VARALAEGAS: Tähenduskivid taevavõlvil
Ilma Oleviste taevassepürgiva tornita poleks Tallinna vanalinn see, mis ta on. Kuid aeg teeb halastamatult oma tööd. Torn on nüüd mitukümmend meetrit madalam kui keskajal ja müüridel ei-tea-mitu kultuurikihti üksteise peal. Kui kirik 1840, kakskümmend aastat pärast viimast totaalset põlengut, uuesti avati, oli noorem rahvas vaimustusest ahhetanud. Kuid paljud vanemad inimesed, kes mäletasid tulekahju-eelset aega, olla nutnud - hämar salapära ja legendidest küllastunud atmosfäär oli kadunud.
Ometi läks Olevistel hästi. Võib öelda, et näeme siin historitsismi gootika varemeil. 1840 avatud kiriku sisekujunduses - suurelt osalt tänu kunstnik Ludwig von Maydelli sihikindlusele - on lähenetud ülesandele suure respektiga ja kogu sisustus on kavandatud ühtlaselt neogooti stiilis.
Rikas linn ehitab ajakohast kirikut
15. sajand oli Tallinna hiilgeaeg. Linn oli rikas ja rahvast palju. Koguduse jaoks väikseks jäänud, arvatavasti 1330 valminud kirik otsustati ümber ehitada ja alustati altariruumiga. Aja jooksul on kirik läbinud mitmeid remonte ja ümberehitusi, tavaliste korrastamiste kõrval ka tulekahjude tõttu.
Seetõttu oli saledate kaheksatahuliste piilarite ja tähtvõlvidega ruum 600 aastat tagasi hulga õhulisem ja taevalikum kui praegu - nüüdseks on kõik algul katteta peened profiilid ja roided kaetud 3-10 sentimeetri paksuse, eeldatavasti viimase ümberehituse aegse krohvikihiga. Osalt oli see lõivu maksmine 19. sajandi moele - ilusaks peeti, et seinad oleksid sirged, nagu lauaga löödud, ja kõik konarused kaetud. Kuid kindlasti oli ka tuli kive murendanud.
1970. aastatel toimus kiriku järjekordne värvimine. Sellega seoses olid võlvialused tellingutes ning lage sai lähemalt uurida. Paksu krohvi all oli märgata päiskivide kontuure ja kunstiajaloolaste kogemustele tuginedes oli loota, et krohvi all on peidus raidkivid. Villem Raami eestvedamisel puhastati need välja ja värviti nende värvitoonidega, mille jäänused kividel veel näha olid. Sellest ajast saadik on need taas altariruumi võlvlaest alla vaadanud.
Tänapäeval teeme kujundusotsuseid põhiliselt esteetilisest seisukohast lähtudes. Keskaja inimene vaatas maailma natuke teises rakursis, läbi sümbolite prisma. Ajastu vaim sundis kõige nähtava taga otsima mingit tagamaad. Kujund polnud ilus iseenesest, vaid sellepärast, et ta on suure tõe peegeldus. Clairvaux' Bernard'i, ka Eesti sakraalarhitektuuri tugevalt mõjutanud tsistertslaste ordu vaimse isa seisukoht oli, et kirikukunst õigustab end ainult siis, kui suudab juhtida vaataja kõrgeima tõe tunnetamisele.
Sakraalehitise vormikõne
Kirikuhoonet võib nimetada suundruumiks. Kogu arhitektuur juhib sisenejat peauksest altariruumi kui kiriku tähtsaima paiga suunas. Peaaltar paikneb idas, päikese tõusu pool - sest Kristuse tulek oli maailma jaoks nagu päikesetõus. Kiriku lagi on taeva võrdpilt. Eesti keeles on mõlema jaoks isegi sama sõna: võlv.
Vööndkaar, mis eraldab altariruumi kiriku pikihoonest, kannab nime triumfikaar. Rooma triumfikaared tähistasid keisri võite. Kiriku võidukaar ütleb, et Kristuse ristiohver andis inimestele õiguse taastada ühendus Meie Isaga taevas. Paljudes kirikutes on sellele kaarele paigutatud Kristuse ristikuju - nii Tallinna Pühavaimu kirikus, toomkirikus kui arvatavasti ka põlengu-eelses Olevistes.
Arhitektuurikõnele lisandus skulptuur ja maal. Suur osa linnarahvast oli kirjaoskamatu ja nende jaoks oli pildikõne eriti oluline. Kiriku seintelt ja lagedelt loetavat lugu nimetati keskajal biblia pauperum, vaeste piibel, ja rahvas oskas seda lugeda. Samad sümbolid ja pildid olid pidepunktideks ka elavalt žestikuleerivate, väljendusrikka kehakeelega keskaja jutlustajate kõnedes.
Vaevalt olete märganud, et Oleviste altariruumi võlvitud laes on paekivist tahutud võlviribide kohtumispunktides raidreljeefidega kaunistatud päiskivid. Need on pärit õige kaugest minevikust, enamik neist on õnnelikult kõik kiriku arvukad tulekahjud üle elanud ja vaatavad veel tänagi laest rahva peale alla. Raidkivid on pärit kirikust, mis asus siin juba enne 15. sajandi ümberehitust. Küllap olid päiskivid nii kaunid, et otsustati uues moodsas kooriruumis kasutusele jätta. Ühel ingliga päiskivil on number M CCC XXX ja seda aastaarvu (1330) peetakse vana kiriku valmimisajaks.
Reljeef on küll oma asukohast alla kukkunud ja asendatud koopiaga, originaal aga kaunistab Ajaloomuuseumi püsiväljapanekut. Seetõttu on kõigil seal võimalik lähivaates nautida kiviraiduri töö hämmastavat peenust - kaugelt alt vaatamiseks ei peaks ju kivi töötlus nii detailne olemagi, niikuinii keegi seda sealt ei näe!
Altariruumi võlvlaest paistab terviklik läbimõeldud süsteem, piltjutustus, mis paljuski tugineb Ilmutusraamatu tekstile.
Kuna raidpäiskivid on kõrggooti kunst, ei tea me kiviraiduri nime - selle aja kunstnikud jäid anonüümseks. Oluline oli ju ometi sõnum, mitte see, kes selle välja ütles või kivisse raius. Veidi hiljem Oleviste lõunakülge ehitatud Maarja kabelis näeme juba renessansi kombe kohaselt seinal kabeli ehitaja kuju ja välisseinas ka rahastaja kenotaafi. Autorlus oli sündinud.
Kesklööv ja uue ajastu täht
Altariruumi kesklööv koosneb kolmest võlvikust. Esimene võlvik tipneb kuldse kaheksaharulise tähega. See on nn uue ajastu täht. Jumal oli loonud maailma seitsme päevaga, kuid Kristuse lunastustööd kui uut lehekülge inimajaloos hakati pidama kaheksandaks loomispäevaks. Kuigi praegu seisab esimese keskvõlviku tipus tähekivi kipskoopia, on tähe asukoht läbimõeldud ja õigustatud. Ja küllap 1840 leidus palju neid, kes mäletasid, mis kujund kesklöövi laest suurde kirikusse paistis. See kinnitas, et tänu Kristuse lunastusele on tee Jumala ette vaba.
Kujundisümboolika kõrval oli keskaja inimestele sama loogika järgi väga oluline ka arvusümboolika. Suuremas plaanis vaadatuna on ju kogu kaheksanurksete tähtvõlvidega lagi Looja armastuse ja halastuse sümbol.
Tähtsaimas, kesklöövi keskmises võlvikus, altariesise kohal on võlvikeskme päiskivil kaunis ja meisterlikult teostatud Kristuse nägu. See on kõrggooti Kristus - tõsine, mõistev ja inimlik. Teda ümbritsevad taas neli väiksemat päiskivi, millel on kujutatud neli Ilmutusraamatust tuntud olendit, kes sümboliseerivad nelja evangelisti. Altaripoolseimaks neist on juba mainitud ingel aastaarvuga.
Kesklöövi kolmas võlvik jääb altari taha. Altaritagust peetakse nende alaks, kes on juba maa pealt lahkunud. Selle võlviku keskpunkti on müüritud suur kiviplaat Püha Olavi kujutisega. Norra kuningas Olav II Haraldsson (u 995-1030), kes kuulutati pärast surma Norra kaitsepühakuks, on ühtlasi sk andinaavia kaupmeeste asutatud Ol eviste kiriku nimepühak. Kuningas on kujutatud traditsiooniliselt laia kuningamantli, valitsusõuna ja hellebardiga ning tema jalge ees vingerdab kangesti mao moodi draakon - pimeduse ja kurjuse sümbol. Ja nagu elus tihti juhtub, on see üks kaval, ahvatlevalt naeratav elukas. Olavit ümbritsevates väikestes võlvikutes on ribide ristumiskohas väikesed liiliatega päiskivid. Liilia, teadagi, sümboliseerib usku.
Hüüdjad hääled põhjalöövis
Põhjakaar tähendab külma ja pimedust. Mõnedes vanades maakirikutes ei ehitatud põhja poole aknaidki. Oleviste altariruumi põhjalöövi võlvikutes valitseb samuti põhjamaine loodus, näiteks üheks päiskiviks on lopsakas tammepärg, ümber aga viinapuuväädid, mis vihjavad Kristusele kui "tõelisele viinapuule".
Teise võlviku kahel väikesel päiskivil on ootamatult talupoeglikud kujutised kahest paljaspäisest habemikust, mõlemal suu lahti. Need kujutised meenutavad Saaremaa Valjala ja Karja kirikute veidi groteskseid ja elulisi reljeefe. Kadunud vanameister Villem Raam, kes orava nobedusega mööda tellinguid lae all ringi ronis, oli veendunud, et tegemist on Ristija Johannesega, kes oli enese kohta öelnud: "Olen hüüdja hääl kõrbes". Johannes oleks siis nagu Kristuse teevalmistaja, hüüdja hääl külmal põhjamaal.
Lõunalöövis kroon, Kristus ja püha seitse
Lõunalöövi esimese võlviku keskel on massiivne kullatud kroon - meenutamaks ehk taevas ootavat "aukrooni", mis võitjate jaoks valmis pandud. Teine võlvik tipneb huvitava päiskiviga, millel kujutatakse üht suurt ja selle ümber seitset väikest tähte. Mõte pärineb Ilmutusraamatust, kus Kristus ütleb: "Mina olen särav koidutäht", ja Johannes lisab: "ta hoidis käes seitset taevatähte... see tähendab seitset kogudust." Seitse oli eriline täiuslikkuse arv, seega tuleb selle päiskivi sõnumit mõista nii: Kristus hoiab oma kogudust ja see on täiuslikult püha. Lõunalöövi väikestel päiskividel on viinapuuvääte ja ristikulehti - viimasega seletas ju Iirimaa Püha Patrick kolmainsuse olemust: kolm - ja ometi üks!
Kui tõsta pilk kirikulakke, näeb meie silm kõrgel vaid pisikesi laekaunistusi. Kuid asjasse süvenedes osutuvad need omamoodi ikoonideks - neile klõksates avaneb aken ja selle järel uued ja uued. Meie kohal on kivisse raiutud usutunnistus. MK
