Paraku valib sama suur hulk inimesi palju lihtsama tee seda tunnet kogeda – tõstad rusika püsti või ütled halvasti, ja oledki hoobilt oluline. Aga ei tohi unustada, et motivatsioon – soov tunda, et ma olen olemas – on mõlemal juhul sama. Elus tuleb nende kahe viisi vahel lihtsalt pidevalt valida, kunstis saame idealiseerida puhtaid vorme – puhast õelust ja püha headust.

Sellesama tunde pärast kirjutab kirjanik raamatu, maalib kunstnik pildi ja filmirežissöör võtab ette filmiteo. Ainult et filmiteo juures on nii palju muutujaid, mis otseselt režissööri tahtest ei sõltu, sestap võib lavastaja turjale protsessi käigus koguneda terve koorem ebamugavaid tundeid, mis selle oodatud heaolutunde tuhmistavad. Paistab, et “Metsluikedega” nii läkski.

Imekaunis pühak

Karakteri mõttes pole üksluisemat tegelast kui veatu pühak, kellel pole mingisuguseid inimlikke kirgi. Imekaunis Elise (Katri Horma) tahab ainult oma luikedeks nõiutud vendasid needusest vabastada, kannatades vapralt valu ja alandusi. Pühaku paratamatu üksluisuse tasakaalustamiseks on Helle Karis pannud mängu audiovisuaalsete mõjutamistehnikate raskekahurväe, nii et filmi lõpus poetab lapsemeelne vaataja läbielamispisara.

Karis jätab noorima printsidest luigeks, kes hapra lapsehäälega lubab, et igal õhtul, kui päike loojub, tuleb ta unenägudes oma vendade ja õe juurde ja igal hommikul, kui päike tõuseb, lendab ta linnuna taeva alla. Andersenil jäi ühele vendadest luigetiib – otsekui füüsiline puue, märk kurjuse kohalolust. Painajaliku elektroonilise muusika kirjutas filmile Oleg Karavaitšuk, esialgne René Eesperelt tellitud helilooming, Karise arvates “roosamanna”, mis ei sobi filmi meeleoluga, ei läinud siiski päris tühja – 2011. aastal esietendus Loore Martma lavastatud lastemuusikal “Metsluiged”, kus kasutati filmile loodud muusikat ja Leelo Tungla laulusõnu.

Karis kartis miks-küsimusi

Karise kolmas muinasjutufilm “Metsluiged” jõuab vaataja ette kolmandiku lühemana kui esialgne kinoversioon. Nimelt esitles aastal 2004, Hans Christian Anderseni raamatunädala raames autor “Metsluikede” n-ö director’s cut’i versiooni, kust olid välja jäetud stseenid, mis nõudliku lavastaja visiooni kohaselt ei olnud aastal 1987. olemasolevate filmitehniliste vahenditega täiel määral täitunud, sest film valmis kiirustades ja pidevas rahanappuses.

Huvitav oli filmiteadlase Tatjana Elmanovitši reaktsioon filmile. Naine, kes samuti esoteeriliste sfääridega suhtles, heitis Karise filmile ette “katarsise imiteerimist”, “kõledat paljutähenduslikkust”, “ilutsemist”, “abstraktset maalilisust”, “võltsi pingutatust”. (Sirp ja Vasar, 1988, 30. sept). Filmiteadlast, kes kõneles samas artiklis ka “aurast” ning “ekstrasensoorsetset võimetest”, ei veennud Karise alateadvusest esile paiskuvad mütoloogilised kujundid ja tunnetuslik, analüüsile ja argumentatsioonile mittealluv filmiloomise viis. Ta esitas kiuslikult küsimuse, mida Karis kõige enam pelgas – miks looja valis Anderseni muinasjutu kannatavast Elisest ja mida ta tahab selle kannatuslooga öelda?

Kohe pärast keskkooli, 60ndate alguses ETVsse režissööri abiks läinud ning hiljem koos Evald Hermakülaga luulesaateid ja Peeter Toomingaga fotosaateid teinud Karis kartis millegipärast miks-küsimusi paaniliselt. Ajakirjale Luup 1999. aastal antud intervjuus selgitas ta, et kuna ta oli kõik kolm mängufilmi tulistanud põhimõtteliselt intuitiivselt, alateadvuse puusalt, siis tundis ta nüüd, et peab vahet pidama ja enda jaoks lõpuks need kõige olulisemad küsimused selgeks mõtlema. Et mis üldse on inimeksistentsi mõte ja miks me teeme seda, mida me teeme.

Oma mütoloogilise, isegi šamanistliku tõe otsingutele ei suundunud ta siiski üksi – Karis lõi 1989. aastal noorte filmihuviliste õppestuudio Oriest (lühend sõnadest Orient ja Estonia), kasvatamaks mõttekaaslasi, kellest tal riiklikus filmitootmises nappis. Vaimseteks eeskujudeks olid rühmitusele Einar Laigna, Gunnar Aarma, Vigala Sass ja müüditõlkija Rein Sepp (kahest viimasest valmisid ka dokfilmid).

“Suvejuttude” saates tunnistas Karis Ilmar Taskale, et oli enda arvates kehv ema, sest võitles oma kirglikud võitlused pigem loomingulisel tandril kui kodus. Kalev Kesküla nimetas neid 60ndatel elulavale astunud kompromissituid loovinimesi (Mati Unt, Evald Hermaküla, Juhan Viiding, Vaino Vahing jt) põlvkonnaks, kes ei saanudki olla ühtaegu nii korralikud väikekodanlased kui suured kunstigeeniused – nende jaoks oli looming igal juhul ja alati tähtsam kui lapsed, kodu ja pere. Poeesia võttis argielupõgenikud avasüli vastu.

Metsluiged

Tallinnfilm 1987

Režissöör Helle Karis

Stsenaristid Helle Karis, Savva Kuliš, Juhan Viiding

Operaator Ago Ruus

Kunstnik Ronald Kolmann

Kostüümikunstnik Mare Raidma

Helilooja Oleg Karavaitšuk

Osades Katri Horma, Juris Žagars, Andrejs Žagars, Ines Aru, Gunnar Kilgas, Liina Orlova.

DVD on müügil koos Eesti Ekspressiga alates 30. jaanuarist.

Filmidega saab tutvuda ja ­sarja tellida aadressil film.ekspress.ee.