettevaatlik just uute liikmete vastuvõtul või isegi tutvuste soetamisel. Kui ülekuulamisprotokollides seisab tõde, siis on Vabadussõjalaste Liidu Tallinna allorganisatsiooni mehed seda korraldust ülima hooletusega eiranud. Ent vasturiigipöörde korraldamine, on see usutav?

Vapside juhtkond panustas rahvale. ­Oodati rahva raevu Pätsi ebaseadusliku tegevuse vastu. Oodati, et rahvas vabastab oma kangelased, seab õigluse jalule ning see toimub legaalselt. Sest rahvas on kõrgeim võimu kandja. Rahvas oma lemmikutele appi ei tõtanud. Miks? Ei tea. Sama rahvas neelas viis aastat hiljem alla baaside lepingu.

Võib-olla asusid rahva ülestõusmisse usu kaotanud vapsid tõesti vasturiigipööret kavandama. Aga see on "võib-olla".

Vapsidega on seotud veel üks mõistatus, seekord kuvandlik.
Erinevalt nõukogude ajaloolasest Kuulist leiavad mõlemad väliseesti päritolu ­uurijad, et vapside liikumine ei olnud oma olemuselt fašistlik.

Liikumisel olid küll programmilised punktid, mis lubaksid selle liigitada oma ajastu (möödunud sajandi 20.-30. aastad) tüüpiliste fašistlike liikumiste hulka. Näiteks propageerisid vapsid rahvustervikut, kus ei tuntaks erakondi ega klassivahesid. Kõlas loosung "peremees majja", mis tähendas erakondadest kõrgemal seisva otsustaja ellukutsumist. Artur Sirk, vapside juhte, kurtis korduvalt, et see ühtne vaim ja hing, mis tekkis Vabadussõja päevil, oli järgnenud demokraatlikus lehmakauplemises kaotsi läinud. Riigi elu korraldamisel oli vaja seda kaeviku- ehk rindemeeste solidaarsust, ühist pingutust suure eesmärgi nimel.

Rahvusühtsuse kadumises olid süüdi kommunistid, kes sisendasid töölistele, et nad ei ole "kodanlises vabariigis" rahvuse võrdõiguslikud liikmed. Sirk lubas töölistele kaheksa­tunnist tööpäeva, õiglast palka, sotsiaalse infra­struktuuri laiendamist, õigust tööle (s.t teatud sotsiaalseid tagatisi).

Vapside raevukaimad vastased olid sotsiaaldemokraadid. Sotsid vihkasid oma mängumaale tunginud vabadussõdalasi niivõrd tugevalt, et ei kohkunud tagasi isegi kokkuleppest kodanluse esindaja Pätsiga. "­Vaikival ajastul" oli Eesti sotside õnnistus, sest kahest halvast pidasid nad Pätsi-Laidoneri klikki vähem halvaks.

Kuidas olid vapsidel lood antisemiitlusega? Üsnagi tüüpilised. Ka nemad seostasid kommunismi juutlusega. Vapside häälekandjas Võitlus on sellest küllalt jälgi.

"Juudi marksistlikule ja kommuuna internatsionalistlikule vaimule tuleb [-] olukord kuumaks kütta," võime näiteks ühest 1. mai eelse lehenumbri juhtkirjast lugeda.

Andres Kasekamp argumenteerib siiski, et vapside liikumine ei olnud fašistlik. Seal olevat puudunud mõningad olulised komponendid. Näiteks üleskutse uue inimese loomiseks, püüdlus territooriumi laiendamiseks teiste riikide arvel, siseriiklik agressiivsus...

Muidugi võiks öelda, et kaks viimast nähtust polnud Eestis aktuaalsed - võrreldes kas või Saksa natsidega - sel põhjusel, et polnud olemas kompaktselt eestlastega asustatud alasid teisel pool Eesti piiri, nagu polnud ka riigi sees tegutsemas ülivõimsat kommunistlikku parteid (see, mis oli, piirdus saja kolmekümne liikmelise EKP-tilluga), kellega pidada veriseid lahinguid, nagu samal ajal olid käimas Saksamaal natslike SA rünnakrühmlaste ning kommunstliku Rote Front­kämpferbundi löömameeste vahel.

Vapsluse irrutamine oma ajastu tüüpilistest fašistlikest liikumistest on põhjendatud muuga. Tunnistagem valehäbita, et a) vapsid olid eestlased ja b) eestlased ei saa olla fašistid. Ei saa olla võib-olla geneetilistel, võib-olla ugrilusest tulenevatel vaimlistel põhjustel. Vastupidist väitev uurija on rahvuse vaenlane.

Vaenulik akt oli see juba enne seda, kui tekkis Öise Vahtkonna nimeline fenomen ja kui Venemaal hakati Eesti peaministrile natsivormi selga joonistama.