President Toomas Hendrik Ilves manitses hiljutisel meediakonverentsil ajakirjanikke, et me sõimame umbisikuliselt Riigikogu ning ei ütle välja, millised on meie huvid ühe või teise loo puhul.

Ta avaldas soovi, et Eesti lehed tooksid artikli lõpus ära arvamuse avaldaja seosed tema poolt arvustatavaga. “Näiteks nii: poliitik, keda ma siin sõiman, lõi 20 aastat tagasi ülikoolis üle minu pruudi,” õpetas riigipea.

Küsisin seepeale endalt, kas me näeme sellist huvide lahtiseletamist ka kuskil mujal. Näiteks Riigikogu tegevuses, mis peaks olema ausa käitumisega rahvale eeskujuks?

Vastus on muidugi EI.

Äraostetud parlamendisaadik

Toompeal käis parajasti elektrituru muutmise arutelu. Üks parlamendiliige päris mu käest: “Mis firma huvides sinu teada Reform elektrituruga jamab?”

Ma ei osanud vastata. 

Selgelt kinnimakstud saadikuid istus minu arust saalis vaid üks – Kalle Palling Reformierakonnast. Ta kuulub Eesti Energia nõukogusse ja seega ongi tema püha kohustus võimelda tolle suurfirma huvides.

Kas ta taan­das end firma käekäiku otseselt puudutava seaduseelnõu arutamiselt, mida võinuks demokraatlikus riigis oodata?

Kus sa sellega. Härra Palling võttis  hoopis saalis sõna ja hääletas seadusemuudatuste poolt.

Teised aga... Jah, ma sain ­vihje, et ühel Eesti ­Energiat korduvalt ­kritiseerinud Riigikogu liikmel võib olla varjatud osalus konkureerivas Viru Keemia Grupis. Et mingi katlafirma lubanud soodsa otsuse korral toetada poliitikuid millalgi tulevikus viie miljoni krooniga. Et väikseid koostootmisjaamu planeeriv seltskond oleks valmis andma isegi kümmekond miljonit. Kuid need kõik olid vaid kõlakad, mille tõepärasust ma ei julge kinnitada.

Ükski Eesti erakond ei räägi avalikult, et “töötame selle või tolle ettevõtte eduks”. Et “kuulame oma tagatoas hoolikalt ärimeeste pakkumisi ja surume nende ettepanekud viimasel minutil läbi nii vastavast komisjonist kui Riigikogu suures saalis”.

Kuid ärihuvisid ja parteide positiivset reageeringut saab siiski omavahel kokku sobitada.

Näiteks elektrituru avamise ja sellega kaasneva hinnatõusu vastu võitles avalikult Tiit Kolgi juhitav Elektrienergia Suurtarbijate Liit, mis loodi pressiteate kohaselt juulis 2008.  

Ma polnud sellest liidust varem kuulnud. Päring äriregistrisse näitas, et teda polegi olemas. Äriregister keeldus liidu registreerimisest mullu sügisel. Kuid see ei seganud liidul lobi teha.

Ja ta leidis tee poliitikute südamesse. Keskerakond esitaski ettepaneku, et elektrituru avamise võiks edasi lükata. Põhjendusega, et “tänasel päeval saavad tootmisettevõtted isegi vaevaliselt hakkama ning kohustus osta kallimat elektrienergiat tähendab igasuguse tootmise lõppu Eestis”.

Püha taevas! Kuidas on siis võimalik, et eriti kalli elektriga Taanis eksisteerib veel mõni tootmisettevõte? Või Lätis, kus elektriturg on juba vaba? Soomes? Rootsis? Norras?

Sõõrumaa, ikka Sõõrumaa

Tiit Kolgile ja tema liidule ei meeldinud ka, et Eesti Energia kasutab Narva jaamades kütusena puitu ja saab selle eest taastuvenergia toetust.

Seegi jutt leidis viljaka pinnase. Riigikogu liige Tõnis Kõiv teatas, et “Reformierakond ei saa olla selle poolt, et me maksame kinni ebaefektiivse puidu põletamise elektrijaamades ning võtame selleks raha inimeste taskust”. 

Reformierakond oli ka idee vastu, et elektrihinna kaudu hakatakse toetama Eesti Energia kahe uue põlevkivielektrijaama ehitamist. Põhjusel, et teise põlevkivil töötava kompleksi asemel võiks Eestisse rajada hoopis oma tuumajaama.

Lõviosale eestlastest peaks ­kohaliku tuumajaama puhul kangastuma Eesti Energia ning uurimispuuraugud ­Pakri saartel.

Kuid meil leidub ka mittetulundusühing Eesti Tuumajaam, mis tahab kohaliku tuumajaama arendamisel aktiivselt kaasa lüüa. MTÜ üks eestvedajaid on Reformierakonna liige Kalev ­Kallemets. Kaheliikmelisse juhatusse kuulub akadeemik Anto Raukase kõrval Andres ­Taukar, kes on Dalkiale kuuluva Väo elektrijaama juhataja.

Taukar palkas seekord Meelis ­Kubitsa PR-büroo. Minagi sain sealt küsimuse, kas Ekspress kirjutab midagi menetluses oleva seaduse kohta ja kuidas nad saaksid meid aidata.

Kõnealuse MTÜga on seotud ka suurärimees Urmas Sõõrumaa (Väo elektrijaama endine peremees), kes pole kordagi varjanud oma huvi tuumajaama ja väikeste koostööjaamade loomise vastu. Kui aga Ekspress tema lobitegemise vastu huvi tundis, teatas Sõõrumaa: “Elektrituruseaduse seotus minuga on otse öeldes täielik jama.”

Need olid vaid mõned huvid – samamoodi jätkates võiks veel lehekülgede kaupa tõmmata sidemeid roheliste ja tuuleenergeetikute vahele, rääkida Soome Fortumi hädakisast ning Finn­gridi esitatud ultimaatumist ja nii edasi. 

Kaks ootamatut otsust      

Hiljutised sündmused polnud sugugi esimene kord, kus Riigikogu energeetikateemat arutades pööraseks läheb.

Mullu suvel võtsid saadikud lisaeelarvet arutades justkui muuseas vastu otsuse, et Eesti Energia hakkab Narva jaamades puitu põletades saama taastuvenergia toetust. See sadu miljoneid kroone maksev otsus oli Riigikogu suures saalis täiesti teisejärguline teema, hoopis rohkem huvitas saadikuid käibemaksu tõstmine ja muu säärane. 

Sotside Eiki Nestor küll rääkis, et “ilmselt toob see kaasa haavapuu hinna tõusu ja seoses sellega ka küsimused, kas Püssis on mõtet tootmist jätkata ja Kundas paberit toota”, aga ta jäi hüüdjaks hääleks kõrbes. Nagu ka Keskerakonna Lembit Kaljuvee, kes väitis, et Kehra tehase hädad mõjuvad kohe Rakke lubjatehasele, sest Rakke lubjatehase suurim klient on Kehra tselluloositehas: “Kui Rakke lubjatehas lupja ei tooda, siis ei ole vaja Karinu karjääri, karjäär pannakse kinni. Mida need inimesed teevad?”

Aasta varem sündis veelgi kummalisem otsus. Mais 2008 sai parlament ühekorraga kaks ettepanekut anda Kiviõli Keemiatööstusele erandkorras uue põlevkivikaevanduse avamise luba. Need ettepanekud tulid täiesti erinevatest leeridest. Ühe tegi ­Reformierakonna ­liige Rein ­Aidma, teise opositsiooniline Keskerakond.

Rohelised nimetasid erandi andmist “poliitiliseks korruptsiooniks”. Partei esikõneleja Marek Strandberg võrdles seda miljardikroonise kingitusega – nii suur on uue kaevanduse hind.

Ja erand läkski läbi, kuigi valitsusse kuulunud IRL ja sotsid olid vastu!

Kõige häbiväärsem lehekülg Riigikogu ajaloos

Talvest 2007 tõstis Riigikogu teisel lugemisel taastuvenergia ostuhinda 42 protsendi võrra! Pani hinda otsa ka teistele energiahindadele.

See polnud jälle mingi tühine otsus. Valitsus oli arvestanud, et seadusemuudatuse kogukulu jääb 300 miljoni piiresse. Nüüd aga tõusis see ligi 1,2 miljardi kroonini!

Ja tulemus?

Tulemuseks oli see, et õiguskantsler Allar Jõks tegi Riigikogus saadikutele uut ja vana. “Õigusriigis ei tohi riigivõim käituda oma suva järgi!” noomis ta. 

Tulemuseks oli ka see, et peaminister Andrus Ansip nimetas veel kaks nädalat tagasi valitsuse pressikonverentsil neid dotatsioone “ebamõistlikeks” ja tookord Riigikogus juhtunut “meie parlamentarismi ajaloo üheks häbiväärsemaks leheküljeks”.

Ja oligi kõik.

Majanduskomisjon väitis, et tutvus hinnatõusu planeerides tuuleenergeetikute, Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu ning Turbaliidu majandusarvutustega. Postimees sahistas Urmas Sõõrumaa lobist. Kuid kes tegelikult ja mil määral oli nende muudatuste taga, võib jäädagi teadmata.

Meie parteidel puudub ju Full Disclosure nõue. Paragrahviäri õitseb.

 

Ekspress jätkab parteide ja majanduslobi teema kajastamist. Kes teab asjalikku infot ja on valmis seda jagama, palun võtke ühendust sulev@ekspress.ee