Vaatamata loendamatule hulgale versiooniuuendustele, iluoperatsioonidele ja järeleaitamistele koosneb Voyageri ajalugu sisuliselt ainult kahest mudelist. Aastatel 1983 kuni 1996 toodeti “kandilist”, sealt edasi “ümmargust” autot. Jutt on mõistagi välimusest: mõnikord eesti keeles mahtuniversaali kohta kasutatav sõna “mull” passib suurele Chryslerile ideaalselt.

Mugav ja säästlik

Värskeim facelift tõi Voyagerile uue ninakujunduse. Selle tähtsaim element – radiaatorivõre – on inspireeritud Sebringu maani ulatuvast “alalõuast”, kuid märksa tagasihoidlikumate mõõtmetega. Chrysleri tiivuline embleem kolis võre ülaserva ning klaarklaasist tuled said varasemast suuremad. Aga jah – kui “vana” mudelit kõrval ei seisa, ei pane vilumatu vaataja neid erinevusi tähelegi.

Olulisem uudis on hästi peidus. Tarbijate soovidele vastu tulles saab Voyagerile nüüd tellida ka diiselmootorit KOOS automaatkäigukastiga. Suurele ja rahulikuks kulgemiseks mõeldud sõidukile kahtlemata parim kombinatsioon. Veider, et varem sellist võimalust polnud.

Mercedese ja Chrysleri liitumise loogilise tulemusena hakati esimese tehnikat siirdama teise nimega autodele. Sellised sümbioosid on olnud päris õnnestunud. Voyager käib aga oma teed. 2,8liitrine diisel pole mitte Saksa, vaid hoopis Itaalia päritoluga. Tõsi, selle valmistaja VM kuulub samuti DaimlerChrysleri koosseisu. Tehnoloogilist taset tagava Mercedese märgi puudumine ei tohiks kedagi häirida, tegemist on igati moodsa jõuallikaga.

Automaatkäigukastist leiab vana Ameerika kombe kohaselt vaid neli käiku eurooplastele harjumuseks saanud viie (või isegi kuue) asemel. Ameerikapärane on ka roolisambale paigutatud käiguvalits. Harjumatu, ent siiski mõistlik lahendus: põrand esiistmete vahel on seeläbi ühtlaselt tasene.

Käikude “vähesus” liikluses siiski takistavaks ei saa, sest diisli veojõust piisab raskele autole täielikult. Gaasipedaali vajutamisele reageerib käigukast meeldivalt erksalt, proovisõidu põhjal ei saa kurta ka käiguvahetuste sujuvuse üle. Kiirendus on üllatavalt hea (paigalt sajani 11,1 sekundit) ja diisli iseloomulik larin häirib vaid autost väljaspool. Pehmemat sorti vedrustus (tagasillas lehtvedrud) tasandab hästi teel leiduvaid ebatasasusi, kuid kiiret kurvisõitu Voyager ei armasta. Kere vajub kergesti kreeni ja ajab end üsna loiult taas otseks. Rool tundub väiksematel kiirustel täiseti tuim ja ülevõimendatud, kõrgema tempo puhul aga laseb viiemeetrist ja kahetonnist sõidukit üsna täpselt juhtida.

Ümar kuju võib olla küll hea aerodünaamikaga, ent mõõtmed ja mass viivad kütusekulu üles. Pardaarvuti põhjal kulus 100 km peale tsipa alla 10 liitri – õnneks diislikütust.

Imeistmed tulevad sügisel

Ameerikas ehitavad Voyagerid varustatakse kavalate tagaistmetega, mille kokkuklappimisel moodustub auto tagaossa hiigelsuur tasase põrandaga koormaruum. Eurooplased seda väga praktilist võimalust esialgu kasutada ei saa. Vana Mandri jaoks Austrias Grazis valmivatel Voyageridel on teise ja kolmanda rea istmed endised – vajadusel väljatõstetavad. Aga see vajadus peab väga suur olema, et niisugust tööd ette võtta. Seitsmekohalisel pika teljevahega Grand Voyageril (proovisõiduauto oligi täpselt selline) koosnab kolmas istmerida ühest pikast “diivanist”. Selle põranda küljest eemaldamine pole väga keeruline. Istmete konstruktsiooni tugevust (ja kaalu) arvestades võib aga kindel olla, et üksinda seda kobakat autost kätte ei saa. Ja kui teil pole isiklikku paarisajaruutmeetrist maja suurte laoruumidega, siis pole istet ka kuskil hoida.

Kogu ajaloo jooksul on Voyager “hiilanud” kehva koostekvaliteediga ning kõikvõimalikes töökindluse pingeridades ikka viimaste sekka kuulunud. Ka uuel autol hakkas sellest vallast üht-teist silma ja kõrva: teibiga kokkutõmmatud juhtmekimp esiuste vahel, nagisevad laepolstrid, irvakil plastpaneel tagaluugi kõrval. Ent arengut siiski on: näiteks armatuurlauda kattev plast näeb korralik välja ega kolise ka sõrmenukiga koputades.

Nendele puudustele vaatamata püsib aga Voyageri menu kõrgel. Ühel põhjusel – ta on väga ruumikas. Grand Voyageri mahub lisaks seitsmele inimesel ka 566liitrine pakiruum. Napiks kipub jääma hoopis kandevõime: kui kõik seitse kohta täita “standardsete” 75kiloste inimestega, saavadki proovisõiduautole lubatud 520 kilo täis. Igapäevases elus istuvad tagumistes ridades aga pigem lapsed ning kaalumure seeläbi leeveneb. 

Chrysler Grand Voyager LX 2.8 CRD 4A

 Tehnika                         3
 Disain                         3
 Kiirus                         4
 Nauding                         2
 Praktilisus                         4
 Hind                         2

Mulje: mõnus avar sõiduk pikkade vahemaade katmiseks