Vene tee Ameerika õnnistusega
On riike, kelle sisepoliitika tundmine on hädavajalik. Asjaolu, et mõned tähtsust omavad riigid on miskitpidi arusaamatu ning kummalise siseeluga, ei vähenda seda vajadust. Pigem vastupidi. Näiteks Venemaad on üpris keeruline mõista, aga üritama siiski peab.
Venelased valivad 7. detsembril endale uue riigiduuma. Kevadel lasti idanaabrite hulgas lahti kumu mingist oligarhide vandenõust, väites, et oligarhid valmistuvat võimu võtma ning põhiseaduslikku korda muutma. Suvel hakati pigistama Venemaa rikkaimat inimest Mihhail Hodorkovskit. Umbes samal ajal ühines Hodorkovski naftakompanii Jukos naftatootjaga Sibneft, mille tulemusena tekkis maailma suuruselt neljas naftakompanii. JukosSibneft alustas läbirääkimisi rahvusvaheliste õlihiiglastega ExxonMobil ja ChevronTexaco, olles kellelegi neist valmis müüma kas 20 või koguni 40 protsenti aktsiatest.
Septembri alguses võeti Venemaal vastu järjekordne seadusandlik akt, mis kitsendab ajakirjanduslikku vabadust (ametlik eesmärk: takistada valimiseelset poripildumist). Oktoobri keskel pisteti Hodorkovski türmi, sest ta olla jätnud mingid maksud maksmata.
Duuma valimised lähenevad, need on endistviisi määratud 7. detsembrile, aga Hodorkovski jääb eeluurimiskambrisse väidetavasti 30. detsembrini.
On need sündmused olemuslikus seoses? Kindlasti on. Ent kus on põhjus ja kus tagajärg, ning mis sellest on väljamõeldis ning mis on tõde? Ja kuidas suhtestub selle kõigega Venemaa president Vladimir Putin?
Venelased pooldavad karmi kätt
Vastuse leidmise tavapärane meetod on lugeda kvaliteetajalehti ning vestelda hästiinformeeritud seltsimeestega, kuid… mida rohkem Venemaa probleemistikku sel moel süüvida, seda segasemaks kõik läheb.
Ent on ka mõningad usaldusväärsed faktid. Need ei puuduta Vene eliidi (või “eliidi”) omavahelisi suhteid. Need puudutavad rahvast. Idanaabritel on ühing, nimega SSSR, kes ühendab avaliku arvamuse kujundajaid (SSSR on Sojuz Sozdatelei Sotsialnoi Reklamõ). Idanaabrite meelsusinsenerid korraldasid hiljuti küsitluse, mis pidi selgitama Vene ühiskonna enseteadvustamist. Mõningad tulemused.
Kui vene inimestelt küsiti, milliste viimase aja saavutuste üle võivad nad uhkust tunda, vastas tervelt veerand küsitletutest, et mitte millegi üle. 16 protsenti ütles, et uhkust võib tunda rahva üle. 12 protsenti arvas, et uhkustada võib presidendiga. 11 protsenti pakkus, et traditsioonidega. (Meeldetuletuseks: küsiti saavutusi, ning küsiti viimase aja omi). 7 protsenti pakkus lõpuks ometi saavutusi spordis. 4 protsenti majanduse arengut. 3 protsenti edenemist demokraatias.
Vastusena küsimusele, milline Vene valitseja on vene inimesele kõige lähedasem, nimetas tervelt 45 protsenti Peeter Esimest. 15 protsendile on lähedane Katariina Suur. 10 protsendile Ivan Julm, üheksale Nikolai II. Vaid kaks protsenti meenutas Aleksander Teist (see on tsaar, kes vabastas talupojad, edendas tsiviilühiskonda, soosis kodanikualgatust).
Küsimusele, kes poliitilistest liidritest pärast 1917. aastat on tänapäeva Vene kodanikule südamelähedane, vastasid 39 protsenti, et selleks on Vladimir Putin. 10 protsendile on armas Leonid Brežnev, üheksale Lenin, kaheksale Stalin, seitsmele Andropov, neli protsenti hindab Gorbatšovi STRONG>, kolm protsenti Jeltsinit.
Kui küsiti, kas Venemaa peab valima omaenda arengutee või kedagi jäljendama, siis arvas tervelt 79 protsenti, et on olemas mingi eriline Vene tee ning vaid 11 protsenti soovis järgida Lääne demokraatiat.
Küsimusele, milliseid väärtusi peab propageerima riik esmajärjekorras, pakkus 37 protsenti, et need on moraalsed väärtused, 36 protsenti pakkus kultuuri, 24 protsenti tööstussaavutusi, 22 rahvalikke traditsioone, 17 sõjalisi traditsioone, ning vaid viis protsenti nimetas demokraatlikke väärtusi.
Lõpetuseks vastus küsimusele, kas ajakirjandust on vaja tsenseerida. 32 protsenti küsitletutest leidis, et seda on vaja kindlasti teha, ning 39 protsenti arvas, et seda on pigem vaja teha. Niisiis – tsensuuri pooldab 71 protsenti küsitletutest.
Putin tõus ja oligarhide langus
Ja nüüd Hodorkovski tagakiusamise ning Riigiduuma valimiste võimalikust seosest. Võibolla on tõesti Hodorkovski süüks sekkumine poliitikasse, sest ta rahastas (muidugi omakasupüüdlikel eesmärkidel) nii kommuniste kui ka parempoolseid. Võibolla on tema süü lihtsalt Venemaa rikkaimaks inimeseks olemine; tema tagakiusamine täidab rahva valutava hinge sügava rahuloluga ning aitab valijaskonnal mõista, et Putin on “oma inimene”. Ja sestap tarvitseb vaid Putinil nimetada “oma partei” (on täitsa olemas, Jedinaja Rossija, ainus erakond, kelle kongressile Putin septembris ilmus, esinedes seal ülestunnistusega, et ta andis eelmine kord oma valijahääle just neile), kui taipab ka rahvas, et see on “tema partei”.
Aga võibolla on Hodorkovski peamine süü tema perekonnanimi? Venemaal on lahti lastud kõlakas (poliitiline provokatsioon), mille kohaselt Kremlile ei meeldi just juudi päritolu oligarhid. Rahvale kindlasti ei meeldi, seega on kõlakas võimule kasulik.
Mis seal ka poleks, kindel võib olla kahes asjas – esiteks on Hodorkovski langus Putini tõus, ja teiseks pole olemas maailmas jõudu, mis Hodorkovskit kaitseks.
Jah, muidugi, on olemas vaba ettevõtluse ning demokraatia eestvõitleja Ameerika Ühendriigid. Täpsemalt - oli. Kui Putin külastas hiljuti USA-d, võttis sealne press kõrge külalise suhtes küllaltki vaenuliku hoiaku, asudes arutlema teemal, miks ei taha George W. Bush märgata Venemaal toimuvate sündmuste ebademokraatlikku iseloomu (märksõnad Hodorkovski kiusamine, Tšetšeenia valimiste manipuleerimine, sõnavabaduse piiramine…, ilmus lugusid isegi kõrbedate pealkirjadega nagu Tolerating Putin's Evil Empire).
Ameerika meediainimesed leidsid vastuse kohe: asi selles, et USA ja Venemaa on kuidagi märkamatult muutunud strateegilisteks partneriteks. Bushil on Moskvat väga vaja nii Iraani kui Põhja-Korea probleemi lahendamisel. Muuseas, neil on nüüd Kirgiisias isegi kõrvuti asetsevad lennuväebaasid. Ameeriklased lendavad sealt Afganistani pommitama ning venelased lihtsalt jälgivad kõrvalolevast baasist, mida ameeriklased teevad. Venemaa on Julgeolekunõukogu liige. Ja Putin on vihjanud, et mine tea, ehk on ta isegi valmis vägesid Iraaki saatma (huvitav, mida ta võiks tahta vastutasuks?).
Võib öelda, et nii sise- kui välispoliitiliselt on loodud kõik eeldused Venemaa minekuks “omaenda teed”. Milline see tuleb ja kuidas reageerib valitud kursile Ameerika, ei saa ennustada.
Kuidas Hodorkovski äri ajab?
Tüüpilise vene ärimehena ehitas Mihhail Hodorkovski üles offshore-kompaniide võrgustiku, mida ta kontrollib iseäraliku skeemi abil.
Tema äride süda on Gibraltari firma Menatep Group.
Hodorkovski omab isiklikult vaid 9,5 protsenti Menatepi aktsiatest.
Pool Menatepi aktsiapakist on kantud erilisse fondi (special trust arrangement). Need aktsiad annavad tulu Hodorkovskile, ent hääleõigus on tema hea sõbral, Menatepi direktoril Platon Lebedevil.
Juhul kui Hodorkovski satub vangi, röövitakse või peab langetama otsuseid oma tahte vastaselt, aga ka tema surma korral lähevad fondi aktsiad üle mõnele teisele Menatepi aktsionärile, kelle Hodorkovski peab eelnevalt teatama.
Praegu on uurimisalustena vangis nii Hodorkovski kui Lebedev.
Menatepi aktsionärid on ka Vene föderaalnõukogu liige Leonid Nevzlin ning Riigiduuma saadik, eelarve ja maksude komitee liige Vladimir Dubov.
Menatepi tähtsaim investeering on tehtud Vene naftafirmasse Jukos, kuid mitte otse, vaid Mani saare ja Küprose kompaniide kaupu.
Menatepi puhaskasum oli tunamullu 428 miljonit USA dollarit (7,5 miljardit krooni).
Menatep ostis enamusosaluse Jukoses 1995. aastal erastamisoksjonil vaid 450 miljoni dollari eest. Oksjonit korraldas Hodorkovskile kuuluv pank ning konkureerivad kolm pakkumist langesid "tehnilistel põhjustel" oksjonilt välja.
