A. Kõige raskem raamat on mul Jaanus Plaadi ja Arne Maasiku “Õigeusukirikud, kloostrid ja kabelid Eestis”, mis kaalub umbes viis kilo. Kõige paksemaks olen seni pidanud mõnd sõnaraamatut või piiblit, kuid tegelikult on see hoopis Juan Antonio Llorente 1424-leheküljeline “Hispaania inkvisitsiooni ajaloo” venekeelne väljaanne, mille 1999. aastal 94 krooni eest ostsin. Llorente teatab muu hulgas, et aastail 1481–1808 põletati Hispaanias elusalt 31 912 inimest.Tänapäeva ajaloolased peavad tema teost huvitavaks ja faktirohkeks, kuid ka veidi iganenuks. Ühtlasi kujutavat autor inkvisitsiooni mõneti jubedamana, kui see tegelikult oli.

B. Koolipõlves üritasin lugeda Anatole France’i “Pingviinide saart” (eesti keeles 1956, tõlkinud Henno Rajandi). Peale 229. leheküljel leiduva salakirjas moto (mille kähku dešifreerisin) ei pakkunud see romaan midagi huvitavat. Paarkümmend aastat hiljem uuesti lugedes üllatas kunagi surmigava mulje jätnud teos nauditava satiiri ja rikkaliku allegooriaga. Lisaks nii palju vihjeid ajaloole, antiikmütoloogiale, kiriku- ja usundiloole!

C. 1979. aastal, 30 aastat pärast algupärandi esmatrükki, ilmus eesti keeles Lydia Möldri tõlkes James Aldridge’i hirmpaks “Diplomaat”. Kusjuures tegemist oli diloogia esimese osaga – selle järg on “Relvade pilge”. Nii volüümikat romaani polnud nõukaaegsetel raamatulettidel vist enne nähtud.Halva köite tõttu ei seisnud kaaned koos, raamat kippus laua peal ise avanema, kuigi lehekülgi kõigest 878. Romaani tegevus toimub pärast Teist maailmasõda nn Iraani kriisi ajal. Paljud peavad spionaažipesades sagimisi ja poliitilist dramatismi ülipõnevaks,mina aga ei suutnud seda lugeda. Ehk ei olnudki mu tõrksus alusetu. Kui NLiidus oli Briti koloniaalpoliitikat kritiseeriv “Diplomaat” ülehinnatud, siis Lääne kirjandusteadlased leidsid, et teos on pahatahtlikult pikaks venitatud, sündmustik kulgeb liiga aeglaselt, seal on palju kordusi. Üleüldse – romaan olevat kirjutatud lugejale ebamugavas stiilis.
Praegu lebab “Diplomaat” keldris, kuhu olen peitnud kunagi ostetud raamatud, mis on aja jooksul muutunud kasutuks. Kokku 18 suurt kasti – minu bibliotaaf ehk varjusurmas raamatute haud.

JAAK JÕERÜÜT, kirjanik

A. Soomekeelses tõlkes Kenneth Slawenski “J. D. Salinger: A Life Rised High”, 498 lk.
Aga selle raamatu nähtamatu maht justkui ulatuks tuhandete lehekülgedeni, sisaldades lisaks K. Slawenski tekstile ka J. D. Salingeri teosed ja inimese elu ning loo. Hämmastav ja tundlik raamat suurest kirjanikust ja suurest erakust. Ridade vahel on peidus kõike.
KS suhe JDS-i on selline aususe ja austuse segu, nagu oleks Holden Caulfield ise selle raamatu kirjutanud.
Soovitan seda lugeda kõigil, kes eelmisest lausest aru said.

B.
Jean Paul Sartre’i “Sõnad”. Avanes kolmandal katsel, vahe esimese katsega oli nelikümmend aastat.

C. Ühte ei tasu välja noppida, sest neid on leegion – viimaste aastakümnete nn ilu- ja mälukirjandus kogu maailmas. Üheksa kümnendikku sellest võiks olemata olla. Kõikemattev pabermassiiv, sadades keeltes. Maailmas laiali, aga silmade ees nagu üks kamakas, millesse on läbisegi tardunud nii tundmatuks jäänud kui hästimüünud või auhinnatud. Vahet pole. Mitte telliskivi, vaid kivimüür. Mitte kirjandus, vaid autorite eneseteraapia ja kaup.

PEETER HELME, kirjanik

A. Robert Musili “Omadusteta mees”, kolm köidet kokku on eesti keeles üle 1800 lehekülje. Aga tunnistan ausalt – ma ei ole seda lugenud. Ainult siit-sealt sirvinud. Nii palju sain küll aru, et see on raamat, mille iga Euroopa kultuuriloost ja Euroopa 20. sajandi ajaloo traagika ja nõmeduse mõistmisest huvitatud inimene peaks kui mitte läbi lugema, siis siit-sealt ikka lugema.

B.
Sellele küsimusele on mitu võimalikku vastust. On raamatuid, mille lugemine võttis aega ja mis avasid end selles mõttes aegamisi, et nad sundisid peale oma tempo ja rütmi ning avasid kirjaniku maailma aeglaselt, võib-olla isegi vastumeelselt. Minu jaoks on sellised raamatud olnud Mircea Eliade “Jaaniöö”, Thomas Manni “Buddenbrookid” ja näiteks samuti saksa kirjaniku Ernst Wiecherti 1939. aastal ilmunud “Das einfache Leben” ehk “Lihtne elu”. Teine võimalus küsimusele vastata on meenutada raamatuid, mida olen elu jooksul korduvalt lugenud. Näiteks Isaac Asimovi “Asum” ja selle järjed: õhukesed, aga väga nutikad ja mitmekihilised raamatud, kus ma ei saanudki kõigest aru saada enne, kui olin ülikoolis natuke ajalooteaduse teoreetilisi aluseid õppinud.

C.
Tarvitseb ainult minna raamatupoodi ja vaadata kõikvõimalikke elulooraamatuid. Kõik neist polegi muidugi paksud – Paavo Kanguri raamatus Galojanist on alla 200 lehekülje – ja kõik paksud pole täiesti mõttetud – pole ise küll lugenud, aga olen kuulnud, et Steve Jobsi raamat pidavat sisaldama päris huvitavaid lõike –, aga kui kõik nad kokku lüüa, siis saaks ilmselt mitme Eesti jagu asjata rüüstatud metsa.

KIVISILDNIK, kirjanik

A. Musili “Omadusteta mees” nagu kõigil korralikel inimestel, mälu järgi kaks ja pool tuhat lehekülge. Ma ei hakka ennast Musili soovitamisega rumalasse olukorda paigutama, need paarkümmend inimest, kellele see raamat eesti keeleruumis kontimööda on, on selle juba ammu leidnud ja endale sobivas keeles läbi lugenud.

B.
Tuleb tunnistada, et olen kõva peaga ja mul on selliseid vaevaliselt lahti kerinud autoreid ikka kohe päris mitu: Jaan Oks, Ronald Sukenick, P. P. Pasolini ja Robert A. Heinlein. Kaks esimest on muidugi vindi ilmselgelt üle keeranud, kaks viimast aga ennast alatult lihtsakoelisuse taha varjanud. Need ongi need kõige nurjatumad autorid.

C.
Suurem osa tellisemõõtu eesti luule antoloogiatest on hädaohtlik kõnts, eriti sellele, kes tahab enda jaoks luule väärtuslikku osa vähese vaevaga välja sõeluda. Ajatu klassika turusegmendis petetakse klienti ilma vähimagi südametunnistuse piinata. Kui antoloogia, siis kas Udo Uibo koostatud algupärase alkoluule esinduslik valik “Viinakuu” või Jaak Urmeti koostatud eesti seksuaalluule antoloogia “Sõnad soojas süliriimis”, see on aus kaup.