Oksana läinud aastal valminud etendus "The Last Hairy" käsitles vaimukalt ettekujutusi soorollidest ja pälvis Eesti teatri aastaauhinna. Oksana on lõpetanud Tallinna Balletikooli ja Tallinna Ülikooli magistriõppe koreograafi-lavastaja erialal.

Balletikooli minnakse päris lapsena. Oksanaga kohtudes huvitabki mind, kui kindlalt ja iseseisvalt tal balletikooli-otsus tuli. Või äkki hoopis vanemad sundisid?

"See oli absoluutselt ainult minu soov! Ma pidin isegi natukene tülitsema vanematega selle pärast. Nemad teadvustasid, et ballet pole ainult ilu ja nauding, vaid ka meeletu töö. Mina tol hetkel mitte. Ma olin täiesti haige mitu päeva, kui kestis see dilemma, et kas vanemad viivad mind katsetele või mitte. Nad nimelt kartsid, et äkki ma ei pea vastu. Aga siis nad nägid, et minuga vaidlemine on halvem variant."

Kas lapsevanematel oli õigus? Kas balletikoolis oli kõvasti valu ja vaeva?

"Balletikool oli väga distsiplineeriv. Võib-olla ma ei oleks selle koolita halvem, aga ma oleksin teistsugune. Mulle vist meeldivad raskused. Ma kohe otsin neid. Kui ma olin väikene, siis tahtsin ka kõike ise teha. Näiteks marjakorjamine - vanemad üritasid mulle korvi panna suuremaid marju, aga ma viskasin need kohe välja. Sest mina tahtsin ainult neid marju, mida ma ise korjan. Minu jaoks on need asjad, mida ma ise teen, hästi väärtuslikud. Mind on koguni süüdistatud, et olen egomaniakk!"

Oksana seisab ühest küljest distsipliini (ballett) ja loomingulise vabaduse (nüüdistants) vahel, aga samas ka neis mõlemas maailmas sees.

"See on, jah, minu special-olukord. Välismaal on see tavalisem, et artist tantsib väga kaaseagset repertuaari, kuid samas ka peaosa "Luikede järves".

Estonias me teeme igal hommikul kell 10.30 trenni, mõne kaasaegse tantsija jaoks poleks see üldse mõeldav. Aja käsitlus on neil hoopis teine."

Oksana tunnistab: "Minuga võib raske olla, sest kui on prooviaeg, siis tulebki proovida, mitte aga arutada, kuidas see on raske või too võimatu. Kaasaegses tantsus on kõige olulisem individuaalsus, omanäolisus. Ma arvan, et see, et ma olen kahe maailma vahel, ongi üks minu omapära, see mõjutab mu koreograafilist käekirja."

Ka klassikalise balleti lavastajad hindavad Oksana sõnul enamjaolt ikka individuaalsust ja inimlikkust, mitte tantsivat nukku. Kaasaegse tantsuteatri juures eelistab ta võimalikult palju variatiivsust. "Kohati mulle tundub, et mingid asjad hakkavad domineerima. Mõni aeg tagasi oli hästi palju seda puhast kontseptualistlikku minimalismi. Sellised tükid on enamasti küll väga lahedad ja hästi tehtud, aga tekib tunne, et tahaks näha ka midagi muud selle kõrval. Mulle isiklikult meeldib rohkem tantsuteater. Kus oleks tantsu ja... etendamiskunsti. Et asi ei piirduks esineja sisemise monoloogiga, vaid oleks rohkem väljapoole suunatut."

Ka meeskondades ei kannata Oksana üksluisust ning valib enda ümber alati võimalikult erinevaid inimesi: "Kui sa segad musta ja halli värvi, ei tule sellest midagi huvitavat. Kui kasutada kontrastsemaid, teineteisest kaugemaid toone, v&otild e;ib välja tulla midagi erksat ja eredat."

* * *

Kuigi Oksana elab Eestis, räägib vabalt eesti keelt ja suuremalt jaolt ka mõtleb eesti keeles, pole tal rahvuse mõttes ühtegi Eesti juurt. Sellest lähtudes valmis ka uuslavastus "Roots", eesti keeli "Juured". Ise leiab ta, et Nõukogude ajal oli kõik rahvusega seonduv palju lihtsam ja loomulikum. "Minu vanemate jaoks ei olnud mingi probleem, et neil on ühelt poolt poola verd, teiselt poolt saksa verd ja veel midagi. Isa on mul Valgevenest ja ema Ukrainast. Kokku said nad Eestis.

Kujunes niimoodi, et mina integreerusin ruttu ja valutult. Huumoriga võib öelda, et olen integratsiooniohver. Etenduses "Roots" räägingi sellest, mis tunne on olla Eestis mitte-eestlane. Mõnikord see ajab närvi, sest tunned, et tahad ennast kellegagi samastada. Et tahad tunda näiteks seda, mida tunnevad eestlased jõulude või munapühade ajal."

Oksana tunneb end aeg-ajalt võõrana nii oma sugulaste kui eestlastest sõprade-tuttavate hulgas. "Ka vanematega koos olles tunnen, et ma pole enam päris nende moodi. Et ma olen keegi teine. Mõnikord tekib igatsus puhta vormi järele - et kuidas oleks olla puhas eestlane või siis puhas venelane või puhas ukrainlane. See ei ole tegelikult suur probleem, aga vahel lihtsalt tekib selline jonn. Tunnen kadedust, et keegi saab öelda "meie"."

Rahvuslikest identiteetidest stereotüüpselt mõtlemine viib Oksana arvates väga sageli absurdini: "Kui ma loen ajalehest, et pronkssõdur õhutas jälle rahvustevahelist vaenu, siis ma tõesti imestan. Kuidas ometi saab üks elutu metallitükk rahvustevahelist vaenu õhutada?"

Ka oma etendustes meeldib Oksanale viia mitmesuguseid stereotüüpe absurdini ja vaadata, mis siis saab. "Venelane, eestlane, rootslane, mesilane," loetleb ta "Rootsis". Minge ja vaadake ka - saab nii hirmsat kui naljakat. Kätt südamele pannes julgen soovitada.