Pigem kunstiteos kui auto

Aga see kõik on teadlikult loodud, miski pole juhuslik. Avantime’i disain on viimaste pisiasjadeni läbi kaalutud. Lõikuvad jooned moodustavad huvitavaid kujundeid, iga vorm on ülejäänutega loogiliselt seotud.

Minu meelest tuleks Avantime’i suhtuda teisiti kui tavalisse autosse. Tegemist on kunstiteosega. Mis siis, et seeriaviisi toodetavaga. Renault ei loodagi, et Avantime võiks müügitabelites laiutama hakata ja firmale suuri sissetulekuid tuua. Otse vastupidi – aastas kavatsetakse ehitada umbes 3000 autot ning nende mahamüümisega on tõenäoliselt võimalik katta heal juhul paar protsenti väljatöötamise kuludest.

Aga tõmmates paralleeli riidemoega – kas keegi süüdistab haute couture’i loojaid selles, et show’del näidatavad riided on ebapraktilised? On küll, mis siis – laval näidatakse loomingut, mitte toodangut.

Ning ekstravagantsed üksikmudelid ei takista praktilist elu – Calvin Kleini märgiga tehakse ka teksaseid. Täpselt samuti on Renault’ valikus Twingo, Clio, Megane ja teised. Spioonifotodel on juba nähtud nimetatud massimudelite uusi väljaandeid – ning Avantime’i jooni on seal võimatu mitte märgata.

Uks kui tehnikasaavutus

Kupee ja mahtuniversaali sümbioosis pole ju midagi eriskummalist. Tänapäeva autotööstus seisab paljuski selle najal, et püütakse ühte tervikusse koondada väga erinevat laadi sõidukite omadusi. Avantime’i puhul on asi lihtsalt selles, et pole püütudki teha tavalist autot. Vastupidi, kõik on nii ebatavaline, kui moodne tehnoloogia seda üldse võimaldab.

Näiteks nii lihtne asi nagu uks. Kes kunagi kahe- või kolmeukselist autot omanud, teab väga hästi, et kitsas parklas tuleb ukse avamisel äärmiselt ettevaatlik olla. Et võimaldada pääsu tagaistmetele, peab uks paratamatult pikem olema, ja järelikult ei mahu see eriti laialt avanema. Avantime’il on see probleem lahendatud kaheosaliste “hingedega” – uks mitte ainult ei pöördu, vaid liigub ka väljapoole. Seestpoolt vaadates tundub, nagu murtaks ust kokku. Ent väliselt imelihtsa lahenduse töökindlaks viimistlemine võttis tohutult aega ja jõudu – kuuldavasti just uksemehhanismi tõrgete tõttu lükati Avantime’i esmaesitlust mitu korda edasi.

Sõiduomaduste poolest ei ole Avantime mingi pärl. Kolmeliitrine mootor tundub pigem rahulik kui jõuline ja käsilülitusega käigukast (kuigi kuuekäiguline) on pigem hädaabinõu. Avantime istub teel pehmelt nagu ühele Prantsuse autole kohane, kiire sõit kurvilisel teel pole talle just parim keskkond.

Et juht istub tegelikult auto keskel, pole tagaistujatel jalaruumi just üleliia – aga see on ju kupeele tüüpiline. Pakiruum on üsna avar ja ümberkujundatav, istmete kokkulappamisel võiks Avantime’iga kas või külmkappi vedada.

Aga vaevalt mõni tulevane omanik oma ekstravagantset sõidukit nii lihtlabasel otstarbel kasutama hakkab. Sest Avantime on eelkõige eneseväljenduse vahend – vaadake, ma olen teistest erinev, ma olen sõltumatu!

Autotootjate jutt, et jälle on leiutatud mõni uus autoklass, ajab juba naerma. Ka idee mahtuniversaali ja kupee hübriidist pole päris uus - vähemalt on 20ndate-30ndate autode juures proportsioonidelt sarnaseid.

Renault Avantime on sõiduk, mille praktilised väärtused on ilmselt sunnitud taanduma tema väljanägemise ees. Iga nurga alt tuleb välja uusi jooni, pindu ja nurki, ja neil õnnestub kokku sulada ilma probleemideta. Mitte nagu Renault’ teisel uuel luksusmudelil Vel Satis, mille tagaukse, tagaluugi ja C–piilari kokkusobimatus on minu arust karjuv. Avantime’i eestvaade on jõuline, luksusmahtuniversaalilik, tagantvaade rafineeritud, kalli sedaani oma. Teatud ajastu Cadillacid tulevad ka meelde.

Kui Avantime’i vähendada näiteks 60 protsendini praegusest suurusest, siis võiks olla tagajärg uus Twingo.

See on auto vaatamiseks, kolmeliitrise mootoriga iseliikuv disainmööbliese. See on auto ka enese näitamiseks, pidulikuks libisemiseks mõisahoone trepi ette.

Kõige ilusam Renault senini. Kui ilu on muidugi mingi näitaja…

Tõnu Kaalep