Värisev metropol

Ingvar Luhaäär külastab Shanghaid - maailma modernseimat linna. Ja Pekingit ka.

Seljataga raske lennureis Euroopast, heidan end Shanghais hotelli 26. korruse toas ristseliti voodile ja – kargan kohe jälle püsti. - Maavärsisemine?!... Olen korra Kreekas seda kogenud – need olid teravad, järsud tõuked, siin aga nagu lainetaks kõik pidevas  ühtlases rütmis. Seistes pole nii väga tunda... Aknast paistab, et vanade tihedalt üksteise ligi hoidvate kahekordsete majade keskele astunud kõrghooned seisavad rahulikult. Mõistan, et selline pidev värin  on siia troopilisele soole rajatud suurlinnale päeval normaalne seisund – liiklus on nii intensiivne, et paneb kogu linna võbisema. Keskseist tänavaist on saanud mitmekorruselid automagistraalid, tänu millele pole  ummikuid. Üks huvitav näide selle kohta, kuidas hiinas austatakse ka vanu tarkusi ja tavasid: mitmekorruselise autotee rajamisel satuti puurimisel kohale, kus lihtsalt ei saanud edasi puurida. Kutsuti kohale Feng Shui spetsailist, kes ütles, et selles kohas on maa all Draakoni Palee. Probleem lahendati nii, et püstitati sinna autoteed kandma eriti uhke draakonitega sammas.
 Pilvelõhkujate-linn aina jätkab edasitungi: kõigepealt kerkivad siin-seal üksikud kõrghooned, siis lõhutakse maha ka nende vahele jäänud agulikvartalid ja nende asemele tulevad pargid või kultuurirajatised nagu näiteks suurepärane Shanghai muuseum, mis meenutab oma väliskujult muistset rituaalnõu. Vanast Shanghaist on säilitatud vaid kitsas riba jõekaldal – möödunud sajandi algupoolel eurooplaste poolt ehitatud luksuslikud kivimajad – Bund. Säilivad kindlasti ka mõned vanad templid, mis muide leiavad üsna elavat kasutamist. Hiinlaste suhtumine usuellu tundub olevat väga pragmaatiline: tavalist inimest ei huvita eriti religiooni sügavam mõte, kuid samas teavad kõik väga hästi, et kui on mingi probleem, siis on kasulik minna ja palvetada: kui haigus kallal, minnakse kummardama Meditsiinibudat, põletatakse tema kuju ees viirukipulki ja mitte ühe- või paarikaupa, vaid ikka terve kimp korraga. Tudengid, kel eksam ees, teevad sama Tarkuse-buda ees.
Peale Bundi ja üksikute linnas hajali asuvate templite ning paari sajandeid vana ülikumaja ja iluaia ei säili vanast Shanghaist küll mitte midagi, uuslinn pühib laienedes kõik oma teelt tempoga  umbes kilomeeter aastas.
Ons siis Hiina tõesti nii rikkaks saanud?... Seda mitte, vaesust näeb Shanghai aguliteski, kuid et lõviosa riigi ressurssidest suunatakse just Pekingi ja Shanghai moderniseerimisele, siis tuleb tõdeda, et Shanghai on praegu maailma modernseim linn, kus peaaegu kõik on uus. Ka Peking kasvab kõrgustesse, kuid uus ei haara seal nii jäägitult, kuna kõikjal  on siiski sedavõrd palju vana, mis lihtsalt peab säilima: Keelatud Linn, Taevase Rahu Väljak, mis udusel hommikul tundub olevat sedavõrd suur, et näib kaduvat lõpmatusse ja oled päris rõõmus, kui märkad selle servas pidepunktina valgest kivist neljakandilist seltsimees Mao mausoleumi. Omapärane on selle külastamise kord. Sisenedasoovijad formeeritakse neljarealisse kolonni, antakse ette punalipud ja loosungid ja siis – läheme! Sees möödume aeglaselt poodiumist, millel lamab Mao, luitunud punalipp üle suure kummis kõhu.
Kuigi uues Shanghais on tänavad laiad, on linnarahvast sedavõrd palju, et Tallinna oludesse üle kantult tähendaks see, et Estonia pargis ja puiesteel käib pidev trügimine. Hiinas näib olevat praegu kujunenud maailma mastaabiski täiesti ainulaadne olukord: riik  annab oma kodanikele valida, kes  tahab elada sotsialismi, kes kapitalismi tingimustes: ettevõtlikel inimestel, kes ei pea paljuks par ema elu nimel rohkem rügada, on võimalus kolida mõnda erimajanduspiirkonda, näiteks Shanghaisse, need aga, kes peavad kalliks sotsialismi hüvesid, võivad vegeteerida kustahes mujal – hundid söönud, lambad terved ja pingeid kahtlemata vähem... 
Pekingis ja Shanghais ei maksa loota, et satub taksojuht, kes inglise keelest aru saab või et leiad kuitahes hea turismikaardi järgi midagi üles. Aja kokkuhoiu mõttes on igati tulus palgata endale päevaks giid. Nii ma hotellis ka tegin ja peagi astus mu juurde mustas ülikonnas viks noormees, kes tutvustas end kui Johni. ( Välismaalasi teenindavad hiinlased on reeglina võtnud endale  inglispärased nimed). Ka John ei tea  kõiki neid kohti, mida tahan külastada, kuid ta on visa ja mõningase otsimise järel leiame üles isegi Shanghai erootikamuuseumi, mis osutub väga kenaks ja maitsekaks kohaks.
Restoranis on muidugi eripäraks, mis vajab äraproovimist – madu. Kokk toob laua juurde väänleva mao, kelner hoiab valmis taldrikut kahe portselantassikesega ja siis läheb verelaskmiseks. Teine tasssike täitub rohelisest sapist. Mõlemasse valatakse veel ka viina ja minu asi on nüüd need tassid kummutada. Natukese aja pärast tuuakse juba  maoroog – väikesteks tükkideks hakitud ja praetud liha. Vürtsimaitse käib kõigest sedavõrd  üle, et võimatu öelda, on see madu, kana või kalkun. Mõtlen muigamisi, et kui rajaksime neile siia samas vaimus ühe eesti restorani: kõigepealt tuuakse sisse elus siga...
Pekingis näeb ka pioneere. Mitte küll just palju, sest lapsi kohtab üldse harva. Juba mõnda aega tohib hiina perekond  lubada endale ainult ühe lapse. Sellele vaatamata hakkab Hiina rahvastiku hoogne juurdekasv vaibuma alles viiekümne aasta pärast. Ühe-lapse-poliitika on meile raskesti mõisetav: kuidas ikka on võimalik seda teostada ja mis siis, kui naine sünnitab ka teise lapse?... Seda juhtuvat, kuid väga harva, sest “üleplaanilise” lapse seisund pole tõesti kadestamisväärne – talle ei ole arstiabi, tema jaoks ei ole koolikohta... ükski ema ei taha oma lapsele sellist elu, teisalt on aga hiinlasetel väga arenenud ühistunne ja seadusekuulekus. Ühe-lapse-poliitika on omaks võetud ja toimib.
Lastepargi servas on rida stende suurte värviliste plakatitega, mis tutvustavad hiina pioneer-kangelasi. Eeskujud on aimatavad, kuid sisu hiinapärane: tige vanamees, kes püüab apelsinikorvi kõrvale toimetada, on muidugi  kulak, süüdistavalt temale osutav valges pluusis punase kaelarätiga pioneer aga siinne Pavlik Morozov... Et just on lähenemas rahvavabariigi aastapäev, värvub linn üha punasemaks. Ei piisa sellest, et igal majal oleks üks lipp, iga korter peab  oma akna kõrvale või rõdule punalipu välja panema.
Oleks nagu peomeeleolu, mingi elevus. Võibolla lihtsalt rõõm peatselt saabuvast vabast päevast... Hong Kongi õdusust ja südamlikkust ma Shanghais ei taju. Hong Kong on suurlinn, mille elanikud näivat olevat oma elupaigaga rahul. Parki suurte majade vahel kogunevad  õhtuti sajad hiinlased väikeste lastega, kes teevad oma esimesi samme – ongi selline laste käima õpetamise park. Armsalt naljakaina mõjuvad seejuures ka hiiglaslikud neoonjoonistused majadel: kasukas ja suure vatihabemega Jõuluvana, kingikott turjal, liugleb purilaual.
Kaldapealsel monoliitse Mao kuju juures teen Johniga ääri-veeri ka poliitikast juttu:
- Näib et te austate Maod ikka veel päris kõvasti...
- Vastupidi, keegi ei salli teda, kõige vähem veel kunagiste hungveipingide p õlvkond.
- ?!
- Nad ei saanud ju korralikku haridust ja on nüüd kibestunud. Meid, noori, huvitab aga ainult äri.

 

Hotelli fuajees – seegi ruum juba punaste kangastega kaunistatud! - on teenistujad mitmesse viirgu üles rivistatud ja kõik nad kordavad kooris midagi.
- Kas Mao hüüdlaused? – küsin Johnilt.
- Ei. Iga päev korratakse tööalaseid reegleid.
- Tõlgi mulle natuke!...
John tõlkis:
- Kui ma leian kusagilt kohvri, siis ma tean, et see on minu kliendi kohver ja ma pean selle talle puutumatult tagasi toimetama.