„Kondoomid ei suuda sind HIVi eest kaitsta,“ ütleb Vladislav Ivanov, 34aastane hotellitöötaja Doni-äärsest Rostovist. Ta on üks umbes 1,5 miljonist HIV-nakkusega elavast inimesest Venemaal. Kuna ta ravi ei saa, võib ta viiruse kergesti kellelegi edasi anda.

Kas see paneb teda muretsema?

„Jah, kuid kondoomi ma ikkagi ei kasuta, sest mulle ei meeldi need. Enamik inimesi Venemaal usub, et kondoomid ei kaitse HIVi eest. Neid käsitletakse ainult kui rasestumisvastaseid vahendeid.“

Ivanovi lugu tekitab kõhedust. Kui tal diagnoositi märtsis HIV, oli ta enda sõnul uudist kuuldes rahulik, sest polnud veendunud, et HIV üldse eksisteerib. Just sel põhjusel oli ta kaitsevahendit kasutamata seksinud ühe mehega, kes talle tunnistas, et on HIV-positiivne. „Ma ei muretsenud, sest olin näinud telesaadet, mis eitas HIVi olemasolu.“

Ivanov ütleb, et diagnoosi järel on ta kulutanud aega viiruse uurimisele ja on nüüd segaduses. Siiski on ta veendunud, et peab oma HIV-staatust ühiskonna eest varjama. Ivanov kaotas oma eelmise töökoha, kui ülemus haigusest teada sai.

STSEEN, MIDA LÄÄNE-EUROOPAS EI NÄE: Aasta 2013. OMON tuuseldab Peterburis Marsi väljakul geiparaadist osa võtnud aktiviste. Foto: Shutterstock

Maailma Terviseorganisatsiooni ja UNAidsi (ÜRO HIVi ja aidsi ühisprogramm) värskete andmete põhjal avastati Venemaal 2016. aastal 103 000 uut HIV-juhtumit, mis on viis protsenti enam kui aasta varem. Hinnanguliselt on Venemaal lisaks veel 500 000 diagnoosimata HIV-juhtumit.

Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia on ainuke piirkond maailmas, kus HIV-viirusesse nakatumine kasvab. Seejuures pärineb Venemaalt kaheksa uut nakatanut kümnest.

Tahan teada saada, miks see nii on. Geimehena olen kuulnud õudseid lugusid geidele Venemaal osaks saavast tagakiusamisest. Kui mu lennuk Moskvas maandub, tunnen hirmuvärinaid. Hiljem hotellis liitub minuga grupp LGBT aktiviste. Jevgeni Pissemski on HIV heategevusühingu Phoenix Plus juht. Tegu on ainsa ­organisatsiooniga Venemaal, mis keskendub teiste meestega seksivate meeste vajadustele. Maja Demidova on transseksuaalne naine, kes töötab ühingu Moskva regiooni koordinaatorina. Ja Juri Maksimov on meie tõlk.

PEDED KEELATUD: Taolised hoiatussildid on paljude kaupluste ja toidukohtade vitriinides.

Metroos märkame, et paistame teiste hulgast välja ja saame jõllitamise osaliseks. Vahel väljendavad pilgud hukkamõistu, vahel koguni tülgastust. Õhus on ohu märke. Demidova räägib mulle, kuidas sai kord tipptunnil peksa mehelt, kes märkas, et ta on transseksuaal. Üritan mitte muretseda, kuid tunnen ikkagi hirmu, kui metroost lahkudes möödume pagarikojast, mille aknal on silt kirjaga „Peded keelatud“. Pissemski räägib, et selliseid silte ripub linnas mitmel pool.

Jõuame LGBT-keskusse, mis tegelikult on üks tuba eeslinna ilmetus anonüümses paneelelamus. Selle asukoht on saladus, mida teavad vaid need, kellel seda tõesti tarvis.

Üks sellistest on Aleksandr ­Železkin, 30aastane sotsiaaltöötaja Uuralitest. Ta on olnud avalik gei viis aastat. Küsin, millised olid reaktsioonid, kui ta kapist välja tuli.

„Mõned inimesed ütlesid must lahti, osa teatas, et vihkab mind, kuid enamik ütles, et olen endale raske elu valinud. Minu ema loodab, et muutun ja saan normaalseks.“

OHTLIK ELU: Maja Demidova tõdeb, et transseksuaalid võivad Venemaal eimillegi eest peksa saada. Foto: Irina Minina / attitude

Kuigi Železkin ütleb, et teda seksuaalsuse tõttu tihti verbaalselt solvatakse, pole ta vähemalt vägivalla ohvriks langenud. Põhjus võib olla selles, et ta ei kasuta kohtinguäppe, nagu Grindr. „Paljud mu sõpradest on läinud kohtingule ja lõksu püütud. Tean üht rikast kutti, kes läks ühte korterisse kohtingule, kuid seal ootas teda ees kümnepealine jõuk koos koertega, kes tema kallal vägivallatsema hakkas. Ta pidi neile maksma 50 000 rubla (umbes 700 eurot), et minema pääseda.“

Mainin, et ta on neid õuduslugusid meenutades nii rahulik.

„See on meie igapäev,“ selgitab ta. „Minu jaoks on see tavaline.“

Železkin on HIV-negatiivne, kuid võtab PEPi – retroviiruse vastast ravimit, mida tarvitatakse 30 päeva pärast haigusega kokkupuutumist. Ta seletab, et PEPi kohta leidub Venemaal väga vähe infot ja ligipääs sellele on piiratud.

PEP on vaid üks mitmest vahendist, mida maailmas HIViga võitlemisel kasutatakse. Võib-olla kõige efektiivsema relvana on end tõestanud antiretroviirusravi, mida saavad need, kelle diagnoos on osutunud positiivseks. Enamikul juhtudel langetab ravi viiruse hulga organismis nii madalale tasemele, kus selle edasiandmine on võimatu. Kuid ravi saamiseks peavad inimesed enne testitud saama.

Kohtun Aleksandr Šumiloviga HIV-positiivsete toetusgrupist La Sky. Ta räägib mulle, et geimehed Venemaal ei lase end just meeleldi testida. Mitte ainult HIVi suhtes valitseva teadmatuse pärast, vaid ka viirust ümbritsevate eelarvamuste tõttu. Koos homofoobiakultuuriga töötab see võimsa heidutusena.

„Kui meesterahvas läheb kliinikusse testima ja tal diagnoositakse HIV, kohtub temaga kõigepealt epidemioloog, kes uurib, kuidas ta nakatus,“ ütleb Aleksandr. Kui mees tunnistab, et teise mehega seksides, registreeritakse tema juhtum koodiga 103 – selliselt märgitud informatsioonile pääsevad ligi ka politsei ja siseministeerium.

Ametliku statistika järgi on aga vaid kaks protsenti HIVi kandjatest Venemaal registreeritud koodiga 103. Võrreldes neid andmeid ülejäänud maailmaga, võib väita, et geimehed pole oma seksuaalsuse osas ausad. Aleksandr selgitab, et see ainult põlistab probleemi: kui valitsus saab väita, et nii vähe HIVi nakatunuid on teiste meestega seksivad mehed, pole tarvis ka midagi nende heaks ette võtta.

Üritan mitte muretseda, kuid tunnen ikkagi hirmu, kui metroost lahkudes möödume pagarikojast, mille aknal on silt kirjaga „Peded keelatud“.

Samal ajal jätkavad HIVi nakatunud geimehed elu diagnoosi ja ravita. Inimesed jäävad haigeks viisil, mida Läänes enam ei kohta. Maailma Terviseorganisatsiooni ja UNAidsi värskeimatel andmetel registreeriti Venemaal tänavu esimesel poolaastal 14 631 aidsi põhjustatud surmajuhtumit, mis on võrreldes eelmise kuue kuuga 13,5 protsenti rohkem.

Õhtul viivad aktivistid mind kohaliku geiskeenega tutvuma. Olen närviline, kuna kõik on mulle rääkinud, et Venemaal pole geide jaoks ohutut paika. Olen kuulnud, kuidas inimesi rünnatakse või röövitakse, kui nad geikohtadest lahkuvad. Olen kuulnud isegi granaatidest, mida ühes Peterburi klubis aknast sisse visati. Aga kuna vaid vähesed ohvrid on valmis politsei poole pöörduma, pole probleemi ulatuse kohta ametlikku statistikat.

Demidova räägib mulle, et teda vägistas üks klubis kohatud võõras, kes pani midagi tema joogi sisse. Küsin, kas ta teatas juhtumist politseisse, tema aga irvitab vastu: „Kas sa teed nalja? Kui politseisse läheksin, naeraksid nad mulle näkku ega võtaks midagi ette. Ükskord mind vahistati ja veetsin mitu tundi politseijaoskonnas. Kuulsin transseksuaalsete inimeste kohta nii palju solvavaid asju. Politsei vihkab minusuguseid inimesi.“

Tema lugu kummitab mind, kui külastan stiilset homobaari Mono Bar ja pulbitsevat ööklubi Central Station – seestpoolt näevad need välja nagu ükskõik millised teised Euroopa geikohad. Ent need on võõraste eest ära peidetud nagu mõni räpane saladus. Nende fassaade ei kata vikerkaarelipud, sisenema peab rasketest märgistamata ustest ja läbima lennujaamaga sarnaneva turvakontrolli. Raske on lõõgastuda. Mul pole aimugi, kui suures ohus ma olen, kuid ma ei jää sinna kauaks.

Järgmisel päeval ­intervjueerin Pissemskit. Ta asutas 2006. aastal Phoenix Plusi, et aidata teiste meestega seksivaid HIV-positiivseid mehi tugivõrgustiku loomise, antiretroviirusravi infolehtede levitamise ja Venemaa vanima HIV-teemasid käsitleva veebilehe haldamisega. Organisatsiooni toetab Elton Johni aidsifond, millel aga ei tohi Venemaal oma esindust olla. „Kõike, mida fond Venemaal ise teeks, tõlgendataks kui katset meie endi institutsioone hävitada,“ ütleb Pissemski. „Venemaal nähakse HIVi kui läänest imporditud haigust.“

KEERULISED AJAD: Elton John ja geiaktivist Jevgeni Pissemski. Inglise laulja aidsifondil pole lubatud Venemaal tegutseda. Foto: Vida Press

Üks Phoenix Plusi prioriteete on HIV-kiirtestide jagamine meestele, kes ei julge kliinikusse testima minna. Veedan päeva meeskonnas, kes testide levitamisega tegeleb. Lähen nendega ühte vähestest apteekidest, mis nõustus programmis osalema. Seal näitab tõlk mulle, kui lihtne on testipaki järel käia. Suundume edasi Hiinalinna parki, kus mehed istuvad pinkidel ja landivad teisi mehi, et nendega üheöösuhtesse astuda. Pargis on külm ja masendav. Mehed, kellele läheneme, ei taha HIV-testimisest rääkida. Seda paika katab paks häbiloor.

Selle asemel läheme geisauna Voda, kus mehed otsivad juhusuhteid. Voda on seest nagu ­lääne saunad, seal on Türgi ja tavasaun, mullivann, labürint privaatnurgakestega. Kuid on ka üks suur erinevus: erinevalt lääne saunadest ei jagata siin sissekäigul kondoome ega libestit. Tegelikult ei näe neid siin kuskil.

Liitun 21aastase Phoenix Plusi vabatahtliku Iljaga, kes ringleb baarialal, astub meestega vestlusse ja pakub neile HIV-kiirteste. Ilja on nende veenmises vilunud, kuid olen šokeeritud, kui paljud esialgu testi vastuvõtmisest keelduvad – nad usuvad, et HIVi pole olemas. Paljud nimetavad seda lääne ravimifirmade vandenõuks.

Paljud usuvad, et HIVi pole olemas, nimetades seda lääne ravimifirmade vandenõuks.

Et aru saada, miks HIVi suhtes nii tohutult valearusaamu levib, vestlen 29aastase endise ajakirjaniku Boriss Konakoviga. 2016. aasta ülemaailmsel aidsi vastu võitlemise päeval avalikustas ta, et on gei ja HIV-positiivne. Sellest ajast saadik pole tal õnnestunud enam tööle saada.

Konakov räägib, et Venemaal puudub geiteemadega tegelev ajakirjandus. Peavoolumeedias kajastatakse geide elu väga vähe ja 2013. aastal kehtima hakanud president Vladimir Putini homopropaganda vastane seadus keelab ajakirjanikel teha midagi, mis tundub homoseksuaalsuse „propageerimisena“.

„Oma sõnumi levitamiseks vajame sõbralikke ajakirjanikke,“ ütleb ta. „Kuid nad kardavad geiteemadest kirjutamist. Probleem seisneb selles, et seadus on nii ebamäärane. Sind võib seaduserikkumises süüdistada isegi info jagamise pärast. See soodustab täielikku vaikust sellel teemal.“

Nii usubki Konakov, et geimeeste seas leviv HIV-epideemia jääb nähtamatuks. Tema jutt meenutab Pissemski samal päeval öeldut: „Arstid ütlevad, et Venemaal epideemia peatamiseks vajame ravimeid, ravi ja kondoome, kuid mina väidan, et need pole peamised. Me saame epideemia lõpetada vaid siis, kui hävitame geisid ümbritsevad eelarvamused.“

Reisi lõpule lähenedes mõistan, kui lihtne see kõik on. Meil on juba vajalikud tööriistad HIVi välja juurimiseks, kuid moraalsete eelarvamuste tõttu on need mõttetud. Kui hävitame homofoobia, võime hävitada ka HIV-epideemia geimeeste seas. Kui pühime minema HIVi ümbritsevad eelarvamused, on meil võimalus viirusest täielikult lahti saada. Loodan, et ühel päeval jõuab see sõnum inimeste teadvusse ka Venemaal.

© Guardian News & Media