Vasakmarss USA tagaõues
Ladina-Ameerika poliitilised maavärinad on ikka jäänud maailmas teiste oluliste sündmuste varju. Nii oli see 80ndate lõpus, kui sealsete diktatuuride asendumine demokraatlike valitsustega oli võrreldav “raudse eesriie” langemise järel Ida-Euroopas juhtunuga. Nii ka praegu, kui Lääneks nimetatav maailm on ootamatult avastanud, et Ladina-Ameerikas on käimas vasakpööre. Kirjeldades Onu Sami seiklusi Lähis-Idas, ei jätku meedial tähelepanu tema läbikukkumistele Ladina-Ameerikas.
Valgus Andides
Algus oli Venezuelas, kus 1998. aastal valiti presidendiks vasakpoolne populist Hugo Chavez. Boliivias tänavu aasta algul võimule tulnud populist Evo Morales muutus kohe meediakangelaseks. Endine kokakasvataja, põlisrahvaste esindaja, maavarade natsionaliseerija, suurpõllumeeste ahistaja. Nii Chavez kui ka Morales peavad sõprust Kuuba fossiilse diktaatori Fidel Castroga – 28. aprillil olid mõlemad riigijuhid Havannas visiidil, kirjutades Castroga alla nn rahvakaubanduse leppele. Asja mõte on pakkuda vastukaalu USA algatatud Ameerika Vabakaubandustsoonile (Free Trade Area for Americas), mis kaotaks läänepoolkera riikide vahelt tollitõkked. Rahvakaubanduse kokkuleplased tahavad kaitsta oma maade majandust ning siseturgu.
Asja hing on Chavez, kelle käsutuses on suuruselt maailma viienda naftaeksportööri tulud. Chavez saab iga päev naftamüügist ligi 200 miljonit USA dollarit; ta võib rahastada kõige pöörasemaid projekte. Chavez ostab kokku Boliivia aastase sojaoasaagi (vabastades Moralese USA subsideeritud põllumajandusega konkureerimise murest), ta tarnib Kuubale naftasaadusi alla turuhinna, saades Castrolt vastutasuks meditsiinilist personali, kes on kutsutud Venezuela vaesematele kihtidele arstiabi andma.
Nafta arstide vastu
Kuuba arstide “laenamine” on teema omaette. Venezuelas töötavate Kuuba meedikute arvuks on pakutud 17 000 kätepaari, ehkki see arv võib olla suuremgi, sest Castro lubas läinud aastal kasvatada külalistohtrite arvu naabrite juures 30 000ni. Castro saab Chavezilt iga päev 90 000 barrelit naftat, Venezuela vaeseimad rahvakihid pääsevad tasuta arstiabi juurde ning Kuuba tohtrid teenivad internatsionaalset abi andes kuni seitse korda kõrgemat palka kodumaal saadavast. Aga on ka nurisejaid: kuubalased väidavad, et nende kodumaal on arstiabi kättesaadavus halvenenud, ning Venezuela tohtrid kaebavad, et Kuubalt tulnud konkurendid võtavad neilt töö ja kisuvad palgad alla.
8. mail avati Boliivias Titicaca järve ääres silmakliinik, mis on täielikult varustatud Kuuba personaliga. Kui Boliivia president Morales hakkab oma maa arstiabi sama ulatuslikult parandama Kuuba meedikute “internatsionaalse abiga” nagu Chavez, võivad Castro alamad Kuuba sotsialismi ainsast allesjäänud saavutusest – kõigile kättesaadavast arstiabist – suu puhtaks pühkida.
Chavezi populaarsus valijaskonna hulgas püsib kõigutamatu tänu sellele, et ta suunab naftamüügist saadud tulu Venezuela suurlinnade agulitesse. Arstiabi kõrval võimaldatakse agulirahvale tasuta haridust ning isegi subsideeritud toiduaineid, mida saab osta selveriteketist Misión Mercal. Sinna Boliivia sojaoa saak nagu muudki põllusaadused lähevad. Kuid mitte ainult – rahvalikest supermarketitest saab osta ka kvaliteetset importliha.
Chavezi poliitilised vastased siunavad, et see kõik on populistlik asistencialismo (heaolu tagamine poliitilistel eesmärkidel), millega võetakse olemasolu mõte Chavezi-eelsel ajastul loodud tervishoiu-, elamuehitus- ja haridusministeeriumidelt.
Riik nagu seebiseriaal
Vaestest hoolimine on kindlasti kiiduväärt, ent Chavezi puhul tuleb märkida, et tal on diktaatorlikke kalduvusi ning et tema valitsemistegevus on üks suur improvisatsioon. Chavezi kriitikud ütlevad, et Venezuelat valitsetakse televisiooni reality-show’ abil: Chavezil on iga pühapäev TVs neljatunnine saade, kus ta selgitab teda armastavale rahvale oma elufilosoofiat ning räägib alamatele, mis tema riigis järgmine nädal juhtuma hakkab.
Chavezit on võrreldud kõiksugu tegelastega. Ühendriikide kaitseminister Donald Rumsfeld ütles, et ta on seaduslikult valitud isik “täpselt nagu oli seaduslikult valitud ka Adolf Hitler”. (Tähelepanuväärne, et Washingtoni kuldsuud tegid enne Teise lahesõja algust sarnaseid võrdlusi ka Iraagi diktaatori aadressil.) Pigem on Chavez siiski sarnane Valgevene presidendi Aleksandr Lukašenkaga, vahe selles, et ühel on naftat, teisel pole. Aga tõetera on nendes võrdlustes nii palju, et Ladina-Ameerika ning Ida-Euroopa vasakpoolsed populistid on kindlasti rahvuslased. See tähendab – nad on rahvussotsialistid.
Ladina-Ameerika “punasusel” on kaks tahku. Ajakirja Foreign Affairs viimases numbris kirjutab endine Mehhiko välisminister Jorge G. Castaneda, et tema maailmajaos on võimul kaht sorti vasakpoolsed: ühed on Chavezi, Moralese või Argentinat valitseva Néstor Kirchneri taolised rahvuslikud, enesekesksed populistid, teised aga kaasaegsed, reformidele avatud internatsionalistid, enam sarnased Lääne-Euroopa sotsiaaldemokraatidega.
Parim näide moodsast sotsiaaldemokraadist on Tšiili president Michelle Bachelet, kelle valimiseelseks lubaduseks oli sotsiaalse turumajanduse ülesehitamine. Bachelet ütles intervjuus Saksa ajalehele Die Welt, et Ladina-Ameerikas pole “demokraatia suutnud suuremal osal inimestest elamistingimusi parandada”. Mis ei tähenda demokraatia kui niisuguse kritiseerimist. Bachelet ei jaga mingil juhul Tšiili kunagise diktaatori Augusto Pinocheti vaateid, nagu pole tal ka ühist sellele eelnenud Salvador Allendega (viimane oli vasakpopulist, kes kukutati sõjalise riigipöördega).
Tšiilis on sotsialistid nüüd juba 16 aastat võimul olnud koalitsioonis kristlike demokraatidega, olles sellise poliitilise koostöövalmidusega eeskujuks kõigile teistele piirkonna riikidele. Pealegi on Tšiili majandus heas seisus. Seda nafta ja gaasita. “Mõistlik” vasakpoolne on ka Brasiilia president Luiz Inácio Lula da Silva, endine ametiühingutegelane, kes esindas nooruspäevil äärmuslikku vasakpoolsust. Saades 2002. aastal presidendiks, valis ta siiski revolutsiooni asemel sotsiaalsete reformide pika tee.
Bachelet ja Lula da Silva ei vastandu käremeelselt USA-le, eelistades järgida viimase aetud vabakaubanduspoliitikat. Milles nende “internatsionaalsus” (turgude avatus välismaailmale) ilmselt väljendubki.
Õlitatud heaolu
Käesolevat aastat nimetatakse Ladina-Ameerikas valimiste superaastaks; ühtekokku kümnes riigis on kodanikud palutud valimiskastide juurde. Nendel valimistel otsustatakse, kas Ladina-Ameerika muutub Chavezist inspireeritud populistide pärusmaaks või jäävad otsustajateks siiski mõõdukad poliitikud. Colombias ja Peruus äsja toimunud valimistel vasakpopulistid kaotasid, ent Mehhikos 2. juulil toimuvatel valimistel on neil lootust võita.
Mis on Chavezi režiimis halba, kui sellega vähendatakse lõhet vaeste ja rikaste vahel? Kogu süsteem töötab nafta peal: Chavez ei loo uusi töökohti, kogu tema “ime” on võimalik vaid tänu enneolematult kõrgetele naftahindadele (muuseas, Venezuelas endas maksab liiter bensiini 50 Eesti senti). Millest tulenevalt on Chavez, nagu ka naftat tootvad islamiriigid, huvitatud kahest asjast: et nafta hind püsiks stabiilselt kõrge ning et naftaajastu jätkuks maailma majanduses võimalikult kaua.
Venezuela põue on deponeeritud tohutul hulgal raskeks naftaks nimetatud ollust, mille tootmine on rentaabel siis, kui naftabarreli hind jääb 50 dollari juurde. Chavez on öelnud, et tänu Venezuela varudele pikeneb naftaajastu maailmas saja aasta võrra.
Venezuela vaeste toitmise hind on maailmale ilmselt liiga kõrge.
