Vastupidavus ja iseseisvus

Kitsaks jäänud veresooned ei kannata koormust. Koronaarhaigus on südame veresoonestiku kitsaks- ja umbseksminemise haigus, mis kujuneb pisitasa, pika aja jooksul. Enne kui ahenemine infarktini jõuab, on eelnenud 20-30 aastat soonetorude sisemist ümberehitust, nende kalgistamist jäikuse ja hapruseni välja. Ühel ettearvamatul hetkel niisugune soonestik enam survet ei kannata ning äkiline kõvem verepahvak litsubki kuskilt "torustiku" lõhki.

Nii nagu öö ei ole päeva põhjuseks, ei ole ka vahetult infarktile eelnenud pingutus, pahandus või muu raskus selle põhjus, vaid viimne tilk (veresoonte) karikasse. Kehasisemuses sai koormusega kohanemisvõime mõõt täis! Kuid keha pinnal pole paraku ühtegi sellist kasvõi spidomeetri või aurukatla manomeetriga sarnast seierit, mis südame ja veresoonestiku seisukorda üheselt ja koheselt näitaks.

Organism, tõsi küll, omal kombel signaliseerib - annab enne pikalt märku. Märguandeks ohust on rõhud ja pinged: kasvama pääsenud rasvkude ja sellest tekkiv üleliigne kehakaal, kõrgeksjääv vererõhk, ka olukorras, kus koormust polegi, kõrged veresuhkru ja -kolesteroolinumbrid ning väljapoole punnivad talje ja kõht. Ohumärgiks on vilets füüsiline ja vaimne vorm ning suutmatus olla vastupidav koormustele. Väikesed raskused hakkavad mõjuma suurtena. Pisiasjad ajavad keema ja võimest väsimatult töötada pole enam juttu. Need on märgid, et tasakaal on rikutud ja südamel süsteemina on hakanud minema raskeks. Inimene, imelik küll, on õppinud ka ise ennast kahjustama, sest mida muud see tubakate ja tulivete pruukimine tähendab.

Südame veresoonestik läheb rikki, kui sinna koguneb rasv.

Veresoontest hakati ateroskleroosi leidma 100 aastat tagasi. Ateroskleroosi sõna võeti kasutusele 1904. aastal, kirjeldamaks arterite sisepindadele moodustuvat rasvakogumit (Marchrand). Ateroskleroosi eksperimentaalne uurimine läks käima Peterburist, kui Ignatowski (1908) söötis jänestele liha, piima ja mune ning sai inimeste ateroskleroosile sarnased muutused veresoontes.

Südame veresoonestikku rasvanaastude kogunemisest kujunes haigus, mis käis kaasas elujärje "rammusaks" muutumisega. Loomset päritolu rasva hakkasid teadlased pidama ateroskleroosi peatekitajaks. Et toidurasvad on isegi olulisemad kui kolesterool ning et ateroskleroosi võib põhjustada ka kolesteroolivaba toiduvalikuga, näitas Lundi ülikooli professor Malmros.

Sel ajal näis olevat tegemist haruldase haigusega. Kui Inglismaal suri 1921. aastal koronaarhaigusse 743 inimest, siis 1956. aastal oli arv juba 45 000 ja tõeline tõus seisis alles ees. Soomes kasvas sõjajärgsetel aastatel (1945-1961) koronaartõve esinemise sagedus näiteks 7 korda (1). Nüüdseks on asi niikaugel, et maailmas jätab südamehaiguse tõttu elu igal aastal ca 15 Eesti-suuruse riigijagu inimesi (17,5 miljonit). Seda 20. sajandi sünnitatud toiduenergia ületarbimise ja kehalise passiivsuse haigust põetakse peaasjalikult madalama elatustasemega riikides, kellele langeb 80% surmade koguarvust (3).

Süda on lihas, mis vajab töökorras püsimiseks pidevalt tööd

Süda on lihas, üks inimkeha 600 lihasest. Süda on kõikidele teistele lihastele truu "töö- ja teekaaslane", sest ta teeb oma tööd nendega üheaegselt ja on verevarustuse tasemelhoidmiseks ise kogu aeg tööl. Ses mõttes on süda "valvelihas", mis vere ringluses hoidmiseks "pumpsutab". Südamelihase kokkutõmbed on tuksetena tunda ja süda saab töövaba hetke üksnes kahe tukse vahepeal.

Lihase põhimõttel töötavad ka veresooned, sest iga soonekese seinas on üks kiht lihaseline. Seega vajavad veresoonedki töökorras püsimiseks järjepideva töö harjumust, et olla ja jääda oma "transportöölise" rollis oma peremehe jaoks kogu eluks nõutavale tasemele.

Seega sõltub südame- ja veresoonte (lihaste) seisukorrast nii südame kui ka inimese olevik ning tulevik. Südame töökorrast sõltub elu kvaliteet ja heaolu. Lõppkokkuvõttes otsustab see vabaduse ja iseseisvusegi. Paljuke sellel vabadust ja iseseisvust on, kes käiagi ei jaksa, istumine hingeldama ajab ja kedagi joostes kätte saada osutub ilmvõimatuks.

Südame pärgsooned ja matusepärjad

Südameatakid, rabandused ja vereringesüsteemi haigused on peamised surmapõhjused Euroopa Liidus, moodustades 25 liikmesriigis 41% kõikidest surmadest ja 52% surmadest üle 85aastastel. Selles tõvegrupis on südame isheemiatõbi peamine surmaja - 17% surmade koguhulgast.

Kõige kõrgem on see näit Eestis (tabel 1). Eesti erinevus Euroopa Liidu keskmisest nii meeste kui naiste osas on ligi kolmekordne. Erinevus Prantsusmaast kui kõige madalama isheemiasurma näitajaga maast on ligi kuuekordne meestel ja kaheksakordne naistel.

Miks on Eesti Euroopas ja kogu maailmas südame haigusohtruse tõttu juhtpositsioonil? Miks on see nii olnud juba viimased 30 või enamgi aastat? Need miks-küsimused on riigis siiani tõstatamata. Nõukogude okupatsioonist väljunud riigis pole veel sedasorti teadust ega teadlasigi, kes neid küsimusi esitaksid.

Probleemile on seni nähtud lahendust üksnes meditsiini abil - ravida, ravida ja veelkord ravida, tehes sellega algust võimalikult varakult. Ülim abinõu näib olevat kasvõi kogu rahvas läbi meditsiini nõelasilma sõidutada ja kõik ohumärkide kandjad ravimisele allutada. Arvatavalt enam kui pool rahvast neelab mingisuguseid tablette, taastab ja teeb järelravi haigusele, mille tekke oleks saanud ära hoida. Ärilist mõtteviisi edendavast meditsiinist on hakatud rahvale seda sisendama, et südamehaigus saab alguse koguni lapsepõlvest (L. Suurorg) (4). Arstide armee aina kasvab ja ravimiskombinaadid laienevad aina suurematele territooriumidele. Meist, reainimestest on aja jooksul suudetud aretada sellise haiguskeskse mõtteviisiga olendid, kes südamest ei tea tahtagi mitte midagi enne teada, kuni süda pole häda tegema hakanud. Tean üht professorit, kes küsimuse peale: "Kas pulssi jälgite, kui treenite?" vastas: "Ega's ma pole haige!"

Et südame terveolek saaks alguse lapsepõlvest, on laste kätte tarvis anda õige elamise kõik võtmed - arusaamine südame tööpõhimõtetest koos oskusega dešifreerida pulssi kui esmast häält südame töövõimest. Lastele tuleb anda täiuslik liikumis- ja toitumisharidus, et vähemalt nemad suudaksid kohe tõlkida toite ja liikumist energiaühikutesse ehk "kütusekeelde". Kui inimene õpib selgeks kalorikeele ja harjub tööühikutes mõtlema (kilokalorid ja džaulid seda ju ongi), siis on lootust, et ta õpib valitsema oma kehamassi, pingeid ja koormaid. Ja jää b ära rumala vaev õppida halbadest tagajärgedest. Tegemist pole ju fataalse protsessiga. Veresoonestik pole loodud rasvuma ja vabas looduses niimoodi mitte ühegi teise imetajaga ei juhtu! Miks siis meie - eestlaste - südamega nii südametult peab sündima?

Töökus otsustab

Linnastunud ja tööstuslikult tootva inimese saatus sõltub võimest säilitada lihaskonna, sh südame töövõime kogu eluks. Teisisõnu - säilitada võime liikuda ja teha järjepidevalt mitmekesist kehalist tööd. Töö hoiab elusana. Linlikult elavale inimesele on iga töö selge õnnistus - neljakäpakil põranda pesemisest treppidest üleskõmpimiseni välja.

Häda, mille linnadesse elama asumine ja toidu tööstuslik tootmine on kaasa toonud, on kehaahjude üle- ja lõhkikütmine. Üleliigne kütus toiduenergia näol jääb enamikul kasutamata ja kehast saab "kütusemahuti", mis ta omaniku lõppkokkuvõttes hävitab. Seda pekiks kivistunud kütust on raske ja paljudel juhtudel võimatu lihastöösse rakendada. Seks ajaks pole alles neid lihaseidki, mis vajalikul määral suudaksid selle nimel tööd rahmeldada.

Looduse poolt määratuna hakkavad tööta jäänud lihased iseeneslikult manduma alates kolmekümnendast eluaastast. Siis hakkab teadlikust "tööjahist" olenema, millist vormi õnnestub kõrge vanuseni säilitada.

Kehaline passiivsus on südame elujõu peamine surmaja. NB! Kehaliselt passiivseks loetakse neid, kelle nädalane energiakulutus liikumisega (lihastööga) on väiksem kui 1000 kcal (5). Kehaliselt passiivsed kaotavad võime iseseisvalt hakkama saada ja abituks jäämine saabub aktiivsetega võrreldes 10-20 aastat varem (6).

Kas meil, eestlastel, on lootust?

Kas meil on lootust saada vähearenenud südametervisega rahvast arenenud südametervisega rahvaks? On - järeltulevate põlvede abiga.

Esmalt peab muutuma mõtteviis. Et tekiks uus arusaamine - ravitud süda (olgu kuitahes hästi ravitud!) on pool võitu. Täisvõit on see, kui süda saab võimaluse jääda terveks kogu eluks. Ateroskleroos ja muude kehaosade rasvaminek pole vananemisega automaatselt kaasaskäiv paratamatus, vaid käest äralastud energiatasakaal. Kerge, krapsakas ja vibuna painduv saab olla elu algusest lõpuni välja. Muutuma peab arusaamine liikumisest ja abinõudest, kuidas rahva igapäevast liikumisaktiivsust kasvatada. Liikumist tuleb mõista kui esmatarbevajadust.

Nõukogude ajast pärinev spordipoliitika pole siiani karvavõrdki muutunud. Rahva sportima kehutamine ei andnud tervisetulemust siis, ei hakka andma ka praegu. Tervisesport kui mõiste juba ise on nonsenss. Liikumisharrastus on mõistena sama "sisukas" nagu söömisharrastus. Samuti pole võimalik sportida terviseks (6). Sport pigem võtab, kui annab tervist. Riiklik liikumisharrastuspoliitika on järjekordne piinlik potjomkin-projekt, mille praegune keskne moto "Sport kõigile!" on nagu kaks tilka vett stagnaaegsega "Sport igaühele!" (7). Midagi pole muutunud. Mistahes loosungite all inimeste massiüritusi pidi jooksutamine ei mõjuta inimesi küllaldases koguses iga päev liikuma ja lihaseid püsivas töökorras hoidma.

Tallinn liigub! Tahaks uskuda, aga tegelikkus näitab midagi muud. Meie pealinnarahvas, näiteks pühapäeva hommikuti või enne tö & ouml;päeva algust ja lõunatundidel, kas sööb või puhkab mingil passiivsel kombel. Helsingis ja Pariisis näiteks on teine pilt - teed ja rajad linnalooduses on terviseliikujaid tihedalt täis.

Allikad:

1. Martti J. Karvonen, Ritva Vuokila 2000. Voiton vei voiton. Suomen Sydänliitto

2. Eurostat 2006. News Release. 96

3. World Heart Federation 2006. News Release: How Young is Your Heart? World Heart Day

4. Meditsiini Uudised 2004. 3/35

5. Terveysliikunta 2005. Helsinki

6. Ilkka Vuori 2003. Lisää liikuntaa! Helsinki

7. Mait Arvisto, koostaja 1983. Sport kõigile. Tallinn

Südame isheemiatõbi

surmade arv 100 000 elaniku kohta vanuses 65-84 aastat

maa	mehed	naised
EESTI(1.)	2305,1	1317,7
LÄTI (2.)	2218,6	1213,6
LEEDU (3.)	2091,8	1334,8
HISPAANIA (23.)	504,6	247,1
PORTUGAL (24.)	459,7	275,3
PRANTSUSMAA (25.)	401,9	169.0
EL	787,9	450,5