Varas, too Vilde kõrv tagasi!
Juunis lõppenud inventuuri käigus selgus, et puudu on rohkem kui 50 Vildele ja tema perekonnale kuulunud eset.
Neist üle 20 on varastatud Kadriorus asuvast Vilde majamuuseumist. Kadunud on kollaste sangadega prillid, aga ka valgete täppidega pruun siidlips ja kaks piparkoogivormi.
Vargused algasid juba 1965. aastal ja kestsid vahedega kuni läinud aastani. Sulid muukisid lahti vitriine, aga ka näppasid lahtiselt välja pandud asju.
“Säilikud on varastatud ekspositsioonist ilmselt huligaansetel ajenditel. Nende müügist saadav tulu ei põhjendaks vargusi,” on kirjas kultuuriminister Urmas Paetile esitatud aruandes.
Ekspress palus hinnata varastatud esemete väärtust kahel antiigikaupmehel. Shifara Hindrekson: "Need on odavad asjad. Võibolla 20-30 krooni tükk." Tema kolleeg Tõnu Hakkaja: "Piparkoogivormid... See ajab täiesti naerma!"
50 aastat Vilde muuseumi juhatanud ja tänavu pensionile läinud kirjandusteadlane Elem Treier seletab vargusi nõrga valvega. “Muuseumis on kaua olnud vaid üks järelvaataja kahe korruse peale.” Tema järeltulija Livia Viitol tunnistab: "Kõik muuseumid pabistavad, kui saabub suur kooliekskursioon. Kevadel aga käis meil õige mitu narkomaani."
Veelgi suuremaid kaotusi on kantud rumaluse tõttu. 1990ndate algul pani uksed kinni Vilde tubamuuseum, mis asus Karjaküla mõisas Keila lähedal. Seal eksponeeriti kirjaniku vanematele Jüri ja Leenu Vildele kuulunud vara.
”Meile ei teatatud tubamuuseumi kinnipanekust õigel ajal,” kahetseb Livia Viitol. “Korduvad pöördumised esemete kättesaamiseks ei ole andnud tulemusi.”
30 kaotsi läinud asja hulgas on kolm panni, klaasist kärbsepüüdja, puust hiirelõks jne.
Korstnasse tuleb kirjutada ka mõned raamatud, mis muuseum laenas 1971. aastal Eesti Merelaevandusele. Need viidi kirjaniku nimega ristitud kaubalaevale “Eesti klassiku rahvusvaheliseks tutvustamiseks”.
Lõpuks jäi laev Murmanskisse koos “Tabamata ime” (1912) ja “Mäeküla piimamehe” (1916) esmatrükkidega. Ka nüüd pole rahas mõõtes tegemist suure kaotusega. Vanaraamatukaupmehe Juhan Hammeri sõnul Vilde järele nõudlus puudub. Esmatrükkide hinnaks pakub ta “umbluujutu järgi 150-200 krooni, mida on vähem kui mõnel uuel sopakal".
Kaks aastat muuseumis töötanud Livia Viitolil on kahju siiski kõigist kadunud esemetest. "Neil on isikuga seotud väärtus, nad näitavad kirjanikku ja ajastut." Samas koguti nõukogude ajal kõike. Igal aastal pidid muusuemi kogud kasvama 300 ühiku võrra.
Mõned eksponaadid on aja jooksul lihtsalt ära lagunenud. “Klassiku ema Leenu talvepalitu ja ta õele Auguste Landbergile kuulunud kübar oli koidest kahjustatud ja neid ei ole võimalik taastada,” nendib inventuuri aruanne. Muuseumi vara hulgast tuli kustutada ka “hävimispiirini lagunenud põrandahari”.
Anton Hansen Tammsaare majamuuseumil on oma kolleegiga võrreldes vedanud. Varastatud on kõigest kuus asja, näiteks puust sulepea kabineti kirjutuslaualt ja klaasist neljakandiline tindipott.
Kõige hinnalisem kaotus on tosin 1938. aasta originaalfotot Tammsaarest Tartus. Segastel asjaoludel on läinud rändama kirjaniku teoste bulgaariakeelsete tõlgete käsikirjad.
“Muuseumist on läbi käinud suur arv töötajaid, kelle professionaalne ettevalmistus ja eetika on olnud erineval tasemel. Lohakus on põhjustanud kaotsi minemisi segastel asjaoludel isegi peavarahoidja peamisel töötandril fondiruumides,” lõppeb Treieri ja Viitoli koostatud aruanne.
Viitol lohutab Ekspressi, et vargad pole saanud näppe taha kõige väärtuslikumale. “Käsikirjad on meil hoiul väga heas vanaaegses seifis. Varandust meil ikkagi jätkub.”
Kirjandushuvilised varganäod
Eduard Vilde muuseumist 1965-2002 varastatud või kadunud esemed.
Helekollasest klaasist tuhatoos
Kollaste sangadega prillid
Kirjaniku isa valmistatud hiirelõks.
Pilliroost klopits
Metallist kirjutussulg
Žiletiaparaat
